Nad täitsid Jehoova tahet

Paulus võidutseb viletsuse üle

PAULUS on täiesti lootusetus olukorras. Ta on koos 275 kaasreisijaga laeval, mis on jäänud euroakviilo (kirdemaru) — Vahemere kõige laastavama tormi — meelevalda. Raju on nii äge, et päeval pole näha päikest ega öösel tähti. Loomulikult on reisijad oma elu pärast hirmul. Ent Paulus lohutab neid, jutustades, mida Jumal talle unes on ilmutanud: ”Ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev” (Apostlite teod 27:14, 20—22).

Neljateistkümnendal tormiööl teevad laevamehed jahmatamapaneva avastuse — vee sügavus on kõigest 20 süldaa. Nad sõidavad pisut maad edasi ja loodivad uuesti. Seekord on sügavust 15 sülda. Maa on ligidal! Kuid sellesse heasse sõnumisse on kätketud ka ärev noot. Kui meri madalates vetes laeva öösel siia-sinna pillutab, võib see põrgata vastu kaljusid ning puruneda. Laevamehed tegutsevad targalt ja heidavad ankrud välja. Mõned neist tahavad paadi merre lasta ning selle pardale asuda, et merega õnne proovida.b Kuid Paulus peatab nad. Ta ütleb sõjapealikule ja sõjameestele: ”Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!” Pealik võtab Paulust kuulda ja nüüd jäävad kõik 276 reisijat ärevalt koidikut ootama (Apostlite teod 27:27—32).

Laevahukk

Järgmisel hommikul silmavad laevareisijad sobiva rannaga merelahte. Uuesti tärganud lootusega raiuvad laevamehed ankrud katki ja seavad väikese purje tuule järele. Laev hakkab kalda poole liikuma — kahtlemata toimub see rõõmuhõisete saatel (Apostlite teod 27:39, 40).

Ent äkitselt jookseb laev madalikule. Ja mis veelgi hullem — raevukad lained tormavad vastu laeva ahtrit ning peksavad selle pilbasteks. Kõigil reisijail tuleb laevalt lahkuda! (Apostlite teod 27:41.) Kuid nüüd tekib üks probleem. Paljud selle laeva pardal olijad — kaasa arvatud Paulus — on vangid. Rooma seaduse järgi peab vangivalvur, kes laseb oma vangi põgenema, kandma ise vangi karistust. Näiteks kui mõrvar põgeneb, maksab hooletu valvur selle eest oma eluga.

Sellist sündmuste käiku kartes otsustavad sõjamehed kõik vangid hukata. Kuid väepealik, kes suhtub Paulusesse sõbralikult, kostab kõigi nende eest. Ta käsib kõigil, kes ujuda oskavad, vette hüpata ja kaldale ujuda. Neil, kes ujuda ei oska, tuleb haarata kinni laevaplankudest või muudest laevalt pärit esemetest. Üksteise järel roomavad hukkunud laeva reisijad kaldale. Vastavalt Pauluse sõnadele ei kaota ükski inimene oma elu (Apostlite teod 27:42—44).

Imetegu Maltal

Vintsutatud seltskond leiab pelgupaiga saarel, mida hüütakse Maltaks. Selle asukad on ”umbkeelsed” ehk sõna-sõnalt tõlgituna ’barbarid’ (kreeka keeles barʹba·ros).c Kuid Malta elanikud ei ole sugugi metslased. Hoopis vastupidi, Pauluse reisikaaslane Luukas kirjutab: ”Umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast.” Paulus hakkab koos maltalastega puid korjama ja tulle tassima (Apostlite teod 28:1—3, UM allmärkus).

Äkitselt hakkab rästik hammastega Pauluse kätte kinni! Saareelanikud järeldavad, et Paulus peab küll mõrvar olema. Ilmselt arvavad nad, et Jumal karistab patuseid, kahjustades just seda kehaosa, millega patt on sooritatud. Kuid ennäe! Kohalike suureks imestuseks raputab Paulus rästiku tulle. Sündmuste pealtnägija Luuka aruanne ütleb: ”Nad ootasid küll, et ta [Paulus] üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb.” Saareelanikud muudavad meelt ja ütlevad Pauluse jumala olevat (Apostlite teod 28:3—6).

Paulus veedab Maltal järgmised kolm kuud ja teeb selle aja sees terveks enda külalislahke vastuvõtja, saare tähtsama mehe Puubliuse isa ning teised haigustest vaevatud. Lisaks külvab Paulus tõeseemet, mis toob külalislahketele maltalastele palju õnnistusi (Apostlite teod 28:7—11).

Õppetund meile

Oma teenistuse jooksul tuli Paulusel ette palju raskusi (2. Korintlastele 11:23—27). Eeltoodud jutustuses oli ta vang hea sõnumi pärast. Tollal tuli tal seista silmitsi täiesti ootamatute katsumustega: raevutseva tormi ja sellele järgnenud laevahukuga. Kõike seda läbi elades ei löönud Pauluse otsusekindlus olla hea sõnumi innukas kuulutaja kunagi kõikuma. Ta kirjutas oma kogemustele tuginedes: ”Olen .. kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses. Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:12, 13).

Ärgu eluprobleemid kunagi nõrgendagu meie otsustavust olla tõelise Jumala innukad teenijad! Kui me kohtame ootamatut katsumust, heidame oma koorma Jehoova peale (Laul 55:23). Siis aga jääme kannatlikult ootama, et näha, kuidas ta teeb meil võimalikuks selles katses vastu pidada. Seni aga jätkame tema ustavat teenimist, olles veendunud selles, et ta hoolitseb meie eest (1. Korintlastele 10:13; 1. Peetruse 5:7). Jäädes vankumatuks, tulgu mis tuleb, võime meiegi nagu Paulus võidutseda viletsuse üle.

[Allmärkused]