Innukas evangelist Filippus
PÜHAKIRJAS on palju jutustusi meestest ja naistest, kelle usk väärib järgimist. Võtame näiteks esimese sajandi kristliku misjonäri Filippuse. Ta polnud küll apostel, kuid Kuningriigi sõnumi kuulutamisel kasutati teda võimsalt. Filippust tunti lausa kui ”evangelisti” (Apostlite teod 21:8). Miks nimetati Filippust nii? Mida saame meie temast õppida?
Filippus ilmub Piibli lehekülgedele peatselt pärast 33. aasta nelipüha sündmusi. Sel ajal hakkasid kreeka keelt kõnelevad juudid nurisema heebrea keelt kõnelevate juutidega, väites, et igapäevases abiandmises ei hoolita nende leskedest. Apostlid määrasid küsimust lahendama ”seitse meest, kellel on hea tunnistus”. Valitute hulgas oli ka Filippus (Apostlite teod 6:1—6).
Nendel seitsmel mehel oli ”hea tunnistus”. Eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaanne ütleb, et neil oli ”hea maine”. Tõesti, nende ametisse määramise ajal tunti neid juba kui vaimseid, taibukaid mehi. Sama võib öelda ka praegusaegsete kristlike ülevaatajate kohta. Selliseid mehi ei määrata ametisse kärmalt (1. Timoteosele 5:22). Neil peab olema ”hea tunnistus neilt, kes on väljaspool kogudust”, ning kaaskristlastel peaks olema teada nende mõistlikkus (1. Timoteosele 3:2, 3, 7; Filiplastele 4:5, UM).
Ilmselt sai Filippus oma ülesandega Jeruusalemmas hästi hakkama. Peatselt aga vallandus äge tagakiusamislaine, mistõttu Kristuse järelkäijad hajutati. Filippus lahkus linnast nagu teisedki, kuid tema teenistus sellega veel ei lõppenud. Mõne aja pärast kuulutas ta aktiivselt juba uuel territooriumil Samaarias (Apostlite teod 8:1—5).
Avanevad uued territooriumid
Jeesus oli ennustanud, et tema järelkäijad kuulutavad ”Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani” (Apostlite teod 1:8). Samaarias kuulutades oli Filippus üks nende sõnade täideviijaid. Üldiselt suhtusid juudid samaarlastesse üleolevalt. Ent Filippusel polnud nende suhtes eelarvamusi ning tema erapooletust õnnistati. Tõesti, palju samaarlasi lasi end ristida, teiste hulgas endine nõid Siimon (Apostlite teod 8:6—13).
Mõne aja pärast juhatas Jehoova ingel Filippuse kõrbeteele, mis läks Jeruusalemmast Gaasa poole. Seal nägi Filippus tõlda Etioopia ametnikuga, kes luges valjult Jesaja prohvetikuulutust. Filippus jooksis tõlla juurde ning alustas vestlust. Etiooplane oli proselüüt ning teadis üht-teist Jumalast ja Pühakirjast, kuid ta tunnistas alandlikult, et vajab loetust arusaamiseks abi. Niisiis palus ta Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale. Kui Filippus oli tunnistust andnud, jõudsid nad vee juurde. ”Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?” küsis etiooplane. Filippus ristis ta kohe ning etiooplane läks rõõmsalt oma teed. Tõenäoliselt viis see uus jünger hea sõnumi oma kodumaale (Apostlite teod 8:26—39).
Mida võime meie õppida Filippuse teenistusest, mis oli seotud samaarlaste ja Etioopia ametnikuga? Me ei peaks kunagi arvama, et mingist rahvusest, rassist või ühiskondlikust seisusest üksikisikud ei ole heast sõnumist huvitatud. Selle asemel peaksime kuulutama Kuningriigi sõnumit igasugustele inimestele (1. Korintlastele 9:19—23). Kui oleme valmis kuulutama kõikidele, saab Jehoova meid kasutada selles töös ’teha jüngriteks kõik rahvad’, enne kui saabub selle kurja maailma lõpp (Matteuse 28:19, 20).
Filippuse edasised eesõigused
Pärast Etioopia ametnikule kuulutamist andis Filippus tunnistust Asdodis, kus ta ”käis mööda maad ning kuulutas evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse” (Apostlite teod 8:40). Esimesel sajandil elas neis kahes linnas suur hulk mittejuute. Teel põhja poole Kaisareasse kuulutas Filippus tõenäoliselt sellistes tuntud juudi keskustes nagu Lüdda ja Joppe. Seepärast ehk võiski hiljem nendes paikades jüngreid kohata (Apostlite teod 9:32—43).
Viimast korda mainitakse Filippust umbes 20 aastat hiljem. Oma kolmanda misjonireisi lõpus maabus Paulus Ptolemaises. Pauluse reisikaaslane Luukas ütleb: ”Järgmisel päeval läksime sealt välja ja tulime Kaisareasse; me läksime evangelist Filippuse kotta.” Selleks ajaks oli Filippusel ”neli tütart; need olid neitsid ja ennustasid” (Apostlite teod 21:8, 9).
Tõenäoliselt oli Filippus Kaisareasse elama asunud. Ta polnud aga sugugi kaotanud oma misjonivaimu, sest Luukas kutsus teda ”evangelistiks”. See väljend osutab tihti sellisele inimesele, kes lahkub kodust, et kuulutada head sõnumit läbitöötamata paikades. See, et Filippusel oli neli tütart, kes ennustasid, kinnitab, et need käisid oma innuka isa jälgedes.
Kristlikud lapsevanemad nüüdisajal peaksid pidama meeles, et lapsed on nende kõige tähtsamad jüngrid. Isegi kui vanemad peavad perekondlike kohustuste tõttu loobuma mingist kindlast teokraatlikust eesõigusest, nagu pidi seda Filippus, võivad nad ikka teenida Jumalat kogu südamest ja olla eeskujulikud vanemad (Efeslastele 6:4).
Pauluse ja tema kaaslaste külaskäik andis Filippuse perele hea võimaluse osutada külalislahkust. See võis küll neile kõigile vastastikku äärmiselt julgustav olla! Võib-olla kuulis Luukas just sel korral Filippuse tegevuse nendest üksikasjadest, mis on kirjas Apostlite tegude raamatu 6. ja 8. peatükis.
Jehoova Jumal kasutas Filippust vägevalt Kuningriigi huvide edendamisel. Filippus sai tänu oma innukusele kuulutada head sõnumit uutel territooriumidel ning luua oma kodus hea vaimse õhkkonna. Kas sa sooviksid samasuguseid eesõigusi ja õnnistusi? Kui jah, siis tasuks sul arendada samu omadusi, mis olid evangelist Filippusel.