Ela ”tõelist elu”

JEHOOVA JUMAL on andnud inimesele igavikutaju (Koguja 3:11). See paneb inimesi surma ees jõuetust tundma, kuid samas äratab neis ka vaibumatu elutahte.

Jumala inspireeritud Sõna Püha Piibel annab meile suurepärase lootuse (2. Timoteosele 3:16). Kuna Jehoova on armastuse kehastus, ei ole võimalik, et ta annaks inimesele igavikutaju ning siis laseks tal elada vaid mõned aastad. Luua meid oma olukorra pärast ängistust tundma oleks lihtsalt vastuolus Jumala isiksusega. Me pole loodud nagu ”mõistmatud loomad, kes on oma loomu poolest sündinud püütavaiks ja hukutavaiks” (2. Peetruse 2:12).

Jehoova tegi midagi ”väga head”, kui ta lõi Aadama ja Eeva loomuomase igavikutunnetusega; ta lõi nad nii, et nad võiksid elada igavesti (1. Moosese 1:31). Ent kahjuks kasutasid need esimesed inimesed oma vaba tahet valesti ega kuuletunud Looja selgesõnalisele keelule, ja seetõttu kaotasid nad oma esialgse täiuse. Selle tagajärjel nad surid, olles andnud ebatäiuslikkuse ja surma edasi oma järglastele (1. Moosese 2:17; 3:1—24; Roomlastele 5:12).

Piibel ei tekita elu mõtte ja surma olemuse ümber mingit müstilist oreooli. Seal öeldakse, et surmavallas ”ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust” ning et ”surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5, 10). Teisisõnu, surnud on surnud. Õpetus surematust hingest ei põhine Piiblil, nii et surnute olukorraga seoses ei ole vaja lahendada mingit sügavamõttelist müsteeriumi (1. Moosese 3:19; Laul 146:4; Koguja 3:19, 20; Hesekiel 18:4).a

Jumalal oli kindel eesmärk. Ta ei loonud maad tühjaks, vaid valmistas selle, et seal elaksid täiuslikud inimesed paradiislikes tingimustes, ning Jumala eesmärk ei ole muutunud (Jesaja 45:18; Malakia 3:6). Et seda eesmärki täide viia, saatis ta oma Poja maa peale. Surmani ustavaks jäädes tegi Jeesus Kristus võimalikuks inimkonna lunastamise patust ja surmast. Õigupoolest ütles Jeesus: ”Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16).

Kaua aega tagasi tõotas Jumal, et ta loob ”uued taevad ja uue maa” (Jesaja 65:17; 2. Peetruse 3:13). See hõlmab seda, et ta valib kindla arvu ustavaid kristlasi taevaseks eluks. Koos Jeesuse Kristusega moodustavad nad valitsuse, millele Piibel viitab kui ”taevariigile” või ”Jumala riigile” ning mis hakkab haldama seda, ”mis on maa peal” (Matteuse 4:17; 12:28; Efeslastele 1:10; Ilmutuse 5:9, 10, EP 97; 14:1, 3). Kui kõik jumalavallatus on maakeralt kaotatud ja maa on puhastatud, toob Jumal olemasollu uue õiglase inimühiskonna ehk ”uue maa”. Sinna kuuluvad inimesed, keda Jumal kaitseb hävingu ajal, mis praegusele kurjale maailmale peagi osaks saab (Matteuse 24:3, 7—14, 21; Ilmutuse 7:9, 13, 14). Nende hulka lisanduvad need, kes tõotatud ülestõusmise kaudu ellu tagasi tuuakse (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15).

”Tõeline elu” sel ajal

Kinnitamaks seda toredat kirjeldust elust tulevasel paradiislikul maal, ütleb Jumal: ”Vaata, ma teen kõik uueks!” (Ilmutuse 21:5). Inimmõistusel on võimatu haarata kõike, mida Jumal oma imeliste tegudega inimpere jaoks korda saadab. Jumal rajab ülemaailmse paradiisi, mis sarnaneb Eedeni aiaga (Luuka 23:43). Nagu Eedenis, valitseb ka seal värvide, helide ja maitsete küllus, mis pakub meeltele naudingut. Enam ei ole vaesust ega toidupuudust, sest Piibel ütleb selle aja kohta: ”Endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:4; Laul 72:16). Enam ei ütle keegi: ”Ma olen nõder”, sest haigused on igaveseks kõrvaldatud (Jesaja 33:24). Jah, kadunud on kõik, mis põhjustab kannatusi, kaasa arvatud inimkonna kauaaegne vaenlane surm (1. Korintlastele 15:26). Kui apostel Johannes nägi imelist nägemust ”uuest maast”, Kristuse valitsuse all olevast uuest inimühiskonnast, kuulis ta ühte häält ütlemas: ”[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam.” Mis võiks tuua veel suuremat rahulolu ja rõõmu kui selle jumaliku tõotuse täitumine?

Piibel tõstab tulevast elu kirjeldades esile eriti neid tingimusi, mis rahuldavad inimese moraalseid ja vaimseid vajadusi. Saavutatakse kõik õilsad ideaalid, mille poole inimesed tänini asjatult püüelnud on (Matteuse 6:10). Nende hulgas on õiglus, mis on jäänud jalule seadmata, sest sageli on halastamatud rõhujad valitsenud nõrgemate üle (Koguja 8:9). Laulik kirjutas prohvetlikult olukordadest Kristuse valitsuse ajal: ”Tema päevil õitseb õige ja valitseb suur rahu” (Laul 72:7).

Võrdsus on teine eesmärk, mille nimel paljud on ohvreid toonud. ”Uuestiloomises” (UM) kaotab Jumal ära diskrimineerimise (Matteuse 19:28). Kõik inimesed võivad tunda end võrdselt väärikatena. See ei ole mingi karmi riigikorra abil peale sunnitud võrdsus. Kõrvaldatakse hoopis diskrimineerimise põhjused, sealhulgas saamahimu ja uhkus, mis ajendavad inimesi teiste üle valitsema või kuhjama endale hulgaliselt varandust. Jesaja kuulutas prohvetlikult: ”Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks” (Jesaja 65:21, 22).

Kui palju on inimesed kannatanud verevalamise tõttu nii üksikisiku kui masside tasandil! Nii on see olnud Aabeli mõrvamisest tänapäeva sõdadeni välja. Kui kaua on inimesed lootnud ja oodanud — näiliselt mõttetult —, et rahu jalule seatakse! Taastatud paradiisis aga on kõik inimesed rahumeelsed ja alandlikud; nad ”tunnevad rõõmu suurest rahust” (Laul 37:11).

Jesaja 11:9 ütleb: ”Maa on täis Jehoova tundmist — otsekui veed katavad merepõhja!” Praegu pole meil päritud ebatäiuse ja muude tegurite tõttu võimalik neist sõnadest täielikult aru saada. Seda, kuidas täiuslik Jumala tundmine meid temaga ühendab ja millist rõõmu see toob, hakkame tõenäoliselt alles tulevikus mõistma. Ent kuna Piibel annab meile teada, et Jehoova on Jumal, kel on imetlusväärne jõud, tarkus, õiglus ja armastus, võime olla kindlad, et ta kuuleb kõiki palveid, mida esitavad ”uue maa” elanikud.

”Tõeline elu” tuleb kindlasti — haara sellest kinni!

Paljude meelest on igavene elu paremas maailmas lihtsalt üks unistus või pettekujutelm. Kuid neile, kes Piibli tõotusi tõepoolest usuvad, on see kindel lootus. See on otsekui ankur nende elus (Heebrealastele 6:19). Nii nagu ankur hoiab laeva paigal ega lase sel sihitult ringi ulpida, annab igavese elu lootus inimestele stabiilsuse ja kindlustunde ning aitab neil tõsiste eluraskustega silmitsi seista või neist isegi jagu saada.

Me võime olla kindlad, et Jumal täidab oma tõotused. Ta on andnud selleks isegi garantii, kui ta andis vande ja võttis sellega endale muutmatu kohustuse. Apostel Paulus kirjutas: ”Nii on Jumal selleks, et tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kindlust, vannet tarvitanud vahendiks, et kahe kõikumatu asja läbi, milles Jumalal on võimatu valetada, oleks vägev julgustus meil, kes oleme usaldanud kinni haarata eelolevast lootusest” (Heebrealastele 6:17, 18). Need ”kaks kõikumatut asja”, mida Jumal kunagi ei tühista ja millele meie rajame oma lootused, on tema tõotus ja vanne.

Usk Jumala tõotustesse lohutab meid ja annab meile vaimujõudu. Iisraeli rahva juhil Joosual oli selline usk. Kui Joosua pidas iisraellastele hüvastijätukõne, oli ta vana ning teadis, et ta varsti sureb. Siiski näitas ta üles tugevust ja murdumatut lojaalsust, sest ta usaldas Jumala tõotusi täielikult. Kui Joosua oli öelnud, et ta läheb nüüd ”kogu maailma teed” ehk teed, mis viib kõik inimesed surma, sõnas ta: ”Teie mõistke kogu südame ja hingega, et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud: kõik on teil täide läinud, ei ole neist ainustki langenud tühja!” Jah, kolm korda kinnitas Joosua, et Jumal täidab alati kõik oma tõotused (Joosua 23:14).

Ka sinul võib olla samasugune usk Jumala tõotusesse, et varsti rajatakse uus maailm. Tõsimeelselt Piiblit uurides võid sa mõista, kes on Jehoova ja miks ta väärib täielikku usaldust (Ilmutuse 4:11). Aabrahamil, Saaral, Iisakil, Jaakobil ja teistel vanaaja ustavatel meestel ja naistel oli murdumatu usk, mis põhines tõelise Jumala Jehoova lähedasel tundmisel. Nad jäid oma lootuses kindlaks, vaatamata sellele et nad ei ”saanud tõotusi kätte” oma eluajal. Siiski nad ”nägid neid kaugelt ja teretasid neid” (Heebrealastele 11:13).

Piibli prohvetikuulutuste põhjal me mõistame, et lähenemas on ”kõigeväelise Jumala suur päev”, mille jooksul maa puhastatakse kõigest kurjusest (Ilmutuse 16:14, 16). Vanaaja ustavate eeskujul peame ka meie täie usaldusega tulevasi sündmusi ootama, ajendiks nii usk kui ka armastus Jumala ja ”tõelise elu” vastu. Neile, kes usuvad Jehoovasse ja armastavad teda, annab uue maailma ligiolek tugeva ajendi tegutsemiseks. Niisugust usku ja armastust tuleb kasvatada, et Jumala heakskiit saada ja leida temalt kaitset tema suurel päeval, mis peagi saabub (Sefanja 2:3; 2. Tessalooniklastele 1:3; Heebrealastele 10:37—39).

Niisiis, kas sina armastad elu? Kas sooviksid elada ”tõelist elu” — elu Jumala heakskiidetud teenijana, keda ootab ees õnnelik tulevik ning kellel on koguni väljavaade elada igavesti? Kui see on see, mida sa oled otsinud, siis pane tähele apostel Pauluse manitsust mitte ”loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale”. Paulus jätkas: ”[Meil tuleb] rikkaks saada heade tegude poolest”, mis toovad austust Jumalale, et ”saavutada tõelist elu” (1. Timoteosele 6:17—19).

Kui võtad vastu Jehoova tunnistajate pakkumise koos Piiblit uurida, võid omandada teadmisi, mis juhivad sind ”igavesse ellu” (Johannese 17:3). Armastavalt esitatakse Piiblis kõigile isalik üleskutse: ”Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!” (Õpetussõnad 3:1, 2).

[Allmärkus]