Kuidas võivad pikema elu otsingud edukad olla?

ON INIMESI, kes hellitavad lootust, et uuel aastatuhandel saavutavad inimesed oma pingutustes eluiga pikendada läbimurde. Dr. Ronald Klatz, Ameerika vananemisvastase meditsiiniakadeemia president, on üks neist. Tema juhitav organisatsioon ühendab arste ja teadlasi, kes on pühendunud inimese eluea pikendamisele. Nii temal kui ta kolleegidel on plaanis elada väga kaua. ”Ma loodan elada mitte vähem kui 130 aastat,” ütleb dr. Klatz. ”Me usume, et vananemist saaks ära hoida. Juba nüüd on olemas tehnoloogia, mille abil võib keha mandumist ja haigestumist, mida praegu loomulikuks vananemiseks nimetatakse, aeglustada, selle protsessi peatada ning ehk isegi täiesti vastupidiseks muuta.” Dr Klatz ise võtab oma elu pikendamise lootuses iga päev sisse umbes 60 pilli.

Kas hormoonteraapia ja geneetika annavad alust lootuseks?

Hormoonteraapia on valdkond, mis äratab lootust. Eksperimendid hormooniga, mida tuntakse nime all DHEAS, näivad aeglustavat laboratooriumiloomade vananemisprotsessi.

Mis puutub taimehormooni nimega kinetiin, ütleb Rootsi päevaleht ”Aftonbladet” Taani Århusi Ülikooli professorit dr. Suresh Rattanit tsiteerides järgmist: ”Meie laboratooriumis läbi viidud testid näitavad, et inimese naharakud, mida kasvatati kinetiinis, ei vanane nii nagu normaalsed rakud. Nad püsivad kogu oma elu noored.” Selle hormooniga töödeldud putukad öeldakse elavat 30—45 protsenti kauem kui tavaliselt.

Melatoniini manustamine öeldakse olevat pikendanud hiirte eluiga koguni 25 protsenti. Lisaks sellele nägid need hiired välja nooremad, tervemad ja tugevamad.

Inimese kasvuhormooni propageerijad väidavad, et see aitab muuta naha jumekamaks, suurendada lihasmassi ja sugutungi, muuta tuju paremaks, teravdada vaimseid võimeid ning panna ainevahetuse tööle otsekui teismelise ainevahetuse.

Palju on neidki, kes lootusrikkalt geneetika poole vaatavad. Teadlased on jõudnud järeldusele, et geenidega manipuleerides on võimalik määrata nematoodide ehk ümarusside eluea pikkust. Mõningaid neist on neil õnnestunud elus hoida koguni kuus korda kauem, kui need ussid harilikult elavad. See on äratanud lootust, et ka inimestel võib leida sarnased geenid ning et ka nendega saab manipuleerida. Ajakirjas ”Time” tsiteeriti dr. Siegfried Hekimit Montreali McGilli Ülikoolist, kes ütles: ”Kui me leiame üles kõik inimese eluea pikkust määravad geenid, on meil vahest võimalik nende tegevust veidi aeglustada ja niiviisi eluiga pikendada.”

Bioloogid on juba pikka aega teadnud seda, et raku kromosoomiahela tipuosad, nn. telomeerid lühenevad iga kord, kui rakk pooldub. Kui telomeerid on kaotanud oma pikkusest umbes 20 protsenti, pole rakk enam võimeline poolduma ja sureb. Eriline ensüüm nimega telomeraas võib telomeeride algse pikkuse taastada ning sel moel saab rakk pooldumist jätkata. Enamikus rakkudes on see ensüüm inaktiveeritud ja toimetu, kuid mõnedesse rakkudesse on õnnestunud viia aktiivset telomeraasi, mis on pannud rakud kasvama ja poolduma kaugelt rohkem kordi, kui seda tavaliselt juhtub.

Teadurite sõnul avab see sensatsioonilised võimalused, et võidelda vanadusega seotud haiguste vastu. Mida arvata keha tüvirakkude (rakud, mis aitavad kaasa keha kudede uuenemisele) asendamisest niisuguste tüvirakkudega, mis on aktiivse telomeraasiga ”surematuks muudetud”? Dr William A. Haseltine ütleb: ”See on selgesti väljendatud käsitus inimese surematusest, mis aegamööda järgmise 50 aasta jooksul ellu viiakse.” (”The New York Times”.)

Kas lahenduse toovad nanotehnoloogia ja krüoonika?

Lootust sisendab ka nanotehnoloogia, mis on teadus molekulaarstruktuuride konstrueerimisest nanomeetri (miljardik meetrit) tasandil. Selle ala pioneerid väidavad, et tulevikus võidakse konstrueerida nanoroboteid, mis on palju väiksemad kui rakud ning millega saab opereerida molekulaartasandil, et parandada ja noorendada vananevaid rakke, kudesid ja elundeid. Ühel vananemisvastasel konverentsil avaldas üks uurija arvamust, et võib-olla suudavad 21. sajandi arstid inimkeha nanotehnoloogia abil surematuks muuta.

Krüoonika on inimkeha külmutamise tehnika lootuses, et ühel päeval suudab teadus surnud rakud taas elustada ja inimesed ellu tagasi tuua. Külmutada võidakse kas terve keha või ainult aju. Üks inimene laskis külmutada koguni voodilina. Miks just lina? See kuulus ta kadunud sõbrale ning sellel olid mõned naharakud ja karvad. Ta soovis lasta need külmutada, et anda oma sõbrale võimalus ellu tagasi pöörduda, kui teadus kord nii kaugele jõuab, et inimest on võimalik taasluua vaid mõnest või isegi ühestainsast rakust.

Kelle peale me peaksime lootma?

Inimesel on loomupärane soov elada, mitte surra. Seetõttu leiavad edusammud selles teadusvaldkonnas kiiresti tunnustust ning alati on nendega seotud suured ootused. Ometi pole selle kohta leitud siiani mingeid kaalukaid tõendeid, et DHEAS, kinetiin, melatoniin, inimese kasvuhormoon või mõni teine aine tõepoolest inimese vananemist aeglustaks. Skeptikud kardavad, et rakkudesse telomeraasi viies ei saavutata muud, kui luuakse vaid potentsiaalseid vähirakke. Ning nanotehnoloogiat ja krüoonikat ei saa seniajani võtta tõsisemalt kui ulmejutte.

Teadus on aidanud ja aitab edaspidigi osal inimestel kauem ja tervemana elada, kuid mitte kunagi ei anna see kellelegi igavest elu. Miks? Lihtsalt öeldes seetõttu, et vananemise ja surma algpõhjus on sügavamal, kui inimesed seda oma teadusega haarata suudavad.

Vananemise ja surma algpõhjus

Enamik teadlasi arvab, et vananemine ja surm näivad olevat mingil moel meie geenidesse programmeeritud. Küsimus seisneb aga selles: millal, kuidas ja miks see viga nii-öelda meie geneetilisse koodi ilmus?

Piibel annab meile lihtsa vastuse — ehkki seal ei kasutata geneetika termineid ega mainita DNAd. Roomlastele 5:12 ütleb: ”Sellepärast, otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.”

Esimesel inimesel Aadamal oli väljavaade elada igavesti. Ta keha oli kavandatud nii, et tal olid olemas kõik vajalikud võimed, et elada, ja seda igavesti. Ent igavene elu oli tingimuslik. Aadam võis loota püsivale elule vaid siis, kui ta elu Allika ja oma Loojaga koostööd teeb ning talle kuuletub (1. Moosese 1:31; 2:15—17).

Aadam otsustas olla Loojale sõnakuulmatu. Tegelikult ütles Aadam sellega seda, et inimene saab paremini hakkama siis, kui ta ise enda üle valitseb ja Jumalast ei sõltu. See ta patuni viiski. Alates sellest ajamomendist tema geneetiline kood sama hästi kui muutus. Selle asemel et oma järeltulijatele igavene elu edasi anda, pärandas Aadam neile patu ja surma (1. Moosese 3:6, 19; Roomlastele 6:23).

Tõeline lootus

Ent olukord ei pidanud selliseks jäämagi. Roomlastele 8:20 ütleb: ”On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla — mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest — ometi lootuse peale.” Inimese Looja Jehoova Jumal allutas inimesed surmale seetõttu, et nad tema vastu pattu tegid, kuid samal ajal rajas ta ka aluse lootusele.

Mis see alus on, sai väga selgeks, kui Jeesus Kristus maa peale tuli. Johannese 3:16 ütleb: ”Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” Kuidas võib aga Jeesusesse Kristusesse uskumine meid surmast päästa?

Kui patt on surma põhjus, tuleb enne surma kaotamist kõrvaldada patt. Ajal, mil Jeesus teenistust alustas, ütles Ristija Johannes tema kui Kristuse peale vaadates: ”Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Johannese 1:29). Jeesus Kristus oli täielikult ilma patuta. Seega poleks ta ka pidanud surema, sest surm on karistus patu eest. Sellegipoolest laskis ta vabatahtlikult teistel end surmata. Miks? Sest seda tehes maksis ta kinni meie patuvõla (Matteuse 20:28; 1. Peetruse 3:18).

Selle hinna maksmisega avanes kõigile, kes Jeesusesse usku üles näitavad, võimalus saada elu, mida surm kunagi ei katkesta. Teadus võib pikendada meie elu õige vähesel määral, kuid Jeesusesse uskumine on tee, mis tõesti viib igavesse ellu. Jeesus sai sellise elu taevas, samuti saavad selle tema ustavad apostlid ja veel mõned inimesed. Kuid enamik neist, kes Jeesusesse usku ilmutavad, saavad elada igavesti maa peal, kui Jehoova Jumal on taastanud maise paradiisi (Jesaja 25:8; 1. Korintlastele 15:48, 49; 2. Korintlastele 5:1).

Igavene elu paradiisliku maa peal

Üks mees küsis: ”Kui palju on inimesi, kes hindaksid võimalust näha seda aega, mil nad ei pea enam surema?” Kas elu ilma surmata oleks igav? Piibel kinnitab meile, et sugugi mitte. ”Kõik on ta omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni” (Koguja 3:11). Jehoova Jumala loodu on nii rikkalik ja keerukas, et see pakub meile huvi ja põnevust ning toob meile rõõmu niikaua kui me elame — kas või igavesti.

Üks mees, kes laanenääri uuris, nimetas seda lindu ”erakordseks ja vaimustavaks tuttavaks” ning sõnas, et selle linnu jälgimine on üks ta elu nauditavamaid kogemusi. Mida enam ta seda lindu uuris, seda huvitavam see talle tundus. Ta ütles, et kuigi ta on teinud uurimistööd 18 aastat, ei ole see veel kaugeltki lõppenud. Kui ühe linnuliigi sügav uurimine võib pakkuda ühele intelligentsele mehele huvi ja põnevust ning tuua talle rõõmu 18 aastat, siis võib vaid ette kujutada, kuipalju rõõmu ja rahuldust võib pakkuda kogu maise loodu uurimine.

Mõtle kõigile huvitavatele teadusvaldkondadele, millega võib tutvuda inimene, kellel on piiramatult aega. Kujutle, kui palju on põnevaid paiku, kuhu minna, ja huvitavaid inimesi, kellega kohtuda. Püüa ette kujutada olukorda, kus sul on lõputult võimalusi igasuguseid asju välja mõelda, luua ja konstrueerida. Me võime kasutada ja arendada oma loovust piiramatult. Kui mõtleme sellele, kuivõrd rikkalik on loodu, on ilmne, et kõiki võimalusi, mida elu pakub, jõuab ära kasutada vaid igaviku jooksul.

Piibel näitab, et ülestõusmise kaudu saavad igavese elu ka need, kes on surnud (Johannese 5:28, 29). Me võime saada selgust mitmete ajaloo mõistatuste osas, kui inimesed, kes need sündmused läbi elasid, puuduvad üksikasjad teatavaks teevad ja meie küsimustele vastused annavad. Mõtle vaid, kui palju sügavama arusaamise ajaloo eri perioodidest võivad meile anda need, kes üles äratatakse (Apostlite teod 24:15).

Selle aja üle mõtteid mõlgutades võid mõista, et ülestõusnud Iiob võib tahta muuta sõnu, mis on kirjas Iiobi 14:1. Vahest ütleb ta selle asemel hoopis midagi taolist: ”Inimene, naisest sündinu, elab nüüd igavesti ja tunneb elust rahuldust.”

Nende jaoks, kes Jehoova peale loodavad ja Jeesusesse usku üles näitavad, pole lõputult kestev elu mingi kättesaamatu unistus. See saab peagi reaalsuseks. Vananemist ja surma ei ole enam. Sest Laul 68:21 ütleb: ”Meil on Jumal, kes päästab, ja Jehoova Issand, kellel on surmast väljapääsutee!” (Ilmutuse 21:3, 4.)

[Pildid lk 4, 5]

Teaduse progress on äratanud lootust, et elu võiks kesta ka palju kauem

[Pilt lk 7]

Kõiki võimalusi, mida elu pakub, jõuab ära kasutada vaid igaviku jooksul