Kas sa saad teenida välismaisel põllul?
”OLIN alati unistanud misjonitööst. Kui olin vallaline, teenisin ma Texases (USA), kus oli suur vajadus kuulutajate järele. Pärast abiellumist kolis ka mu naine siia elama. Kui meile sündis tütar, mõtlesin ma, et sinnapaika see plaan jääbki. Kuid Jehoova laseb unistustel täituda, eriti veel, kui need on seotud tema tahtega.” (Jesse, kes teenib praegu koos oma naise ja kolme lapsega Ecuadoris.)
”Ma ei kujutanud ealeski ette, et võiksin teha midagi sellist ilma Gileadi misjonikooli väljaõppeta. Mulle tegi suurt rõõmu see, kui nägin mõnd oma piibliõpilast kõnet pidamas või tegemas kuulutustööd, ning ma tänasin Jehoovat selle eest, et ta mulle selle võimaluse on andnud.” (Karen, vallaline naine, kes teenis kaheksa aastat pioneerina Lõuna-Ameerikas.)
”Olles kuulutanud Ühendriikides täisajaliselt 13 aastat, tundsime naisega, et vajame mingit uut virgutavat ülesannet. Oleme õnnelikumad kui kunagi varem. See on tõepoolest suurepärane elutee.” (Tom, kes teeb koos oma naise Lindaga pioneeritööd Amazonase piirkonnas.)
Selliselt on väljendanud oma hindamist inimesed, kelle olukorrad ei ole lubanud neil saada misjonitööks väljaõpet Vahitorni ühingu Gileadi piiblikoolis, kes aga sellegipoolest on kogenud välismaise teenistuse rõõme ja raskusi. Kuidas on see juhtunud? Kas on selline teenistus ka sinu jaoks?
Vaja on õigeid motiive
Selleks et välismaisel põllul edukas olla, läheb tarvis enamat kui seiklusvaimu. Püsima on jäänud need, kel on olnud õiged motiivid. Nad on pidanud end nagu apostel Pauluski mitte üksnes Jumala, vaid ka inimeste võlglasteks (Roomlastele 1:14). Nad oleksid võinud ka oma kodukohas täita Jumala käsku teha kuulutustööd (Matteuse 24:14). Kuid nad tundsid end olevat võlglased ning olid ajendatud tegema rohkem — aitama neid, kel ei avane just tihti võimalust kuulda head sõnumit.
Soov töötada viljakamal territooriumil on sageli teine ja ka täiesti õigustatud motiiv. Kes meist, nähes, et teisel kalamehel näkkab palju enam, ei liigu lähemale sellele paigale tiigi ääres? Samamoodi on julgustavad aruanded erakordsest kasvust teistes maades innustanud paljusid minema sinna, kus on ”suur hulk kalu” (Luuka 5:4—10).
Arva kokku kulud
Paljudes maades ei lubata välismaalastel, kes on tulnud tegema vabatahtlikku usulist tööd, pidada ilmalikku ametit. Seega peavad need, kes soovivad teenida võõral maal, olema majanduslikult sõltumatud. Kuidas sellise majandusliku väljakutsega toime tulla? Paljud on vajaliku raha saamiseks kas müünud või välja rentinud oma kodu. Teised on müünud maha oma äriettevõtted. Mõned on selle tarvis kogunud raha. Kuid mõningad teenivad võõral maal aasta või kaks, tulevad seejärel tagasi tööle oma kodumaale, teenivad seal mõningal määral raha ning lähevad siis sinna tagasi.
Arengumaal olemise vaieldamatu eelis on see, et elukallidus on seal tavaliselt märksa madalam kui arenenumates maades. See on lubanud mõnedel ära elada ka tagasihoidliku pensioniga. Muidugi sõltuvad kulutused suuresti sellest, millise elatustaseme inimene valib. Ka arengumaades võib leida väga mugavaid elukohti, ent palju kõrgema hinna eest.
On selge, et kulud on tarvis kokku arvata enne kolima hakkamist. Kuid teha tuleb enamat kui vaid majanduslikud kulud kokku arvata. Kommentaarid mõningatelt, kes on teeninud Lõuna-Ameerikas, võivad sellele ehk valgust heita.
Suurim väljakutse
”Hispaania keele õppimine oli minu jaoks tõeline võitlus,” meenutab Markku Soomest. ”Ma oletasin, et kuna ma keelt ei oska, läheb veidi aega, enne kui ma teenistusabilisena saan teenida. Milline üllatus see küll oli, kui mul paluti kõigest kahe kuu pärast juhatada raamatu-uurimist! Loomulikult tekkis seal palju piinlikke momente. Eriti hädas olin ma nimedega. Ühel päeval ütlesin ma vend Sanchole ”vend Chancho” (siga) ning ma ei unusta iialgi seda, kuidas nimetasin õde Salamead ”Malaseaks” (nurjatu). Õnneks olid vennad ja õed väga kannatlikud.” Lõpuks teenis Markku sellel maal koos oma naise Celine’iga kaheksa aastat ringkonnaülevaatajana.
Chris, varem mainitud Jesse naine, jutustab: ”Ma mäletan meie esimest ringkonnaülevaataja külastust, mis toimus vaid kolm kuud pärast meie saabumist. Ma sain aru sellest, et see vend kasutab näiteid ja räägib millestki ilusast, et puudutada meie südant, kuid ma ei mõistnud teda. Sealsamas saalis puhkesin ma nutma. Neid pisaraid ei saanud mitte tähele panemata jätta ja ma nuuksusin. Pärast koosolekut püüdsin ringkonnaülevaatajale selgitada oma käitumist. Ta oli väga lahke ja ütles mulle seda, mida mulle alatasa ütlesid kõik: ”Ten paciencia, hermana” (”Kannatust, õde”). Kaks või kolm aastat hiljem me kohtusime taas ja vestlesime 45 minutit, olles rõõmsad tõsiasja üle, et saame suhelda.”
”Tähtis on õppida,” märgib üks teine vend. ”Mida enam vaeva me näeme keele õppimisega, seda enam parandame oma suhtlemisoskusi.”
Kõik nõustuvad sellega, et taolised pingutused tasuvad end kuhjaga ära. Inimene, kes püüab õppida uut keelt, arendab endas alandlikkust, kannatlikkust ja püsivust. Laialdaselt avaneb ka võimalusi kuulutada teistele head sõnumit. Näiteks teeb hispaania keele õppimine inimesel võimalikuks suhelda keeles, mida räägib rohkem kui 400 miljonit inimest üle kogu maailma. Paljud, kes on hiljem pidanud oma kodumaale tagasi pöörduma, on siiski saanud kasutada oma keeleoskust, aitamaks neid, kelle emakeel on hispaania keel.
Kuidas on lood koduigatsusega?
”Kui me 1989. aastal esmakordselt Ecuadori tulime,” meenutab Deborah, kes teenis koos oma abikaasa Garyga Amazonase piirkonnas, ”tundsin tohutut koduigatsust. Õppisin toetuma oma koguduse vendadele ja õdedele. Nad said mulle justkui oma pereks.”
Karen, keda mainisime algul, täheldab: ”Võitlesin koduigatsuse vastu nii, et olin teenistuses iga päev. Niimoodi ei unelenud ma kodust. Samuti ma hoidsin meeles, et mu vanemad kodus on uhked selle üle, et töötan välismaal. Ema julgustas mind alati sõnadega: ”Jehoova saab sinu eest hoolitseda paremini kui mina.””
Makiko Jaapanist lisab humoorikalt: ”Pärast seda, kui olen terve päeva põlluteenistuses olnud, olen üpris väsinud. Niisiis, kui jõuan koju ja hakkan koduigatsust tundma, vajun ma tavaliselt unne. Seega ei kesta see tunne kuigi kaua.”
Kuidas on lastega?
Kui peres on lapsed, tuleb mõelda ka nende vajadustele, näiteks haridusele. Selles osas on mõned teinud valiku koduõpetuse kasuks, teised aga on pannud oma lapsed kohalikku kooli.
Al kolis Lõuna-Ameerikasse koos oma naise, kahe lapse ja emaga. Ta märgib: ”Me leidsime, et laste koolipanek aitas neil omandada keele väga kiiresti. Kolme kuuga oli neil keel peaaegu suus.” Samas aga õpivad Mike’i ja Carrie kaks teismelist poega üldtunnustatud kaugõppekoolis. Vanemad räägivad: ”Nägime, et selliseid õpinguid ei saa jätta üksnes laste hooleks. Pidime ka ise õppetöös kaasa lööma ning vaatama selle järele, et poisid ettekirjutatud õppekavaga sammu peaksid.”
David ja Janita Austraaliast räägivad enda tunnetest seoses oma kahe pojaga: ”Me tahtsime, et poisid näeksid oma silmaga, kuidas teised inimesed elavad. Elustiili, mida oleme järginud lapsest saadik, on kerge hakata pidama normaalseks, kuid tegelikult me oleme vähemuses. Nad on näinud ka seda, kuidas teokraatlikke põhimõtteid rakendatakse kõikjal maailmas, olenemata maast või kultuurist.”
”Olin vaid nelja-aastane, kui meie pere 1969. aastal Inglismaalt ära kolis,” meenutab Ken. ”Ehkki ma olin pettunud, et me ei elanud rohukatusega savionnis, nagu olin endale ette kujutanud, tundsin ma, et mul on kõige põnevam lapsepõlv, mis ühel poisil olla saab. Mul oli alati kahju teistest lastest, kel polnud sellist võimalust! Tänu kasulikule seltsingule misjonäride ja eripioneeridega alustasin ma üheksa-aastaselt abipioneerteenistust.” Ken on praegu reisiv ülevaataja.
”Ecuador on nüüd tõepoolest me kodu,” on ka nõus Gabriella, Jesse tütar. ”Olen väga rõõmus selle üle, et mu vanemad otsustasid siia tulla.”
Teisest küljest on olnud lapsi, kes mingisugustel põhjustel pole kohanenud, ning nende perekonnad on pidanud tagasi pöörduma kodumaale. Just seepärast on soovitatav külastada võõrast maad enne sinna kolimist. Sel juhul saab otsused langetada otsese informatsiooni põhjal.
Kolimisest tulenevad õnnistused
On tõsi, et välismaisele põllule kolimine tähendab rohkesti väljakutseid ja ohvrite toomist. Kas see on aga toonud ka kasu neile, kes on kolinud? Las nad räägivad meile sellest ise.
Jesse: ”Selle kümne aasta jooksul, mil oleme olnud Ambato linnas, oleme näinud, kuidas 2 kogudusest on kasvanud nüüdseks 11. Meil on olnud eesõigus olla abiks neist viie rajamise juures ning oleme töötanud kahe kuningriigisaali ehitusel. Peale selle on meil olnud rõõm igal aastal keskmiselt kahel piibliõpilasel aidata kasvada ristimiseni. Ainult ühte asja ma kahetsen — et me ei tulnud siia kümme aastat varem.”
Linda: ”See, kuidas inimesed hindavad head sõnumit ja meie pingutusi, julgustab meid palju. Näiteks mõistis ühes väikses džunglilinnas piibliõpilane nimega Alfonso, kui kasulik oleks, kui avalikke kõnesid peetaks ka tema kodukandis. Ta oli just sisse kolinud oma äsjaehitatud puumajja — ühte vähestest külas. Otsustades, et tema maja on ainuke ehitis linnas, mis on Jehoova vääriline, kolis ta tagasi oma rohuonni ja andis oma maja vendadele kuningriigisaaliks.”
Jim: ”Seda aega, mil me tegelikult inimestega teenistuses rääkida saame, on kümme korda enam kui Ühendriikides. Peale selle on elutempo siin hulga rahulikum. Kahtlemata jääb ka rohkem aega uurida ja olla põlluteenistuses.”
Sandra: ”Selle nägemine, kuidas Piibli tõde võib muuta inimesi paremaks, toob mulle suurt rahuldust. Kord uurisin ma Piiblit 69-aastase Amandaga, kes pidas väikest toidupoodi. Ta lisas piimasse alati iga kümne osa piima kohta kaks osa vett. Peale selle tüssas ta oma ostjaid, müües neile seda lahjendatud piima ettenähtust vähem. Kuid pärast seda, kui uurisime raamatu ”Tundmine, mis viib igavesse ellu” 13. peatüki materjali alapealkirja alt ”Ausus teeb õnnelikuks”, jättis Amanda need valed harjumused maha. Oli tõepoolest suur rõõm näha teda mõni aeg pärast seda ristimisele minemas!”
Karen: ”Ma pole mitte kunagi varem Jehoovale nii kõvasti lootma pidanud ega ole ta mind eales varem kasutanud nii palju kui siin. Mu sõprus Jehoovaga on muutunud sügavamaks ja tugevamaks.”
Kuidas on lood sinuga?
Paljude aastate jooksul on tuhanded Jehoova tunnistajad kolinud teenima välismaale. Mõned jäävad aastaks-kaheks, teised määramata ajaks. Nad võtavad endaga ühes oma kogemused, vaimse küpsuse ja rahalised ressursid ning seda eesmärgiga edendada Kuningriigi huve välismaisel põllul. Nad on saanud teenida piirkondades, kus kohalikud Kuningriigi kuulutajad tööpuuduse tõttu teenida ei saa. Paljud on ostnud endale neljarattaveoga sõiduvahendi, et töötada läbi territoorium, mis muidu oleks ligipääsmatu. Teised, eelistades linnaelu, on saanud avaldada tasakaalustavat mõju suurtes kogudustes, kus on vähe kogudusevanemaid. Ent nad kõik kinnitavad üht, et nad on saanud vaimseid õnnistusi palju rohkem sellest, mis nad on andnud.
Kas võid sinagi saada selle eesõiguse osaliseks ja teenida välismaisel põllul? Kui su olukorrad lubavad, miks mitte uurida lähemalt taolise kolimise võimalust? Esimene ja tähtis samm on kirjutada ühingu harubüroole sellel maal, kus mõtled teenima hakata. Täpsem informatsioon, mis sulle sealt antakse, aitab sul aru saada, millised on su šansid saavutada edu. Palju praktilisi soovitusi võid leida ka 1988. aasta 15. augusti ”Vahitorni” artiklist ”Mine välja omalt maalt ja omast sugukonnast” (inglise keeles). Hea planeerimise ja Jehoova õnnistuse tulemusel võid ehk sinagi kogeda rõõmu, mida toob teenimine välismaisel põllul.
[Pilt lk 24]
TOM JA LINDA KÕRVALISEL TEERAJAL LIIKUMAS HIVAROINDIAANLASTE ASUSTUSE SUUNAS
[Pilt lk 25]
PALJUD TEENIVAD ECUADORI PEALINNAS QUITOS
[Pilt lk 25]
MAKIKO KUULUTAMAS ANDIDES
[Pilt lk 26]
PEREKOND HILBIG ON ECUADORIS TEENINUD VIIMASED VIIS AASTAT