Jehoova on olnud minu vastu helde Jumal
JUTUSTANUD IOANNIS ANDRONIKOS
Oli aasta 1956. Vaid üheksa päeva oli möödas minu pulmadest, kui seisin Põhja-Kreekas Komotenes apellatsioonikohtu ees. Ma lootsin, et mulle määratud 12-kuuline vanglakaristus Jumala Kuningriigi kuulutamise eest tühistatakse. Apellatsioonikohtu otsus — kuus kuud vanglas — purustas selle lootuse ja oli hoopis pika katsumusteseeria alguseks. Selle kõige kaudu näitas aga Jehoova, et ta on minu vastu helde Jumal.
MINU sündimise ajal, 1931. aasta 1. oktoobril elas mu pere Kaválla linnas, selles Makedoonia Neapolises, mida apostel Paulus oma teise misjonireisi ajal külastas. Kui ma olin viiene, sai ema Jehoova tunnistajaks ning kuigi ta oli peaaegu kirjaoskamatu, andis ta oma parima, et istutada minusse armastust Jumala vastu ja kartust tema ees. Mu isa oli äärmiselt konservatiivne mees, kes järgis kangekaelselt kreeka õigeusu kiriku traditsioone. Teda ei huvitanud Piibli tõde ja ta oli ka selle vastu, et ema sellega tegeleb, tarvitades tihtilugu tema kallal vägivalda.
Seega kasvasin üles lahkmeelses peres, kus isa peksis ja sõimas ema ning lõpuks hülgas meid. Juba varasest lapseeast võttis ema minu ja mu väikese õe kristlikele koosolekutele kaasa. Kui sain aga 15-aastaseks, kiskusid nooreea himud ja sõltumatuse vaim mind Jehoova tunnistajate juurest eemale. Sellest hoolimata pingutas mu ustav ema väga ja valas mind aidata püüdes palju pisaraid.
Vaesuse ja halva eluviisi tõttu jäin raskelt haigeks ning pidin jääma rohkem kui kolmeks kuuks voodisse. Sel ajal märkas üks väga alandlik vend, kes oli mu emale tõde õpetanud, et mul on siiras armastus Jumala vastu. Ta tundis, et saab aidata mu vaimsust parandada. Teised ütlesid talle: ”Sa raiskad sellega vaid oma aega, et püüad Ioannist aidata; ta ei võta iial ennast kokku.” Kuid selle venna kannatlikkus ja sihikindlus mind aidates kandsid vilja. 1952. aasta 15. augustil, 21-aastaselt, sümboliseerisin oma pühendumist Jehoovale veeristimisega.
Äsjaabiellununa vanglasse
Kolm aastat hiljem sain tuttavaks Marthaga, hea vaimsuse ja silmapaistvate omadustega õega, ning varsti me kihlusime. Ühel päeval üllatas Martha mind tõeliselt, öeldes: ”Täna ma kavatsen minna ukselt uksele kuulutama. Kas sa tahad minuga kaasa tulla?” Kuni selle ajani polnud ma kunagi sedalaadi kuulutustöös osalenud, vaid olin teinud seda põhiliselt eraviisiliselt. Tol ajal oli Kreekas kuulutustöö keelatud ja meil tuli tegutseda põranda all. See tõi endaga kaasa palju arreteerimisi, kohtuasju ja karme vanglakaristusi. Kuid oma mõrsjale ei saanud ma ei öelda!
Martha sai minu naiseks 1956. aastal. Just sel ajal, üheksa päeva pärast pulmi määras Komotene apellatsioonikohus mulle kuuekuulise vanglakaristuse. Sellega seoses meenus mulle küsimus, mille olin esitanud mõni aeg tagasi ühele kristlikule õele, oma ema sõbrannale: ”Kuidas ma saaksin näidata, et olen tõeline Jehoova tunnistaja? Mul pole kunagi olnud võimalust tõestada oma usku.” Kui see õde tuli mind vanglasse vaatama, tuletas ta mulle seda küsimust meelde ja ütles: ”Nüüd saad Jehoovale näidata, kui väga sa teda armastad. See on sinu ülesanne.”
Sain teada, et mu advokaat püüdis koguda raha, vabastamaks mind vanglast kautsjoni vastu. Ütlesin talle seepeale, et eelistan oma aja ära istuda. Kui rõõmustav oli näha, kui selle kuuekuulise vanglakaristuse lõpupoole kaks minu kaasvangi tõe vastu võtsid! Järgmiste aastate jooksul tuli mul hea sõnumi nimel korduvalt kohtu ette ilmuda.
Valikud, mida me pole kunagi kahetsenud
Aastal 1959, mõned aastad pärast vabanemist, teenisin ma koguduse sulasena ehk juhtiva ülevaatajana ning mind kutsuti Kuningriigi teenistuskooli, kus õpetatakse kogudusevanemaid. Samal ajal pakuti mulle aga alalist töökohta ühes haiglas. See töö oleks mulle ja mu perele taganud eluks vajaliku rahalise kindlustatuse. Mida valida? Ma olin juba töötanud ajutiselt haiglas kolm kuud ja direktor oli mu tööga väga rahul. Kui sain aga kutse kooli, ei lubanud ta mul isegi palgata puhkust võtta. Palvemeelselt seda dilemmat kaaludes otsustasin, et sean Kuningriigi huvid esikohale ja loobun sellest tööpakkumisest (Matteuse 6:33).
Umbes samal ajal tulid meie kogudust teenima piirkonna- ja ringkonnaülevaatajad. Me pidasime koosolekuid salaja eramajades, kuna kreeka õigeusu vaimulikkond ja võimud avaldasid meile kõva vastupanu. Pärast üht koosolekut pöördus piirkonnaülevaataja minu poole ja küsis, kas ma pole mõelnud täisajalisele teenistusele. Tema soovitus puudutas mu südant, kuna see oli olnud mu unistus juba ristimisest saati. Ma vastasin: ”Ma soovin seda kohe väga.” Kuid mul oli juba lisakohustus, kuna mul tuli tütar üles kasvatada. Vend ütles mulle: ”Usalda Jehoovat ja ta aitab sul sinu plaanid ellu viia.” Nõnda saime ilma perekondlikke kohustusi hooletusse jätmata korraldada naisega oma elu nii, et 1960. aasta detsembris hakkasin ma Makedoonia idaosas eripioneerina teenima, olles üks vaid viiest eripioneerist sellel maal.
Kui olin aasta eripioneerina teeninud, kutsus Ateenas asuv harubüroo mind teenima reisiva ülevaatajana. Naasnud ühekuuliselt reisiva töö koolituselt, jutustasin parasjagu Marthale oma kogemusi, kui mind külastas ühe suure mangaanikaevanduse direktor ja pakkus mulle rafineerimisosakonna juhataja kohta ühes soodsa viieaastase lepingu, kena maja ja autoga. Ta andis mulle kaks päeva vastamiseks. Pöördusin jälle ilma mingite kahtlusteta palves Jehoova poole: ”Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Jesaja 6:8). Mu naine oli minuga täiesti sama meelt. Jumalale lootes alustasime reisivat tööd ja Jehoova oma helduses pole meid kunagi hätta jätnud.
Teenime Jumalat, mis ka ei juhtuks
Majanduslikele raskustele vaatamata liikusime edasi ja Jehoova hoolitses hädavajaliku eest. Alguses käisin ma kogudusi külastamas ühe väikese mootorrattaga, läbides kuni 500 kilomeetri pikkusi vahemaid. Sattusin korduvalt raskustesse ja mul juhtus ka mõningaid õnnetusi. Ühel talvel kogudusest koju sõites ületasin just üht üleajavat oja, kui mootor äkitselt välja suri ja ma sain põlvini märjaks. Siis läks mootorrattal kumm tühjaks. Mind aitas üks mööduja, kellel oli pump, ning nõnda jõudsin lähima külani, kus sain kummi ära parandada. Lõpuks kell kolm hommikul jõudsin läbikülmunult ja kurnatuna koju.
Ühel teisel korral sõitsin just ühest kogudusest teise, kui mootorratas libises ja kukkus mu põlvele. Mu püksid läksid katki ja said üleni veriseks. Teist paari pükse mul polnud, nii et õhtul pidasin kõne ühe venna suurevõitu pükstes. Siiski ei kahandanud ükski raskus minu soovi teenida Jehoovat ja kalleid vendi.
Kord sain päris korralikult vigastada, kui murdsin oma käeluu ja esihamba. Just sel ajal külastas mind mu Ühendriikides elav õde, kes pole Jehoova tunnistaja. Missugust kergendust tõi see, et ta aitas mul auto osta! Kui Ateena harubüroo vennad kuulsid minu õnnetusest, saatsid nad mulle julgustava kirja ja muude mõtete hulgas olid ka sõnad kirjakohast Roomlastele 8:28 (EP 97): ”Neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.” Ikka ja jälle on see kinnitus minu elus sulatõeks osutunud!
Meeldiv üllatus
Aastal 1963 töötasin koos ühe eripioneeriga külas, kus inimesed ei tahtnud midagi kuulda. Otsustasime töötada eraldi, teine teisel pool tänavat. Ühes majas, kui olin vaevalt uksele koputanud, tõmbas üks naine mind rutuga sisse ja sulges ning lukustas minu tagant ukse. Olin hämmingus ja mõtlesin, mis on lahti. Veidi aja pärast kutsus ta samamoodi kiirustades ka eripioneeri oma majja. Siis ütles ta meile: ”Tasa! Ärge liigutage!” Varsti kuulsime väljast vihaseid hääli. Inimesed otsisid meid. Kui väljas jäi vaikseks, ütles naine: ”Ma tegin seda teie kaitseks. Ma pean teist lugu, kuna usun, et olete tõelised kristlased.” Tänasime teda südamest ja lahkusime, jättes talle hulga kirjandust.
Neliteist aastat hiljem, kui olin Kreekas piirkonnakonvendil, pöördus minu poole üks proua ja küsis: ”Vend, kas sa mäletad mind? Mina olen see naine, kes teile vastaste eest varju andis, kui te meie külas tunnistust andsite.” Ta oli immigreerunud Saksamaale, uurinud seal Piiblit ning hakanud Jehoova rahvaga läbi käima. Nüüd on kogu tema pere tões.
Tõesti, kõigi nende aastate jooksul on meid õnnistatud paljude ”soovituskirjadega” (2. Korintlastele 3:1). Mitmed nende hulgast, kellele meil oli eesõigus aidata Piibli tõde õpetada, teenivad nüüd kogudusevanemate, teenistusabiliste või pioneeridena. On tõesti tore näha, et sellest käputäiest kuulutajatest tollal, mil teenisin ringkondades 1960. aastate alguses, on saanud rohkem kui 10000 Jehoova kummardajat! Kõik au kuulub meie heldele Jumalale, kes kasutab meid kõiki omal moel.
Haigevoodis
Nende aastate jooksul, mil olime reisival tööl, oli Martha oma alatise rõõmsa olekuga tõeliseks toeks. Kuid 1976. aasta oktoobris jäi ta raskelt haigeks ja tegi läbi valulise operatsiooni. Allkehast halvatuna tuli tal jääda ratastooli. Kuidas pidime oma väljaminekute ja emotsionaalse pingega toime tulema? Lootes jälle Jehoovale, kogesime tema armastavat ja heldet kätt. Kui ma läksin Makedooniasse kogudusi teenima, jäi Martha ühe venna majja Ateenas, et saada füsioteraapiat. Tal oli tavaks mulle helistada ja öelda julgustavalt: ”Mul läheb hästi. Sina tegutse edasi ja kui ma jälle liikuda saan, siis saadan sind oma ratastoolis.” Seda ta tõepoolest tegigi. Meie armastavad Peeteli vennad saatsid meile palju julgustavaid kirju. Marthale meenutati korduvalt kirjakohta Laul 41:4: ”Jehoova toetab teda haigevoodis; sina pöörad kogu tema maasolemise, kui ta haigeks jääb!”
Nende tõsiste terviseprobleemide tõttu otsustati 1986. aastal, et mul oleks parem teenida eripioneerina Kavállas, kus me elaksime meie kalli tütre perekonna läheduses. Eelmise aasta märtsis mu armas naine Martha suri, jäädes ustavaks kuni lõpuni. Enne tema surma tavatsesid vennad temalt küsida: ”Kuidas läheb?”, millele ta tavaliselt vastas: ”Kuna ma olen Jehoova ligi, läheb mul väga hästi!” Kui valmistusime koosolekuteks või saime ahvatlevaid kutseid tulla teenima piirkonda, kus on külluslik lõikus, ütles Martha ikka: ”Ioannis, lähme teenima sinna, kus on suurem vajadus.” Ta ei kaotanud kunagi oma innukat vaimu.
Mõned aastad tagasi seisin ka mina silmitsi raske terviseprobleemiga. 1994. aasta märtsis sain teada, et mul on eluohtlik südamerike ning operatsioon oli möödapääsmatu. Jälle tundsin, kuidas Jehoova armastav käsi mind sellel raskel ajal toetas. Ma ei unusta kunagi seda palvet, mille tegi ringkonnaülevaataja minu voodiserval, kui sain intensiivravist välja. Samuti ei unusta ma mälestusõhtu pühitsemist, mille viisin läbi otse enda haiglapalatis ning kus viibis kohal neli patsienti, kes olid ilmutanud huvi tõe vastu.
Jehoova on olnud meie abimees
Aeg lendab ja meie keha muutub küll nõrgemaks, kuid meie vaim uueneb uurimise ja teenistuse kaudu (2. Korintlastele 4:16). Nüüd on möödunud juba 39 aastat päevast, mil ütlesin: ”Vaata, siin ma olen, läkita mind!” See on olnud täisväärtuslik, õnnelik ja tasutoov elu. Vahel ma küll tunnen, et ”olen vilets ja vaene”, kuid siis võin kindlalt Jehoovat usaldades öelda: ”Sina oled mu abi ja mu päästja!” (Laul 40:18). Ta on olnud minu vastu tõesti helde Jumal.
[Pilt lk 25]
Koos Marthaga aastal 1956
[Pilt lk 26]
Kaválla sadam
[Pilt lk 26]
Koos Marthaga aastal 1997