Nad täitsid Jehoova tahet

Vabatahtlikud annetused puhta jumalakummardamise heaks

IISRAELLASED olid Jehoova päästejõu tunnistajateks. Nad nägid, kuidas Punase mere veed ime läbi lahutati, mis võimaldas neil mööda kuiva merepõhja Egiptuse armee eest põgeneda. Jõudnud teisele poole, vaatasid nad ohutust kaugusest, kuidas veevallid nende tagaajajate peale langesid. Jehoova oli päästnud nende elu (2. Moosese 14:21—31).

On aga kurb, et mõned iisraellased võtsid iseenesestmõistetavana seda, mida nende Jumal oli teinud. Samal ajal, kui Mooses oli Siinai mäel, andsid nad Aaronile oma kuldehted ja nõudsid, et ta teeks neile jumala, keda kummardada. Kui Mooses mäelt alla tuli, nägi ta mässumeelset rahvahulka söömas, joomas, tantsimas ja kuldvasikat kummardamas. Jehoova korraldusel surmati umbes 3000 inimest, kes olid tõenäoliselt peamised mässu õhutajad olnud. Sel päeval sai Jumala rahvas tähtsa õppetunni selle kohta, et Jehoova nõuab jagamatut andumust (2. Moosese 32:1—6, 19—29).

Varsti pärast seda juhtumit oli Mooses valmis täitma Jumala käsku ehitada kogudusetelk ehk jumalateenistuseks mõeldud teisaldatav telk. See ehitusprojekt nõudis kalleid materjale ning oskustöölisi. Kust neid pidi saama? Ja mida me sellest Piibli jutustusest õppida võime?

Ehitusmaterjalide annetamine ja oskuste rakendamine

Jehoova andis iisraellastele Moosese kaudu käsu: ”Võtke sellest, mis teil on, Jehoovale tõstelõivu; igaüks, kes heast südamest tahab anda, toogu Jehoovale tõstelõivuks.” Mida nad pidid annetama? Muu hulgas, mida Mooses nimetas, olid kuld, hõbe, vask, lõngad, kangad, loomanahad ja kalliskivid (2. Moosese 35:5—9).

Iisraellastel oli piisavalt vara, et selliseid heldekäelisi annetusi teha. Tuleta meelde, et lahkudes Egiptusest, võtsid nad kaasa kuld- ja hõbeesemeid ning palju riideid. ”Nad riisusid egiptlasi”a (2. Moosese 12:35, 36). Varem olid iisraellased andnud vabatahtlikult oma ehteid ebajumala valmistamiseks, et seda kummardada. Kas on nad nüüd sama innukad andma oma asju õige jumalakummardamise heaks?

Pane tähele, et Mooses ei öelnud täpselt, kui palju igaüks annetama peab, samuti ei püüdnud ta tekitada süü- ega häbitunnet, mis ajendaks annetama. Selle asemel pöördus ta lihtsalt palvega ”igaühe [poole], kes heast südamest tahab anda”. Moosesel polnud ilmselt vaja Jumala rahvast sundida. Ta oli kindel, et igaüks annab nii palju kui saab. (Võrdle 2. Korintlastele 8:10—12.)

Peale annetatud materjalide läks ehitustööks aga vaja veel muudki. Jehoova ütles iisraellastele: ”Igaüks, kes teist on osav, tulgu ja tehku kõik, mida Jehoova on käskinud.” Jah, ehitustööks oli vaja oskustöölisi. Ehitise valmimiseks läks tarvis ”igasugu tööoskust”, kaasa arvatud puutöö-, metallitöö- ja juveliiritööoskust. Muidugi pidi Jehoova nende heade oskustööliste tegevust suunama, mistõttu pidi ka au eduka ehitustöö eest õigusega temale kuuluma (2. Moosese 35:10, 30—35; 36:1, 2).

Iisraellased vastasid innukalt üleskutsele anda nii oma vara kui ka kasutada selles töös oma oskusi. Piibli jutustus ütleb: ”Siis nad tulid tagasi, igaüks, keda süda sundis, ja igaüks, kes hea meelega tahtis anda, tõi Jehoovale tõstelõivu kogudusetelgi ehitamiseks, kõige selle teenistuse ja pühade riiete jaoks. Nad tulid, niihästi mehed kui naised, igaüks, kes heast südamest tahtis anda” (2. Moosese 35:21, 22).

Õppetund meile

Tänapäeval tehakse Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutustööd tohutus ulatuses vabatahtlike annetuste abil. Suurelt jaolt on tegemist rahaliste annetustega. Teistel puhkudel kasutavad kristlikud vennad ja õed oma oskusi selleks, et aidata ehitada kuningriigisaale, kokkutulekusaale ja harubüroosid. Peale selle tehakse tööd rohkem kui sajas Peeteli-kodus kõikjal maailmas ning see töö nõuab mitmesuguseid oskusi. Kõik need, kes on rõõmsa südamega selliseid ohvreid toonud, võivad olla kindlad, et Jehoova ei unusta ära nende suurt tööd (Heebrealastele 6:10).

Sama peab paika ka selle puhul, mida kõik meist kristlikus teenistuses teevad. Kõiki õhutatakse ostma välja aega, et teha innukalt kuulutustööd (Matteuse 24:14; Efeslastele 5:15—17, UM). Mõned teevad seda täisajaliste evangeeliumikuulutajate ehk pioneeridena. Teiste olukorrad ei võimalda neil aga kuulutada nii palju, kui pioneerid seda teevad. Kuid ka nemad on Jehoovale meelepärased. Nii nagu kogudusetelgi ehitamiseks tehtud annetuste puhul, ei ütle Jehoova ka praegu, kui palju keegi peab andma. Ta nõuab aga seda, et igaüks meist teeniks teda kõigest oma südamest, hingest, meelest ja väest (Markuse 12:30). Kui me nii toimime, võime olla kindlad, et ta annab meile tasu meie vabatahtlike annetuste eest, mida me teeme õige jumalakummardamise edendamiseks (Heebrealastele 11:6).

[Allmärkus]