Vihkamise epideemia

„Inimesed ei mõista kunagi inimesi, keda nad vihkavad.” (JAMES RUSSELL LOWELL, ESSEIST JA DIPLOMAAT)

TUNDUB, et vihkamist leidub tänapäeval kõikjal. Sellised kohanimed nagu Ida-Timor, Kosovo, Libeeria, Littleton ja Sarajevo – samuti ka väljendid neonats, skinhead ja valgete ülemvõimu propageerija – on sööbinud inimeste mällu koos piltidega söestunud varemetest, värskelt kaevatud massihaudadest ja laipadest.

Unistused tulevikust, kus pole vihavaenu, konflikte ega vägivalda, on purunenud. Danielle Mitterand, hiljuti surnud Prantsusmaa presidendi abikaasa, tuletas meelde oma noorusaega: „Inimesed unistasid vabast elust vennalikus ühiskonnas, mida võib usaldada; sisemisest rahust, elades üheskoos; nad unistasid tervest, rahulikust ja väärikast elust kindlas ning sõbralikus ühiskonnas, mis pidi nende eest hoolitsema.” Mis sai nendest ideaalidest? Ta kurtis: „Nüüd, pool sajandit hiljem, on meie unistuste täitumine kahtlemata küsimärgi all.”

Praegust vihkamise taaspuhkemist ei saa lihtsalt ignoreerida. See on laialdasem ja ilmneb järjest jultunumatel viisidel. Miljonitele inimestele endastmõistetavana näiv turvatunne on hääbumas mõttetute vaenutegude laine pärast, millest üks paistab olevat hirmsam kui teine. Isegi kui meil on õnnestunud elada vihkamist tundmata oma kodus või riigis, varitseb see meid kuskil mujal. Me näeme arvatavasti selle ilminguid iga päev teleriekraanilt, uudiste- ja päevasündmuste saadetes. Vihavaen on levinud isegi Internetti. Mõelgem mõningatele näidetele.

Viimasel aastakümnel on enneolematult levinud natsionalism. Harvardi Rahvusvaheliste Suhete Keskuse direktor Joseph S. Nye juunior märkis, et „pea kogu maailmas natsionalism tugevneb, mitte ei nõrgene. Ühe globaalküla asemel on üle kogu maailma palju „külasid”, kes on üksteisest järjest rohkem teadlikud. See omakorda suurendab konfliktide tekkimise tõenäosust”.

Teised vihkamise ilmingud on salakavalamad, need ilmnevad varjatult vaid ühe riigi või kogukonna piires. Kui viis skinhead’i tapsid Kanadas ühe elatanud sikhi, siis see sündmus „tõstis tähelepanu keskmesse tõsiasja, mida mõned nimetavad vihkamiskuritegude taaspuhkemiseks riigis, mida on sageli kiidetud rassilise sallivuse pärast”. Saksamaal olid ekstremistide rassistlikud rünnakud aastate jooksul järjekindlalt vähenenud, kuid 1997. aastal sagenesid need 27 protsendi võrra. „See suundumus on heidutav,” märkis siseminister Manfred Kanther.

Põhja-Albaanias ilmnes ühest aruandest, et rohkem kui 6000 last elavad kodus kui vangid, sest kardetakse, et nende perede vaenlased võivad nad maha lasta. Neid lapsi ähvardab traditsiooniline veretasu, „mis on löönud segi tuhandete perede elu”. Vastavalt USA Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) andmetele oli „rassiline eelarvamus tõukejõuks rohkem kui pooltele [Ameerika Ühendriikides] 1998. aastal toime pandud 7755 vihkamiskuriteost, millest FBI-le teada anti”. Ülejäänud vihkamiskuritegude motiivideks olid näiteks eelarvamused religiooni, päritolu, rahvuse ning puuete suhtes.

Pealegi viitavad ajalehepealkirjad iga päev kiiresti levivale ksenofoobiale, mis on suunatud esmajoones põgenike vastu, keda on praeguseks juba üle 21 miljoni. Kahjuks on enamik neist, kes võõramaalasi vihkavad, noored inimesed, keda on ässitanud vastutustundetud poliitikud ja teised, kes püüavad leida süüdlasi. Ksenofoobia vähem nähtavad ilmingud on usaldamatus, sallimatus ning stereotüüpsed hinnangud inimeste kohta, kes on teistest erinevad.

Miks esineb vaenu nii laialdaselt? Mida võiks teha, et vaenu välja juurida? Neid küsimusi käsitletakse järgmises artiklis.

[Pildi allikaviide lk 2]

Kaas, üleval: UN PHOTO 186 705/J. Isaac

[Pildi allikaviide lk 3]

Daud/Sipa Press