Jäljenda Jehoovat, meie erapooletut Jumalat

„Jumala juures pole erapoolikust.” (ROOMLASTELE 2:11, EP 97)

1., 2. a) Milline üldine eesmärk oli Jehooval seoses kaananlastega? b) Mida Jehoova tegi ja millised küsimused seetõttu tekivad?

OLI aasta 1473 e.m.a. Iisraeli rahvas oli laagris Moabi lagendikel ja kuulas tähelepanelikult Moosest. Teisel pool Jordani jõge ootas neid raske katsumus. Mooses andis iisraellastele teada Jehoova eesmärgi: nad pidid Tõotatud Maal seitse võimast Kaanani rahvast vallutama. Kui rahustavad olid küll Moosese sõnad: „Jehoova, su Jumal, annab nad sinu kätte ja sa lööd neid”! Iisrael ei tohtinud nendega mingit lepingut teha ja nad ei väärinud armu andmist (5. Moosese 1:1; 7:1, 2).

² Ometigi jättis Jehoova ellu ühe pere esimesest linnast, mida Iisrael ründas. Jumal kaitses ka inimesi neljast järgmisest linnast. Miks ta seda tegi? Mida me õpime Jehoova kohta nendest märkimisväärsetest sündmustest, mille käigus mõned kaananlased ellu jäid? Ja kuidas me saame Jehoovat jäljendada?

Inimeste reageering Jehoova kuulsusele

3., 4. Kuidas mõjutasid Kaananimaal elavaid inimesi uudised iisraellaste võitudest?

³ Kui iisraellased rändasid enne Tõotatud Maale sisenemist 40 aastat kõrbes, siis Jehoova kaitses oma rahvast ja võitles nende eest. Tõotatud Maast lõuna pool sattus Iisrael vastakuti Aradi kaananlasest kuningaga. Jehoova abiga saavutasid iisraellased Hormas selle kuninga ja tema rahva üle võidu (4. Moosese 21:1–3). Hiljem liikus Iisrael läbi Edomimaa ääreala ja rändas põhja suunas – piirkonna poole, mis asus Surnumerest kirdes. Varem olid sealkandis elanud moabiidid, kuid nüüd olid seal emorlased. Emorlaste kuningas Siihon ei lubanud iisraellastel oma maa-alalt läbi minna. Lahing, kus Siihon surma sai, toimus Jaasas (Jahsas), mis asus ilmselt Arnoni jõeorust põhjas (4. Moosese 21:23, 24; 5. Moosese 2:30–33). Kaugemal põhja pool, Baasanis, valitses teiste emorlaste üle Oog. Ta oli küll hiiglaslikku kasvu, kuid loomulikult polnud ta Jehoovale võrdväärne vastane. Oog tapeti Edreis (4. Moosese 21:33–35; 5. Moosese 3:1–3, 11). Uudised neist võitudest ja lisaks veel kuuldused sellest, kuidas Iisrael oli Egiptusest väljunud, avaldasid mõnedele kaananlastele tugevat mõju.a

⁴ Kui iisraellased esimest korda pärast Jordani jõe ületamist Kaananisse tungisid, lõid nad oma leeri üles Gilgalisse (Joosua 4:9–19). Üsna lähedal seisis müüridega kindlustatud Jeeriko linn. Kaananlanna Raahab oli kuulnud Jehoova tegudest ja see ajendas teda usus tegutsema. Tulemuseks oli see, et kui Jehoova lasi Jeeriko hävitada, jättis ta Raahabi ja tema pere ellu (Joosua 2:1–13; 6:17, 18; Jakoobuse 2:25).

5. Miks võtsid gibeonlased appi kavaluse?

⁵ Seejärel tõusid iisraellased jõeäärselt madalmaalt mägisemale alale. Jehoova juhatusel kasutas Joosua Ai linna vastu varitsustaktikat (Joosua 8. peatükk). Teated selle linna lüüasaamisest panid paljusid Kaananimaa kuningaid sõjapidamiseks kogunema (Joosua 9:1, 2). Lähedalasuva hiivlaste linna Gibeoni elanikud toimisid aga teistmoodi. Joosua 9:4 ütleb, et „siis tegutsesid ka nemad, aga kavalasti”. Nagu Raahab, nii olid nemadki kuulnud, kuidas Jehoova oli oma rahva Egiptusest vabastanud ning Siihonit ja Oogi löönud (Joosua 9:6–10). Gibeonlased said aru, et vastupanu on mõttetu. Gibeon ja kolm lähedalasuvat linna – Kefiira, Beerot ja Kirjat-Jearim – saatsid Gilgalisse Joosua juurde oma esindajad, maskeerides nad kauge maa elanikeks. Nende sõjakavalus läks korda. Joosua tegi nendega lepingu, mis kindlustas nende ellujäämise. Kolm päeva hiljem said Joosua ja iisraellased teada, et neid on ninapidi veetud. Siiski pidasid nad sellest lepingust kinni, sest nad olid seda Jehoova juures vandunud (Joosua 9:16–19). Kas Jehoova kiitis selle heaks?

6. Kuidas suhtus Jehoova lepingusse, mille Joosua oli gibeonlastega sõlminud?

⁶ Gibeonlastel lubati hakata iisraellaste puuraiujateks ja veekandjateks ning seda tööd võisid nad teha isegi kogudusetelgis „Jehoova altari” jaoks (Joosua 9:21–27). Lisaks sellele, kui viis emorlaste kuningat oma sõjavägedega gibeonlasi ohustasid, astus Jehoova imeväel viimaste kaitseks välja. Raheterad tapsid rohkem vaenlasi kui Joosua väed. Jehoova vastas isegi Joosua palvele, et päike ja kuu paigal püsiksid, kuni vaenlased on täielikult võidetud. „Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast,” märkis Joosua, „et Jehoova oleks võtnud kuulda ühe mehe häält! Aga Jehoova sõdis Iisraeli eest!” (Joosua 10:1–14).

7. Millist tähtsat tõde Peetrus kinnitas, mis pidas paika osade kaananlaste puhul?

⁷ Kaananlanna Raahab ja tema pere ning samuti ka gibeonlased kartsid Jehoovat ja tegutsesid sellele vastavalt. Nendega toimunu toob selgelt esile tõe, mida kristlik apostel Peetrus hiljem ütles: „Jumal ei ole erapoolik, vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust” (Apostlite teod 10:34, 35, EP 97).

Kuidas tegeles Jehoova Aabrahami ja Iisraeliga

8., 9. Kuidas ilmnes Jehoova erapooletus, kui ta tegeles Aabrahami ja Iisraeli rahvaga?

⁸ Jünger Jakoobus pööras tähelepanu Jumala ärateenimata lahkusele, mida Ta oli üles näidanud Aabrahami ja tema järeltulijatega tegeledes. Aabraham oli „Jumala sõber” oma usu pärast, mitte oma päritolu tõttu (Jakoobuse 2:23). Aabrahami usk ja armastus Jehoova vastu tõi tema järglastele õnnistusi (2. Ajaraamat 20:7). Jehoova tõotas Aabrahamile: „Ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres.” Pane aga tähele järgmises salmis antud lubadust: „Sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad” (1. Moosese 22:17, 18; Roomlastele 4:1–8).

⁹ Kaugel sellest et olla erapoolik, näitas Jehoova oma tegemistes Iisraeliga, mida ta võib teha nende heaks, kes talle kuuletuvad. Sellised teod näitavad, kuidas ta oma ustavate teenijate vastu lojaalset armastust väljendab. Ehkki Iisrael oli Jehoova omand, ei tähendanud see, et teised rahvad ei saanud üldse Jehoova heatahtlikkust kogeda (2. Moosese 19:5; 5. Moosese 7:6–8). On tõsi, et kui Jehoova ostis Iisraeli Egiptuse orjusest välja, siis ta teatas: „Mina tunnustan ainult teid kõigist maa suguvõsadest.” Siiski andis Jehoova prohvet Aamose ja teiste kaudu teada, milline imeline väljavaade on „kõigist rahvastest” inimestel (Aamos 3:2; 9:11, 12; Jesaja 2:2–4).

Jeesus oli erapooletu õpetaja

10. Kuidas jäljendas Jeesus oma Isa erapooletust?

¹⁰ Jeesus, kes on oma Isa olemuse täpne kuju, jäljendas maise teenistuse jooksul Jehoova erapooletust (Heebrealastele 1:3). Sel ajal oli tema esmane mure leida üles „Iisraeli soo kadunud lambad”. Ometi ei hoidunud ta kaevu ääres Samaaria naisele tunnistust andmast (Matteuse 15:24; Johannese 4:7–30). Ta tegi ka imeteo ühe väepealiku palvel, kes ilmselt polnud juut (Luuka 7:1–10). See oli lisaks neile tegudele, millega ta väljendas oma armastust Jumala rahva vastu. Jeesuse jüngridki kuulutasid kõikjal. Sai selgeks, et Jehoova õnnistuse kogemine ei sõltu mitte inimese rahvusest, vaid tema hoiakust. Alandlikud ja ausa südamega inimesed, kes janunesid tõe järele, võtsid kuulda Kuningriigi head sõnumit. Seevastu uhked ja suurelised inimesed põlgasid Jeesust ja tema sõnumit. „Mina tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand,” kuulutas Jeesus, „et sa oled tarkade ja mõistlike eest selle pannud varjule ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, see on nõnda olnud sulle meelepärast!” (Luuka 10:21). Kui meie suhted teistega põhinevad armastusel ja usul, siis me tegutseme erapooletult, teades, et Jehoova kiidab selle heaks.

11. Kuidas ilmutati erapooletust algkristlikus koguduses?

¹¹ Algkristlikus koguduses olid juudid ja mittejuudid võrdsed. Paulus ütles: „Kirkus, au ja rahu igaühele, kes teeb head, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala juures pole erapoolikust” (Roomlastele 2:10, 11, EP 97).b See, kas inimesele sai osaks Jehoova ärateenimata lahkus või mitte, ei sõltunud tema rahvusest, vaid sellest, mida ta tegi, kui õppis tundma Jehoovat ja sai teada, millised väljavaated avas tema Poja Jeesuse toodud lunastus (Johannese 3:16, 36). Paulus kirjutas: „Ei ole ju juut see, kes seda on välispidi; ega ole ümberlõikamine see, mis sünnib välispidi lihas, vaid juut on see, kes seda on seespidi, ja südame ümberlõikamine on vaimus, mitte kirjatähes.” Seejärel, kasutades sõnamängu sõnaga „juut” (mis tuleneb nimest „Juuda” ja tähendab ’kiidetud’), lisas Paulus: „Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt” (Roomlastele 2:28, 29). Jehoova jagab kiitust erapooletult. Kas ka meie teeme nii?

12. Millist võimalust pakub Ilmutuse 7:9, ning kellele seda pakutakse?

¹² Hiljem nägi apostel Johannes nägemuses ustavaid võitud kristlasi, keda kujutati vaimse rahvana, kuhu kuulub 144 000 „pitseriga märgitut kõigist Iisraeli laste suguharudest”. Pärast seda nägi Johannes „suurt hulka rahvast ... kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes” (Ilmutuse 7:4, 9). Seega pole tänapäeva kristlikust kogudusest ühtki rahvusrühma või keelegruppi välja jäetud. Igasuguse päritoluga inimestel on võimalus saabuv „suur viletsus” üle elada ja uues maailmas „elava vee allikaist” juua (Ilmutuse 7:14–17).

Head tulemused

13.–15. a) Kuidas me võime üle saada rassilistest ja kultuurilistest erimeelsustest? b) Räägi mõni kogemus, mis näitab sõbralikkuse tähtsust.

¹³ Jehoova tunneb meid hästi, nii nagu hea isa oma lapsi. Kui ka meie tunneme huvi teiste inimeste kultuuri ja päritolu vastu, siis hakkame neid mõistma ja erimeelsused muutuvad tähtsusetuks. Rahvuslikud tõkked kaovad, sõprussidemed ja armastus tugevnevad ning ühtsus suureneb (1. Korintlastele 9:19–23). See tuleb hästi esile misjonäride elus, kes teenivad välismaal. Misjonärid tunnevad kohalike vastu isiklikku huvi ning selle tulemusena leiavad nad varsti, et on kogudusega ühte sulanud (Filiplastele 2:4, UM).

¹⁴ Erapooletuse head mõju on näha paljudes riikides. Etioopiast pärit Aklilu tundis end Suurbritannia pealinnas Londonis üksildasena. Üksildust süvendas asjaolu, et teistest maadest tulnud inimeste vastu ei olda just eriti sõbralikud. Selline suhtumine on tänapäeval levinud paljudes suurtes Euroopa linnades. Kui teistsuguse kogemuse sai küll Aklilu, kui ta läks Jehoova tunnistajate kuningriigisaali kristlikule koosolekule! Kohalolijad tervitasid teda ja peagi tundis ta end nagu kodus. Tema hindamine Looja vastu kasvas ja ta edenes kiiresti. Varsti otsis ta võimalusi, et jagada ümbruskonnas teistelegi Kuningriigi head sõnumit. Ühel päeval kuulutustööl olles küsis Aklilu kaaslane, milliseid eesmärke on ta nüüd omale elus seadnud. Aklilu vastas otsemaid, et ta loodab kunagi kuuluda kogudusse, kus räägitakse tema emakeelt – amhari keelt. Kui kohaliku ingliskeelse koguduse vanemad sellest kuulsid, olid nad kohe valmis korraldama avaliku piiblilise kõne Aklilu emakeeles. Kutse peale tuli kohale suur hulk välismaalasi ja ka kohalikke, kes kõik toetasid esimest amharikeelset avalikku koosolekut Suurbritannias. Praegu on selle piirkonna etiooplased ja teised amhari keelt kõnelevad inimesed ühendatud tugevaks koguduseks. Paljud on leidnud, et miski ei takista neil Jehoova poolel seisukohta võtta ja seda kristliku ristimisega sümboliseerida (Apostlite teod 8:26–36).

¹⁵ Inimesi on erisuguste iseloomude ja päritoluga. Pole mingit mõõdupuud, mis näitaks selles suhtes kellegi paremust või halvemust; tegu on lihtsalt erinevustega. Äsja pühendunud Jehoova teenijate ristimisel Malta saarel väljendasid kohalikud pealtvaatajad oma rõõmu juubeldades, samal ajal kui külalised Suurbritanniast valasid rõõmust pisaraid. Mõlemad rahvusgrupid väljendasid oma tundeid, kuid nad tegid seda erinevalt, ning nende sügav armastus Jehoova vastu tugevdas kristliku vennaskonna ühtsust (Laul 133:1; Koloslastele 3:14).

Eelarvamusest ülesaamine

16.–18. Räägi mõni kogemus, mis näitab, kuidas saab kristlikus koguduses eelarvamusi võita.

¹⁶ Sedamööda kuidas meie armastus Jehoova ja kristlike vendade vastu süveneb, saame järjest paremini jäljendada Jehoovat selles osas, kuidas ta teistesse suhtub. On võimalik saada üle igast eelarvamusest, mis meil on olnud mõne rahvuse, rassi või kultuuri suhtes. Võtkem näiteks Albert, kes teenis Teise maailmasõja ajal Briti sõjaväes ja langes 1942. aastal Singapuris jaapanlaste kätte vangi. Hiljem töötas ta umbes kolm aastat „Surma raudteel”, selle koha lähedal, kuhu ehitati sild üle Kwai jõe. Sõja lõpus vangist vabanedes kaalus ta 32 kilogrammi, tema lõua- ja ninaluu olid katki ning ta põdes düsenteeriat, nahahaigust ja malaariat. Tuhanded kaasvangid olid veelgi raskemas seisus – paljud neist ei jäänud ellu. Albert pöördus koju tagasi aastal 1945. Nähtud ja kogetud julmuste tõttu oli ta muutunud kibestunud meheks, kes ei tahtnud Jumalast ega religioonist midagi kuulda.

¹⁷ Alberti naisest Irene’ist sai Jehoova tunnistaja. Albert käis mõningatel Jehoova tunnistajate koosolekutel, et oma naisele heameelt teha. Paul, noor täisajaline kristlik kuulutaja, külastas Albertit, et hakata temaga Piiblit uurima. Varsti hakkas Albert mõistma, et Jehoovale on tähtis inimese südameseisund. Ta pühendas oma elu Jehoovale ja lasi end ristida.

¹⁸ Paul kolis hiljem Londonisse, õppis jaapani keelt ja liitus jaapanikeelse kogudusega. Kui ta tegi ükskord oma endise koguduse vendadele ettepaneku võtta vastu mõned Jaapanist tulnud tunnistajad, tuli vendadele meelde, et Albertil on väga tugev eelarvamus jaapanlaste suhtes. Alates ajast, mil Albert oli Suurbritanniasse tagasi pöördunud, oli ta vältinud igasugust kokkupuudet jaapanlastega. Seepärast olid vennad veidi mures, et kuidas ta selle olukorra lahendab. Neil poleks aga olnud vaja muretseda, sest Albert võttis külalised vastu sügava vennaliku kiindumusega (1. Peetruse 3:8, 9).

’Avardage oma süda’

19. Milline apostel Pauluse nõuanne meid aitab, kui kipume olema erapoolikud?

¹⁹ „Ei ole hea olla erapoolik,” kirjutas tark kuningas Saalomon (Õpetussõnad 28:21). On kerge olla lähedane nendega, keda me hästi tunneme. Mõnikord me aga kipume ilmutama kasinalt huvi nende vastu, keda me ei tunne hästi. Selline erapoolikus ei sobi Jehoova teenijale. Kindlasti me kõik peaksime tegutsema Pauluse soovituse kohaselt ja ’avardama oma süda’. Tõepoolest, avardagem oma süda ja ilmutagem armastust kaaskristlaste vastu, kes on teistsuguse päritoluga (2. Korintlastele 6:13).

20. Millistes eluvaldkondades me peaksime jäljendama Jehoovat, meie erapooletut Jumalat?

²⁰ Olgu meil taevase kutsumuse eesõigus või väljavaade elada igavesti maa peal, erapooletus võimaldab meil tunda rõõmu ühtsusest ühes karjas, ühe Karjase käe all (Efeslastele 4:4, 5, 16). Kui püüame jäljendada Jehoovat, meie erapooletut Jumalat, siis tuleb see meile kasuks kristlikus teenistuses, perekonnas ja koguduses – lausa kõigis eluvaldkondades. Kuidas nii? Seda teemat käsitleb järgmine artikkel.

[Allmärkused]

Kuidas sa vastaksid?

• Kuidas ilmutas Jehoova erapooletust Raahabi ja gibeonlaste vastu?

• Kuidas oli Jeesus õpetades erapooletu?

• Mis aitab meil igast kultuurilisest ja rassilisest eelarvamusest üle saada?

[Pilt lk 13]

Iisraellased asuvad Kaananimaad vallutama

[Pilt lk 15]

Jeesus ei hoidnud end tagasi, vaid andis Samaaria naisele tunnistust

[Pilt lk 16]

Amharikeelne avalik koosolek Suurbritannias

[Pilt lk 16]

Armastus Jehoova vastu aitas Albertil eelarvamusest üle saada