Ebla – unustusest kerkinud linn

1962. aasta suvel uuris noor Itaalia arheoloog Paolo Matthiae Loode-Süüria tasandikke, teadmata, kas sealt on midagi leida, kuna Süüria sisemaad peeti arheoloogiliste leidude poolest vaeseks. Ent tänu väljakaevamistele, mis algasid kaks aastat hiljem Tell Mardikhis, umbes 60 kilomeetrit Aleppost lõuna pool, avastas Matthiae ekspeditsioonigrupp muistse linna, mida paljud peavad 20. sajandi kõige tähtsamaks arheoloogiliseks leiuks.

VANADE raidkirjade järgi oli teada, et kunagi eksisteeris kuskil linn nimega Ebla. Kuid keegi ei teadnud, millise Lähis-Ida künka alt seda otsida. Näiteks rääkis üks raidkiri Akadi kuninga Sargoni võidust Mari, Jarmuti ja Ebla üle. Teises raidkirjas mainis Sumeri kuningas Gudea hinnalist puitu, mida ta sai „Ibla [Ebla] mägedest”. Nime Ebla võis näha ka Egiptuses Karnakis nende linnade nimekirjas, mille vaarao Thutmosis III oli vallutanud. Niisiis võib mõista, miks oli arheoloogidel Ebla linna vastu huvi.

Edasised väljakaevamised osutusid viljakateks. Aastal 1968 toodi päevavalgele osa Ebla linna valitseja Ibbit-Limi kujust. Kujul oli akadikeelne tekst, mis näitas, et see oli pühendatud „Eblas säravale” jumalanna Ištarile. Tänu arheoloogilistele leidudele toodi unustusehõlmast välja üks kadunud keel, ajalugu ja kultuur.

Aastatel 1974/75 saadi lisakinnitust sellele, et Tell Mardikh on tõepoolest muistse Ebla asukoht, kui sealt leiti kiilkirjatahvlid, millel esines korduvalt selle muistse linna nimi. Väljakaevamistel selgus, et linn oli vähemalt kaks korda hävitatud ja korra üles ehitatud. Pärast esimest õitsenguperioodi linn laastati. Kui Ebla uuesti üles ehitati, laastati see jälle, mille järel linn vajus sajanditeks unustusse.

Mitu korda hävitatud linn

Kõige vanemad linnad ehitati alluviaaltasandikele, nagu Tigrise ja Eufrati jõe vahele, kus olid head tingimused maaviljeluseks. Esimesed Piiblis mainitud linnad asusid Mesopotaamias (1. Moosese 10:10). Näib, et nimi Ebla tähendab ’valge kivim’, mis viitab lubjakivist aluspinnale, millele linn oli rajatud. Selline asukoht valiti tõenäoliselt seetõttu, et tänu lubjakivikihile oli linnale garanteeritud looduslik veevaru, mis oli suurematest jõgedest eemale jäävas piirkonnas väga oluliseks teguriks.

Vähese sademete hulga tõttu sai Eblas kasvatada vaid teravilja ning viina- ja õlipuid. Kuid see piirkond sobis hästi karja-, eriti lambakasvatuseks. Kuna Ebla asus strateegilises punktis, Mesopotaamia tasandiku ja Vahemere ranniku vahel, sai siin kaubitseda puidu, poolvääriskivide ja metallidega. Linnriik valitses maa-ala üle, mille elanikkond ulatus umbes 200 000 inimeseni, kellest 10 protsenti elas linnamüüride vahel.

Ebla tsivilisatsiooni tolleaegset suursugusust tõendavad hiiglasliku palee varemed. Palee väravad olid umbes 12–15 meetri kõrgused. Paleed oli aja jooksul aina laiendatud, et rahuldada järjest võimsamaks muutuva valitsuse vajadusi. Ebla ametnikud töötasid keerukas hierarhias: kuningat ja kuningannat abistasid „isandad” ja „vanemad”.

Paleest on leitud üle 17 000 savitahvli ja -killu. Algselt võis seal olla enam kui 4000 tervet savitahvlit, mida hoiti puidust riiulitel. Need dokumendid räägivad Ebla laiaulatuslikust kaubandustegevusest. Näiteks pidas see linn kaubavahetust Egiptusega, nagu tõendavad kahe vaarao kuninglikud sümbolid. Tahvlitele on kirjutatud põhiliselt sumeri kiilkirjas, mõningatele aga ebla keeles, mis on väga vana semiidi keel ja mida on võimalik tänu nendele dokumentidele dešifreerida. Orientalistid olid niisuguse vana semiidi keele avastamise üle üllatunud. Osa tahvleid sisaldab koguni sumeri- ja eblakeelseid nimestikke. Raamat „Ebla–Alle origini della civiltà urbana” nimetab neid tahvleid „vanimateks teadaolevateks sõnaraamatuteks”.

Ebla oli tõenäoliselt militaarriik, kuna väljakaevatud esemetel võib näha Ebla sõdalasi oma vaenlasi tapmas või maharaiutud päid hoidmas. Ent Ebla hiilgusele tuli lõpp, kui tema teed ristusid tõusvate riikide – Assüüria ja Babülooniaga. Tollastele sündmustele pole kerge jälile jõuda, kuid paistab, et esimesena ründas Eblat Sargon I (mitte see Sargon, keda mainitakse piiblitekstis Jesaja 20:1) ning seejärel tema lapselaps Naramsin. Arheoloogilised tõendid näitavad, et kokkupõrked olid vägivaldsed ning röövretked metsikud.

Nagu aga mainitud, ehitati Ebla mingi aja pärast uuesti üles ning see sai koguni tähtsaks linnaks. Uus linn rajati täpse plaani järgi, mis tegi selle veelgi suurejoonelisemaks. All-linnas paiknes püha ala, mis oli pühendatud jumalanna Ištarile, keda babüloonlased pidasid viljakusjumalannaks. Võib-olla oled kuulnud kuulsast Ištari väravast, mis kaevati välja Babüloni varemetest. Ühte iseäranis imposantset ehitist Eblas näis olevat kasutatud lõvide majana. Lõvisid peeti seal sama pühaks kui jumalanna Ištarit. See viibki meid juba Ebla religiooni juurde.

Ebla religioon

Nagu mujal Vana-Idamaades, oli ka Eblas jumalate panteon, kelle hulka kuulusid näiteks Baal, Hadad (nimi, mis kuulus mõningate Süüria kuningate nime juurde) ja Dagan (1. Kuningate 11:23; 15:18; 2. Kuningate 17:16). Ebla elanikud kartsid neid kõiki. Samuti austasid nad teiste rahvaste jumalaid. Arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et eriti teisel aastatuhandel e.m.a kummardati ka kuninglikust soost jumalikustatud esivanemaid.

Siiski ei lootnud Ebla elanikud üksnes jumalate peale. Taastatud Ebla linnal olid võimsad topeltmüürid, mis mõjusid aukartustäratavatena kõikidele vaenlastele. Välismüüri ümbermõõt oli peaaegu kolm kilomeetrit ning seda müüri võib varemete seas veel praegugi selgelt näha.

Ent lõpp tuli ka uuesti ülesehitatud Eblale. Võimalik, et viimase hoobi andsid sellele võimsale riigile 1600. aasta paiku e.m.a hetiidid. Nagu ütleb üks muistne luuletus, purustati Ebla linn nagu savist vaas. Ebla vajus peagi unustusehõlma. Ühes ajalooürikus, mille panid kirja 1098. aastal Jeruusalemma marssinud ristisõdijad, mainitakse paika, kus kunagi asus Ebla, ning sellele viidatakse kui kaugele eelpostile maal, mille nimi on Mardikh. Nii oli siis Ebla linn peaaegu unustatud ning see avastati uuesti alles sajandeid hiljem.

[Kast lk 14]

EBLA LINN JA PIIBEL

Artikkel, mis avaldati 1976. aastal ajakirjas „Biblical Archeologist”, tekitas huvi piibliõpetlastes. Ebla linnast leitud savitahvlitel oleva kirja dešifreerija ütles, et neis mainitud inimeste ja paikade nimed võivad olla samad, millest sajandeid hiljem on räägitud ka Piiblis. Mõningad piibliõpetlased läksid aga kaugemale sellest, mida artiklis öeldi, ning kirjutasid, et Eblast leitud arheoloogilised tõendid kinnitavad Esimese Moosese raamatu usaldusväärsust.a Jesuiit Mitchell Dahood väitis koguni, et Ebla „savitahvlid heidavad valgust neile salmidele, mis Piiblis selgusetuks jäävad”. Näiteks arvas Dahood, et need aitavad mõista, „kui kaua on Iisraeli Jumala nimi kasutuses olnud”.

Nüüd uuritakse savitahvli tekste väga hoolikalt. Kuna nii heebrea kui ebla keel kuuluvad semiidi keelte hulka, pole välistatud, et mõningad savitahvlitel mainitud linnade ja inimeste nimed sarnanevad Piibli omadega. See aga ei tõesta, et Ebla savitahvlid viitavad samadele paikadele ja inimestele. Seda, kui palju Ebla leiud mõjutavad Piibli uuringuid, näitab aeg. Mis puutub Jumala nimesse, siis ajakirjas „Biblical Archeologist” ilmunud artikli autor eitab seda, nagu oleks ta väitnud, et Ebla savitahvlitel on kirjas nimi „Jahve”. Mõningate piibliõpetlaste sõnul viitab tahvlitel olev märk, mida on tõlgendatud kui „ja”-d, ühele jumalusele Ebla panteonis, teiste asjatundjate sõnul pole see aga muud kui kirjavahemärk. Igal juhul ei viita savitahvlid ainsale tõelisele Jumalale Jehoovale (5. Moosese 4:35; Jesaja 45:5).

[Allmärkus]

[Kaart/pilt lk 12]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VAHEMERI

KAANAN

SÜÜRIA

Aleppo

Ebla (Tell Mardikh)

Eufrat

[Allikaviide]

Arheoloog: Missione Archeologica Italiana a Ebla – Università degli Studi di Roma ’La Sapienza’

[Pilt lk 12, 13]

Kuldkaelakee, mis on dateeritud umbes aastasse 1750 e.m.a

[Pilt lk 13]

Võimsa palee varemed

[Pilt lk 13]

Kunstniku tõlgendus sellest, kuidas savitahvleid arhiiviruumis hoiti

[Pilt lk 13]

Kiilkirjatahvel

[Pilt lk 13]

Egiptuse vaarao kepp (1750–1700 e.m.a)

[Pilt lk 13]

Ebla sõdalane ja vaenlase pead

[Pilt lk 14]

Jumalanna Ištarile pühendatud steel

[Allikaviide]

Missione Archeologica Italiana a Ebla – Università degli Studi di Roma ’La Sapienza’

[Piltide allikaviide lk 13]

Kõik pildid (peale palee varemete): Missione Archeologica Italiana a Ebla – Università degli Studi di Roma ’La Sapienza’