Tuulest aetud väärtushinnangud
TUNTUD legend räägib mehest, kes kõndis keset päeva laternaga ringi, sihiks leida üks vooruslik inimene, kuid ta ei leidnud teda. Selle mehe nimi oli Diogenes. Ta oli Ateena filosoof 4. sajandil e.m.a.
Pole teada, kas see legend vastab ka tõele. Kui aga Diogenes praegusel ajal elaks, tuleks tal kõlbeliste inimeste leidmiseks küllap vist veelgi enam vaeva näha. Paistab, et paljud on hüljanud käsituse kindlatest voorustest. Ikka ja jälle juhib meedia meie tähelepanu moraalivääratustele nii inimeste isiklikus elus, valitsuses, töökohtadel, spordis, äriringkondades kui ka muudes valdkondades. Paljusid eelmiste põlvkondade kindlaid väärtusi ei peeta enam mikski. Seni kehtinud norme hinnatakse ümber ja tihtilugu ka hüljatakse. On samuti väärtusi, millest peetakse lugu teoorias, aga mitte praktikas.
„Üldtunnustatud moraalinormide aeg on möödas,” ütleb religioonisotsioloog Alan Wolfe. Samuti nendib ta: „Mitte kunagi ajaloos pole valitsenud nii üksmeelset arvamust selle kohta, et inimestel ei ole võimalik toetuda traditsioonidele ja institutsioonidele, kes neile moraali vallas teed näitaks.” Pidades silmas möödunud aastasadat, toob „Los Angeles Times” ära filosoof Jonathan Gloveri tähelepaneku, et maailma haaranud vägivallas on olnud märkimisväärne osa religiooni ja üldtunnustatud moraaliseaduste allakäigul.
Kuid üldkehtivate moraaliväärtuste osas valitsev segadus pole suutnud mitte kõiki inimesi panna loobuma kindlate kõlbeliste normide otsimisest. Mõni aasta tagasi tõdes endine UNESCO peadirektor Federico Mayor, et „maailmas on tõsisemaks mureks kui ei eales varem kõlbelised väärtused”. Ent see, et maailm pole võtnud omaks õigeid väärtushinnanguid, ei tähenda veel seda, et ei ole olemas väärtusi, mida võib ja tulebki tunnustada.
Kas saaksid kõik inimesed jõuda üksmeelele selles, millised väärtused omaks võtta? Ilmselt mitte. Kuidas saakski omada kindlaid väärtushinnanguid, kui puuduvad kokkulepitud normid selle kohta, mis on õige, mis vale? Tänapäeval on sedalaadi moraalne relativism populaarne. Paraku võib näha, et selline suhtumine pole üldist kõlbelisust sugugi parandanud.
Briti ajaloolane Paul Johnson on seisukohal, et relativismi filosoofia on aidanud „õõnestada ... sügavat isikliku vastutuse tajumist ning kohusetunnet järgida üldkehtivat ja vaieldamatult õiget moraalikoodeksit”, mis paistis kehtivat enne 20. sajandi algust.
Kas on siis võimalik leida „vaieldamatult õiget moraalikoodeksit” või „üldtunnustatud moraaliseadusi”? Kas on olemas autoriteet, kes suudab kehtestada ajatud, muutumatud väärtushinnangud, mis annavad me elule stabiilsuse ja pakuvad lootust tulevikuks? Neid küsimusi käsitleb järgnev artikkel.