Jehoova ei hülga oma ustavaid

„[Jehoova ei] hülga oma vagasid [„ustavaid”, UM]; need hoitakse igavesti.” (LAUL 37:28)

1., 2. a) Milline sündmuste areng kümnendal sajandil e.m.a proovis läbi jumalateenijate ustavuse? b) Millises kolmes olukorras kaitses Jehoova oma ustavaid?

ON kümnes sajand e.m.a ning kätte on jõudnud otsustav aeg. Iisraeli rahututele põhjapoolsetele suguharudele on antud mingil määral iseseisvust, tänu millele on pääsetud ähvardavast kodusõjast. Nende äsja troonile pandud kuningas Jerobeam asub kiiresti oma võimu kindlustama, kehtestades uue riigiusundi. Ta nõuab oma alamatelt täielikku truudust. Mida teevad ustavad Jehoova teenijad? Kas nad jäävad truult Jumalat kummardama? Tuhanded teevad seda ning Jehoova hoiab neid laitmatuks jääjaid (1. Kun. 12:1–33; 2. Ajar. 11:13, 14).

² Jumalateenijate ustavus proovitakse läbi ka meie päevil. „Olge kained, valvake, sest teie vastane, kurat, käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata!” hoiatab Piibel. Kas meil õnnestub ’tema vastu seista kindlad usus’? (1. Peetr. 5:8, 9.) Vaadelgem mõningaid sündmusi, mis olid seotud kuningas Jerobeami ametisseseadmisega aastal 997 e.m.a, ning mõelgem, mida neist võib õppida. Noil ohtlikel aegadel rõhuti ustavaid Jehoova teenijaid. Samuti ähvardas neid raskete ülesannete täitmise ajal usutaganejate mõju. Kõigis neis keerulistes olukordades ei hüljanud Jehoova oma ustavaid ning ta ei tee seda ka nüüdisajal (Laul 37:28).

Kui nad on rõhumise all

3. Miks polnud kuningas Taaveti valitsemine rõhuv?

³ Vaadelgem esmalt, millistes oludes Jerobeam kuningaks sai. Õpetussõnad 29:2 ütleb: „Õela valitsedes rahvas ägab!” Kui muistses Iisraelis valitses kuningas Taavet, siis rahvas ei äganud. Taavet polnud küll täiuslik, ent ta oli Jumalale ustav ja lootis temale. Taaveti valitsemine polnud rõhuv. Jehoova sõlmis Taavetiga lepingu, öeldes: „Su sugu ning su kuningriik püsivad mu ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks!” (2. Saam. 7:16).

4. Millest olenesid õnnistused, mida Saalomoni valitsemisajal saadi kogeda?

⁴ Taaveti poja Saalomoni valitsemisaeg oli algul sedavõrd rahurikas ja õnnelik, et võis põhjendatult olla eelpildiks tulevasest Jeesus Kristuse tuhandeaastasest valitsusest (Laul 72:1, 17). Mitte ühelgi Iisraeli kaheteistkümnest suguharust polnud tol ajal põhjust mässu tõsta. Kuid Saalomon ja ta alamad pälvisid õnnistusi teatud tingimustel. Jehoova oli Saalomonile öelnud: „Kui sa käid minu seadluste järgi ja täidad minu kohtuseadusi ning pead kõiki mu käske nende järgi käies, siis ma teen tõeks oma sõna, mis ma ütlesin su isale Taavetile: mina asun elama Iisraeli laste keskele ega jäta maha oma Iisraeli rahvast!” (1. Kun. 6:11–13).

5., 6. Mida tõi kaasa see, et Saalomon Jumalale ustavusetu oli?

⁵ Vanas eas murdis Saalomon Jehoovale ustavust ja hakkas osalema ebajumalateenistuses (1. Kun. 11:4–6). Saalomon loobus vähehaaval kuuletumast Jehoova seadustele ja hakkas rahvast järjest rohkem rõhuma. See võttis sellise ulatuse, et pärast tema surma kaebas rahvas ta peale tema pojale ja troonipärijale Rehabeamile ja palus kergendust (1. Kun. 12:4). Kuidas Jehoova reageeris sellele, et Saalomon ustavusetuks muutus?

⁶ Piibel ütleb: „Jehoova vihastus Saalomoni peale, et ta oma südame oli ära pööranud ... Iisraeli Jumalast, kes oli ennast temale kaks korda ilmutanud.” Jehoova ütles Saalomonile: „Sellepärast et ... sa ei ole pidanud minu lepingut ja minu seadusi, mis ma sulle andsin, kisun ma tõesti kuningriigi sinult ja annan sinu sulastele!” (1. Kun. 11:9–11).

7. Kuidas hoolitses Jehoova oma ustavate eest, olgugi et ta Saalomoni oli hüljanud?

⁷ Seejärel läkitas Jehoova prohvet Ahija võidma vabastajat. See vabastaja oli Jerobeam, võimekas mees, kes oli olnud ametis Saalomoni valitsuses. Ehkki Jehoova jäi Taavetiga sõlmitud kuningriigilepingule ustavaks, kiitis ta valitsuse lahknemise 12 suguharu vahel heaks. Kümme suguharu pidi antama Jerobeamile; kaks pidi jääma Taaveti põlvnemisliini alla, kelle esindajaks oli nüüd kuningas Rehabeam (1. Kun. 11:29–37; 12:16, 17, 21). Jehoova ütles Jerobeamile: „Kui sa võtad kuulda kõike, mis ma sind käsin, ja käid minu teedel ning teed, mis minu silmis õige on, pidades mu seadlusi ja käske, nõnda nagu mu sulane Taavet tegi, siis ma olen sinuga ja ehitan sulle püsiva koja, nõnda nagu ma ehitasin Taavetile, ja annan Iisraeli sinule!” (1. Kun. 11:38). Jehoova astus oma rahva eest välja ja avas neile vabanemistee rõhumise alt.

8. Millised katsumused rõhuvad Jumala rahvast tänapäeval?

⁸ Tänapäevalgi on vohamas rõhumine ja ebaõiglus. „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha!” tõdetakse kirjakohas Koguja 8:9. Saamahimuline kaubandus ja korrumpeerunud valitsusvõim võivad tuua kaasa rängad majandustingimused. Valitsus-, äri- ja usujuhid on tihtilugu halvad kõlbluse eeskujud. Seega vaevavad ’kõlvatud inimesed oma liiderliku eluviisiga’ Jumala ustavaid ka tänapäeval nagu õiget meest Lotti (2. Peetr. 2:7, P 1997). Veelgi enam, kuigi me püüame vaikselt elada Jumala mõõdupuude kohaselt, saavad meist jultunud valitsejate tõttu alatasa tagakiusamise märklauad (2. Tim. 3:1–5, 12).

9. a) Mida on Jehoova oma rahva vabastamiseks juba teinud? b) Miks me saame olla kindlad Jeesuse ustavuses Jumalale?

⁹ Ometi saame olla kindlad ühes põhitões: Jehoova ei hülga oma ustavaid! Mõelgem kas või sellele, mida ta on juba teinud selle maailma korrumpeerunud valitsejate väljavahetamiseks. Rajatud on Jumala Messia Kuningriik, mille valitsejaks on Kristus Jeesus. Tema on taevas valitsenud juba peaaegu sada aastat. Varsti toob ta täieliku vabastuse neile, kes kardavad Jumala nime. (Loe Ilmutuse 11:15–18.) Jeesus on juba tõestanud oma ustavust Jumalale surmani. Eales ei valmista ta oma alamatele pettumust nagu Saalomon (Heebr. 7:26; 1. Peetr. 2:6).

10. a) Kuidas me saame tõestada, et me hindame Jumala Kuningriiki? b) Milles me võime katsumuste korral kindlad olla?

¹⁰ Jumala Kuningriik on reaalne valitsus, mis teeb igasugu rõhumisele lõpu. Meie oleme truud Jehoova Jumalale ning tema Kuningriigile. Lootes kindlalt tema Kuningriigile, hülgame jumalatu maailma ning oleme agarad tegema häid tegusid (Tiit. 2:12–14). Me püüame püsida selles maailmas veatuina (2. Peetr. 3:14). Olgu praegu meie katsumused millised tahes, võime olla kindlad, et Jehoova kaitseb meid vaimse kahju eest. (Loe Laul 97:10.) Lisaks kinnitab meile Laul 116:15: „Kallis on Jehoova meelest tema vagade surm!” Jehoovale on ta teenijad nii kallid, et ta ei lase neil kui rühmitusel hävida.

Kui nad on usutaganejate ähvardava mõju all

11. Kuidas muutus Jerobeam ustavusetuks?

¹¹ Kuningas Jerobeami valitsus oleks võinud Jumala rahva liikmetele kergendust tuua. Paraku pani tema tegutsemine nende ustavuse Jumalale ka edaspidi proovile. Rahuldumata juba saadud au ja eelisseisundiga, asus Jerobeam otsima teid oma positsiooni tugevdamiseks. „Kui see rahvas läheb ohverdama tapaohvreid Jehoova kojas Jeruusalemmas, siis pöördub selle rahva süda nende isanda, Juuda kuninga Rehabeami poole, ja nad tapavad mind ning pöörduvad Juuda kuninga Rehabeami poole!” arutles ta. Niisiis kehtestas Jerobeam uue usundi, mille keskmes olid kaks kuldvasikat. „Ta pani ühe Peetelisse ja teise Daani. Sellest aga tuli patt! Rahvas läks tolle teise juurde Daanist saadik! Ja ta ehitas ohvriküngastele kodasid ning seadis preestreid igasugu rahvast, kes ei olnud leviidid.” Jerobeam kehtestas koguni ise päeva, mis pidi olema „püha Iisraeli lastele” ning „tõusis altarile suitsutama” (1. Kun. 12:26–33).

12. Mida tegid põhjapoolses kuningriigis elavad Jumalale ustavad inimesed, kui Jerobeam kehtestas Iisraelis vasikakummardamise?

¹² Mida pidid põhjapoolses kuningriigis elavad Jumalale ustavad inimesed nüüd tegema? Nagu nende ustavad esiisad, asusid leviidid, kes elasid põhjapoolse kuningriigi aladel neile eraldatud linnades, otsekohe tegutsema (2. Moos. 32:26–28; 4. Moos. 35:6–8; 5. Moos. 33:8, 9). Jätnud maha oma pärisosad, siirdusid nad koos peredega lõunasse Juudasse, kus nad said Jehoovat takistamatult edasi teenida (2. Ajar. 11:13, 14). Need iisraellased, kes olid elanud Juudas ajutiselt, otsustasid jääda sinna alaliselt, selle asemel et koju tagasi pöörduda (2. Ajar. 10:17). Jehoova hoolitses selle eest, et tagasitee õige kummardamise juurde oleks avatud, nii et teisedki hilisematesse sugupõlvedesse kuulujad põhjapoolsest kuningriigist võiksid hüljata vasikakummardamise ning pöörduda Juudasse (2. Ajar. 15:9–15).

13. Kuidas on usutaganejate mõju olnud Jumala rahvale nüüdisajal katseks?

¹³ Usutaganejad ja nende mõju ähvardavad tänapäevalgi Jumala rahvast. Mõningad valitsejad on üritanud kehtestada omaenda riigireligiooni ning surunud seda alamatele peale. Ristiusu vaimulikkond ja teised jultunud isikud on üritanud pretendeerida vaimse preesterkonna positsioonile. Kuid ehtsaid võituid, kellest koosneb „kuninglik preesterkond”, võib leida ainult tõsikristlaste seast (1. Peetr. 2:9; Ilm. 14:1–5).

14. Kuidas me peaksime reageerima usutaganejate mõtteviisile?

¹⁴ Nagu ustavad leviidid kümnendal sajandil e.m.a, ei lase Jumalale ustavad inimesed end ka tänapäeval usutaganejate ideedest petta. Võitud ja nende kristlikud kaaslased on kiired ärataganejate ideedele vastu seisma ja need kõrvale lükkama. (Loe Roomlastele 16:17.) Me oleme valmis alluma valitsusvõimudele ilmalikes asjus ning jääma selle maailma konfliktides erapooletuks, kuid meie ustavus kuulub Jumala Kuningriigile (Joh. 18:36; Rooml. 13:1–8). Me lükkame kõrvale nende valeväited, kes ütlevad end teenivat Jumalat, ent toovad talle samal ajal oma käitumisega teotust (Tiit. 1:16).

15. Miks väärib „ustav ja mõistlik sulane” meie ustavust?

¹⁵ Mõelgem ka tõsiasjale, et Jehoova on võimaldanud tõemeelsetel inimestel tulla piltlikult öeldes sellest kurjast maailmast välja vaimsesse paradiisi, mille tema on asutanud (2. Kor. 12:1–4). Südames tänumeel, püsime „ustava ja mõistliku sulase” ligi, „kelle ta isand on pannud oma pere üle neile rooga andma õigel ajal”. Kristus on selle sulase pannud „üle kogu oma vara” (Matt. 24:45–47). Seega, isegi kui me üksikisikutena mingit sulaseklassi seisukohta täielikult ei mõista, ei anna see meile põhjust see kõrvale lükata või tagasi Saatana maailma minna. Selle asemel paneb ustavus meid alandlikult tegutsema ning ootama, mil Jehoova asja selgitab.

Kui nad on täitmas Jumalalt saadud ülesandeid

16. Millise ülesande sai Juuda prohvet?

¹⁶ Jehoova mõistis Jerobeami usutaganemise eest hukka. Ta käskis ühel Juuda prohvetil võtta ette teekond põhja Peetelisse ning ilmuda Jerobeami ette ajal, mil see on oma altari juures jumalateenistust pidamas. Prohvet pidi edastama Jerobeamile kohtuliku hävingusõnumi. Kahtlemata oli see paljunõudev ülesanne (1. Kun. 13:1–3).

17. Kuidas Jehoova oma saadikut kaitses?

¹⁷ Jerobeam sattus Jehoova hukkamõistu kuuldes raevu. Ta sirutas Jumala saadiku poole oma käe välja, hüüdes lähedalseisvatele meestele: „Võtke ta kinni!” Ent sedamaid – enne kui keegi midagi teha jõudis – tema „käsi, mille ta sirutas tema poole, kuivetus, ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata! Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt”. Jerobeam oli sunnitud paluma prohvetit, et see leevendaks Jehoova palet ning paluks, et ta kuivetunud käe terveks teeks. Seda prohvet ka tegi ning käsi sai terveks. Sel viisil kaitses Jehoova oma saadikut halva eest (1. Kun. 13:4–6).

18. Kuidas Jehoova kaitseb meid, kui me kartmatult tema pühas teenistuses osaleme?

¹⁸ Kui me osaleme ustavalt Kuningriigi kuulutamise ja jüngrite tegemise töös, kohtame aeg-ajalt ebasõbralikku või koguni vaenulikku vastuvõttu (Matt. 24:14; 28:19, 20). Kuid me ei tohiks kunagi lasta äraütlemise kartusel lämmatada oma teenistusagarust. Nagu nimetul prohvetil Jerobeami päevist, on meilgi eesõigus „kartmatult [Jehoovat] teenida pühaduses” (Luuka 1:74, 75).a Ehkki meie tänapäeval ei oota ime läbi sekkumist, kaitseb Jehoova meid kui tema tunnistajaid ka nüüd oma püha vaimu ja inglite kaudu. (Loe Johannese 14:15–17; Ilmutuse 14:6.) Jumal ei hülga iial neid, kes ikka kartmatult tema sõna räägivad (Filipl. 1:14, 28).

Jehoova hoiab oma ustavaid

19., 20. a) Miks me võime olla kindlad, et Jehoova ei hülga meid iial? b) Millist küsimust käsitletakse järgmises artiklis?

¹⁹ Jehoova on ustav Jumal (Ilm. 15:4; 16:5; UM). Ta on „vaga [„ustav”, UM] kõigis oma tegudes” (Laul 145:17). Piibel kinnitab meile, et ta valvab oma ustavate teed (Õpet. 2:8). Need, kes on Jehoova Jumalale ustavad, võivad katsumustega või usutaganejate ideedega kokku puutudes või paljunõudvat ülesannet täites olla kindlad, et tema juhib ja toetab neid.

²⁰ Igaühel meil tuleks nüüd mõelda küsimusele: mis aitaks jääda Jehoovale ustavaks, tulgu meie teele ükskõik milliseid katsumusi või kiusatusi?

[Allmärkus]

Kuidas sa vastaksid?

• Mil moel on Jehoova näidanud, et ta ei hülga oma ustavaid, kui nad on rõhumise all?

Kuidas meil tuleks reageerida usutaganejatele ja nende ideedele?

• Kuidas hoiab Jehoova oma ustavaid, kui nad osalevad kristlikus teenistuses?

[Kaart/pilt lk 5]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

PÕHJAPOOLNE KUNINGRIIK (Jerobeam)

Daan

SEKEM

Peetel

LÕUNAPOOLNE KUNINGRIIK (Rehabeam)

JERUUSALEMM

[Pilt]

Jehoova ei hüljanud oma ustavaid, kui Jerobeam kehtestas vasikakummardamise

[Pilt lk 3]

Saalomon ja ta alamad pälvisid õnnistusi teatud tingimustel