Piibel muudab inimeste elu
Miks otsustas inimene, kelle elu keerles ümber uimastite, mootorrataste ja spordi, saada täisajaliseks jumalateenijaks? Mis aitas elukutselisel mänguril oma sõltuvusest vabaneda ning elatada peret korraliku tööga? Miks hakkas elu üle järele mõtlema Jehoova tunnistajate peres üles kasvanud noor naine, kes oli Piibli normidele selja keeranud? Vaatame, mida räägivad need inimesed ise.
LÜHIANDMED
NIMI: TERRENCE O’BRIEN
VANUS: 57
MAA: AUSTRAALIA
VARASEM ELU: PROOVIS UIMASTEID, ARMASTAS MOOTORRATTAID
MINU MINEVIK: Lapsepõlves elasin Brisbane’is, Queenslandi rahvarohkes pealinnas. Minu vanemad olid katoliiklased, ent kui olin kaheksaseks saanud, lõpetasid nad kirikuskäimise ning ka kodus ei puudutatud enam usuteemat. Kahe aasta pärast kolisime perega Gold Coasti. Elasime ookeaniranniku lähedal ja nii möödusid mu varased teismeaastad ujudes ja surfates.
Kuid idülliline mu lapsepõlv siiski polnud. Olin kaheksa-aastane, kui isa pere maha jättis ja ema uuesti abiellus. Joomine ja riiud olid meie pere argipäev. Pärast ema ja kasuisa üht eriti hirmsat riidu tõotasin endale õhtul voodis, et kui peaksin kord abielluma, ei karju mina oma naise peale kunagi. Kodustest raskustest hoolimata hoidis meie pere – kuus last, ema ja kasuisa – ometi kokku.
Kui jõudsin hilisesse teismeikka, muutusid paljud mu kaaslased mässuliseks. Nad jõid, suitsetasid, tarvitasid marihuaanat ja teisi uimasteid. Ega minagi neist erinenud. Olin ka suur motofänn. Kuigi minuga juhtus mitu rasket õnnetust, ei kahandanud see mu vaimustust sugugi. Otsustasin koguni mootorrattaga läbi Austraalia sõita.
Hoolimata suurest vabadusest olin sageli rusutud maailma olukorra ja selle pärast, millise ükskõiksusega suhtub enamik inimkonna probleemidesse. Tahtsin teada, kes on Jumal, milline on õige religioon ning mis saab maailma asjadest. Küsisin seda kahelt katoliku preestrilt, kuid nende vastused valmistasid mulle vaid pettumust. Ka protestandi kirikuõpetajate juurest tulin sama targalt tagasi. Siis aga tutvustas üks sõber mind Jehoova tunnistaja Eddiega. Kohtusime Eddiega neli korda ning iga kord vastas ta mu küsimustele otse Piiblist. Juba meie esimesel kohtumisel mõistsin, et olen leidnud midagi erilist. Kuid ma ei saanud aru, et mul tuleks oma elu kuidagi muuta.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Teel läbi Austraalia puutusin kokku teisegi Jehoova tunnistajaga. Queenslandi naastes polnud mul aga tunnistajatega kontakti pool aastat.
Ent siis ühel päeval nägin töölt koju tulles kaht korralikult riides meest, portfellid käes, mööda tänavat kõndimas. Mulle tundus, et nad on Jehoova tunnistajad. Kõnetasin neid ja selgus, et mu tunne ei petnud. Küsisin, kas nad võiksid minuga Piiblit uurida. Hakkasin kohe ka koosolekutel käima, samuti viibisin 1973. aastal suurel Jehoova tunnistajate kokkutulekul Sydneys. Minu perele, eriti emale, mu uued tegemised aga ei meeldinud. See oli üks põhjus, miks lõpetasin tunnistajatega lävimise. Umbes aasta otsa olin haaratud oma teisest suurest kirest – kriketimängust.
Lõpuks mõistsin, et ainus tõeliselt õnnelik aeg mu elus oli siis, kui uurisin Jehoova tunnistajatega Piiblit. Niisiis otsisin nad uuesti üles ja hakkasin taas koosolekutel käima. Lõpetasin ka suhted oma narkosõpradest kaaslastega.
Tõeliselt aga sundis mind end muutma see, mida sain teada Piibli tegelase Iiobi kohta. Uurisin Piiblit ühe vanema tunnistaja Billiga, kes oli lahke, kuid kindlameelne. Kui olime läbi arutanud Iiobi elusündmused ja Saatana süüdistuse, et Iiob teenib Jehoovat pooliku südamega, küsis Bill minult, kelle kohta see süüdistus veel käib. (Iiob 2:3–5.) Lugesin talle ette kõik piiblitegelased, keda teadsin. Bill vastas kannatlikult: „Jaa-jaa, õige.” Siis aga vaatas ta mulle silma ja ütles: „Saatan süüdistab selles ka sind.” Olin rabatud! Teadsin varemgi, et Piibli õpetus on tõde. Kuid alles nüüd sain aru, miks peaksin selle järgi elama. Neli kuud hiljem ristiti mind Jehoova tunnistajaks.
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Ma ei taha mõeldagi, kus ma omadega oleksin, kui poleks õppinud elama Piibli põhimõtete järgi. Tõenäoliselt oleksin hauas. Paljud mu endised kaaslased on uimastite või alkoholi pärast juba surnud. Neil oli ka õnnetu pereelu. Võin vaid oletada, et minu elu oleks kulgenud sama rada.
Olen nüüd abielus ja teenin koos oma naise Margaretiga Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroos. Minu sugulastest pole hakanud keegi Jehoovat teenima, kuid oleme Margaretiga aastate jooksul uurinud Piiblit paljude teistega, kes on muutnud oma elu nagu minagi. Nii oleme saanud endale palju häid sõpru. Margaret, kes on kasvanud Jehoova tunnistajate peres, on aidanud mul pidada ligi 40 aasta eest antud tõotust. Oleme olnud õnnelikus abielus üle 25 aasta. Me ei ole küll igas asjas üht meelt, kuid seni pole meil olnud ühtki tüli. Arvame mõlemad, et võlgneme selle eest tänu Piibli õpetusele.
LÜHIANDMED
NIMI: MASAHIRO OKABAYASHI
VANUS: 39
MAA: JAAPAN
VARASEM ELU: OLI MÄNGUR
MINU MINEVIK: Kasvasin Nagoya linnast pooletunnise rongisõidu kaugusel väikeses paigas nimega Iwakura. Mäletan oma vanemaid heade inimestena. Hiljem sain aga teada, et mu isa oli olnud yakuza ehk gangster ja toitnud meie viieliikmelist peret pettuse teel teenitud rahaga. Isa jõi iga päev ning suri maksatsirroosi, kui olin 20-aastane.
Mu isa oli korealane, seetõttu diskrimineeriti meid kodukohas sageli. Nii selle kui ka muude raskuste tõttu olid mu noorusaastad õnnetud. Läksin küll keskkooli, kuid käisin harva kohal ja aasta pärast jätsin kooli üldse pooleli. Kuna olin politseis arvel ning pealegi korea verd, polnud mul kerge tööd leida. Lõpuks see siiski õnnestus, ent siis vigastasin põlvi ega saanud enam füüsilist tööd teha.
Hakkasin mängima hiina piljardi sarnast hasartmängu. Mu elukaaslane tahtis, et otsiksin endale mingi korraliku töö ning võtaksin ta naiseks. Kuna mul aga tänu õnnemängudele rahapuudust polnud, ei näinud ma põhjust oma elu muuta.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Ühel päeval tuli meie ukse taha Jehoova tunnistaja ning jättis mulle raamatu „Elu maa peal – kas evolutsiooni või loomise tulemus?” („Life–How Did It Get Here? By Evolution or by Creation?”). Ma polnud sellele küsimusele varem mõelnud. Lugenud raamatu läbi, tekkis mul huvi Piibli vastu. Olin alati tahtnud teada, mis juhtub pärast surma. Nii sellele kui ka teistele küsimustele sain Piiblist selged vastused. Tundsin, otsekui langeksid mu silmilt soomused.
Mõistsin, et mul oleks tark Piibli järgi ka elada. Abiellusime elukaaslasega, samuti lõpetasin suitsetamise, lõikasin maha oma pikad blondeeritud juuksed ning korrastasin üleüldse oma välimust. Lõpetasin ka hasartmängude mängimise.
Ühtki neist muudatustest polnud lihtne teha. Oma jõuga poleks ma kindlasti suutnud suitsetamisest loobuda. Aga siirad palved ja Jehoovale toetumine aitasid mind. Ka polnud mul algul kerge normaalset tööd teha. Teenisin vaid poole sellest, mis olin saanud mängimisega, lisaks oli töötegemine kurnav ja pingeline. Üks Piibli mõte, mis mulle tol raskel ajal jõudu andis, oli Filiplastele 4:6, 7. See tekst ütleb: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid tehke kõiges oma palved Jumalale teatavaks palumise, anumise ja tänuga; ja Jumala rahu, mis ületab kõik mõtted, kaitseb teie südant ja mõistust Kristus Jeesuse kaudu.” Olen korduvalt kogenud, kui õiged on need sõnad.
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Mu naine polnud sugugi rahul, kui asusin Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Nähes aga seda, milliseid suuri muudatusi ma oma elus teen, tuli temagi meie piiblitundi ja hakkas koosolekutel käima. Nüüd oleme naisega mõlemad Jehoova tunnistajad. Tunnen tõesti suurt rõõmu, et saan Jumalat teenida koos abikaasaga.
Pidasin end varemgi õnnelikuks. Nüüd aga tean, mida tähendab tõeline õnn. Piibli põhimõtete järgi elamine pole kahtlemata kerge, aga olen kindel, et see on parim eluviis.
LÜHIANDMED
NIMI: ELIZABETH JANE SCHOFIELD
VANUS: 35
MAA: SUURBRITANNIA
VARASEM ELU: ELAS VAID NÄDALALÕPPUDE NIMEL
MINU MINEVIK: Kasvasin üles Glasgow’ lähedal väikeses linnas Hardgate’is Šotimaal. Mu ema sai Jehoova tunnistajaks, kui olin seitsmene, ja ta hakkas mullegi Piiblit õpetama. 17-aastasena pakkus mulle aga juba rohkem huvi koolikaaslastega ööklubides käimine, hevimuusika ja joomine. Piibel oli viimane asi, mis mind huvitas. Elasin vaid nädalalõppude nimel. Kui sain 21, muutus kõik.
Sõitsin Põhja-Iirimaale sugulastele külla. Sattusin sinna just protestantliku Oranje ordu paraadi ajal. Mind šokeeris protestantide ja katoliiklaste sõgeusklikkus ja vastastikune vihavaen. Tegelikult äratas see mind. Meenus, mida ema oli Piiblist õpetanud. Teadsin, et Jumal ei soosi kedagi, kes põlgab tema õpetust. Siis koitis mulle, et olin siiani vaid oma himusid orjanud ja eiranud täiesti Jumala tahet. Otsustasin koju jõudes piibliuurimise tõsiselt ette võtta.
KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Kui läksin esimest korda üle tüki aja oma kodulinnas Jehoova tunnistajate koosolekule, olin ebakindel ja närvis. Kuid teiste sõbralikkus rahustas mind. Hakkasin tasapisi Piibli õpetusi ellu rakendama ja siis võttis üks lahke koguduseliige mind oma hoole alla. Ta aitas mul kogudusse sulanduda. Vanad sõbrad kutsusid mind endiselt ööklubidesse, kuid mina ütlesin, et võtan Piibli järgi elamist tõsiselt. Lõpuks jätsid nad mu rahule.
Varem pidasin Piiblit paljaks reeglistikuks. Nüüd enam mitte. Hakkasin tunnetama, et Piibli tegelased on tõesti kord elanud, inimesed, kellel olid tunded ja nõrkused just nagu minulgi. Ka nemad eksisid. Aga Jehoova Jumal andestas neile, kui nad siiralt kahetsesid. Mõistsin, et Jumal andestab minulegi. Ta unustab mu minevikuvead, kui püüan kõigest väest tema silmis õigesti elada, olgugi et talle noorena selja keerasin.
Ka ema elu avaldas mulle sügavat muljet. Kuigi mina vahepeal Jumala hülgasin, jäi tema kindlaks. Tänu tema ustavusele adusin, et Jehoova teenimine on püüdlusi väärt. Lapsena koos emaga ukselt uksele kuulutamas käies ei tundnud ma sellest kunagi rõõmu. Ma ei suutnud ettegi kujutada, et võiksin sellega tegelda tundide viisi. Nüüd aga otsustasin proovida, kas Jeesuse sõnad kirjakohas Matteuse 6:31–33 on ikka tõesti tõsi. Jeesus ütles: „Ärge olge siis kunagi mures ega öelge: „Mida me sööme?” või „Mida me joome?” või „Mida me selga paneme?” ... Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Otsige siis alati esmalt Jumala kuningriiki ja tema õigust, ning kõike seda antakse teile lisaks.” Peagi ristiti mind Jehoova tunnistajaks. Lõpetasin täiskohaga töö, leidsin osaajalise töökoha ning alustasin täisajalist jumalateenistust.
KUIDAS MU ELU ON PARANENUD: Kui olin noorem ja mu elu keerles vaid pidude ümber, polnud ma tegelikult kunagi rahul. Mu elu oli tühi. Nüüd, kui mu elu keerleb Jehoova teenimise ümber, tunnen rahuldust. Mu elul on mõte. Olen abielus ning me külastame abikaasaga iga nädal Jehoova tunnistajate kogudusi, et neid toetada. See töö on mu suurim rõõm. Olen Jehoovale tänulik teise võimaluse eest.
[Väljavõte lk 27]
„Juba meie esimesel kohtumisel mõistsin, et olen leidnud midagi erilist. Kuid ma ei saanud aru, et mul tuleks oma elu kuidagi muuta”
[Väljavõte lk 29]
„Oma jõuga poleks ma kindlasti suutnud suitsetamisest loobuda. Aga siirad palved ja Jehoovale toetumine aitasid mind”
[Väljavõte lk 30]
„Varem pidasin Piiblit paljaks reeglistikuks. Nüüd enam mitte. Hakkasin tunnetama, et Piibli tegelased on tõesti kord elanud, inimesed, kellel olid tunded ja nõrkused just nagu minulgi”