Ära kunagi hülga oma kalleid usukaaslasi

„KÜMME aastat lummas meid ärimaailma sära ning me jõudsime üpris haljale oksale. Olime küll tões kasvanud, kuid eksisime tõeteelt kaugele ära ja meil ei jätkunud vaimset jõudu kogudusse tagasi tulla,” jutustavad Jarosław ja tema naine Beata.a

Üks teine vend, Marek, meenutab: „Poolas toimunud sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste tõttu kaotasin ühe töökoha teise järel. Olin löödud. Varem olin kartnud luua oma ettevõtet, kuna mul polnud ärivaistu. Viimaks aga lõin ikkagi oma firma, mõeldes, et see aitab mul vaimsust kahjustamata oma pere aineliste vajaduste eest paremini hoolitseda. Aja möödudes tõdesin, kui rängalt ma küll olin eksinud.”

Maailmas, kus elu halastamatult kallineb ning töötute arv üha kasvab, on mõned kristlased langenud meeleheitesse ja seetõttu ebatarku otsuseid teinud. Hulk vendi on nõustunud ületööga, otsustanud muretseda lisatöökoha või rajanud hoolimata kogemuste puudumisest oma ettevõtte. Nad on arutlenud, et lisaraha teenimine aitab neil pere eest hoolitseda ega kahjusta seejuures pere vaimsust. Kuid ootamatused ja majanduse ebastabiilsus võivad segi paisata ka kõige läbimõeldumad plaanid. Selle tõttu on mõned langenud ahnuse lõksu ning vaimsed asjad mammona altaril ohvriks toonud (Kog. 9:11, 12).

Mõned vennad ja õed on end ilmalikesse tegemistesse sedavõrd sisse mässinud, et ei suuda enam leida aega isiklikuks uurimiseks, koosolekuteks ega kuulutustööks. Muidugi mõista kahjustab kõige selle unarussejätmine nende vaimsust ja suhteid Jehoovaga. Ent nad võivad ühtlasi katkestada ühed teised tähtsad suhted, nimelt suhted inimestega, kes on nendega „samas usuperes” (Gal. 6:10). Mõned eemalduvad kristlikust vennaskonnast tasapisi. Mõelgem nüüd tõsiselt selle probleemi peale.

Meil on kohustus usukaaslasi aidata

Vendade ja õdedena on meil palju võimalusi üksteisele armastust osutada (Rooml. 13:8). Tõenäoliselt oled oma koguduseski näinud ’viletsaid, kes appi hüüavad’ (Iiob 29:12). Mõnel ehk puudub ainelises mõttes midagi hädavajalikku. Apostel Johannese sõnad näitavad, millise võimaluse see meile avab. Ta kirjutas: „Kui kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venda olevat puuduses, ent keeldub osutamast talle hella kaastunnet, siis kuidas saab temas olla armastust Jumala vastu?” (1. Joh. 3:17).

Vahest oled sa pannud tähele teiste puudust ja andnud heldekäeliselt neile abi. Kuid meie huvi usukaaslaste heaolu vastu ei peaks piirduma vaid sellega, et pakume neile materiaalset abi. Mõned ’hüüavad appi’, kuna on üksildased või masendunud. Nad võivad tunda end väärtusetuna, põdeda rasket haigust või olla kaotanud lähedase inimese. Üks viis selliseid usukaaslasi julgustada on neid kuulata ja nendega rääkida; nõnda näitame, et hoolime nende emotsionaalsetest ja vaimsetest vajadustest (1. Tess. 5:14). Nii võib meie armastusside oma vendade ja õdedega veelgi tugevamaks saada.

Iseäranis suureks abiks võib olla see, kui vaimsed karjased usukaaslasi osavõtlikult kuulavad, nende suhtes mõistmist väljendavad ja neile Piibli põhjal nõu annavad (Ap. t. 20:28). Nõnda tehes järgivad ülevaatajad apostel Pauluse eeskuju, kes tundis oma usuvendade ja -õdede vastu „hella kiindumust” (1. Tess. 2:7, 8).

Kuidas saab aga kristlane täita oma kohustust usukaaslasi aidata, kui ta kogudusest eemale triivib? Kiusatus kõvasti raha teenida võib tekkida isegi ülevaatajal. Mis saaks siis, kui kristlane niisugusele kiusatusele järele annaks?

Kui elumured maha rõhuvad

Nagu juba öeldud, toob töörügamine pere põhivajaduste eest hoolitsemiseks tihti kaasa muret ja võib vaimsed asjad elus tagaplaanile tõugata (Matt. 13:22). Eespool mainitud Marek räägib: „Kui mu äri vett vedama läks, otsustasin hankida tasuva töö välismaal. Läksin ära vaid kolmeks kuuks, seejärel taas kolmeks kuuks ja nõnda edasi, ning viibisin vahepeal kodus vaid väga lühikest aega. Mu mitteusklik naine kannatas selle tõttu hingeliselt.”

Perekonnaelu polnud ainus, mis kannatas. Marek räägib: „Vähe sellest, et pidin töötama pikki tunde talumatus kuumuses, olin ka sunnitud viibima vulgaarsete inimeste hulgas, kes püüdsid teisi ära kasutada. Nad käitusid nagu ehtsad bandiidid. Olin rõhutud ja tundsin end teiste tallaalusena. Kuna mul ei jäänud aega isegi enda eest hoolitseda, hakkasin kahtlema oma suutlikkuses teisi teenida.”

Mareki otsuse kurvad tagajärjed peaksid panema meid järele mõtlema. Isegi kui meile näib, et välismaale kolimine lahendaks rahalised raskused, peaksime tõsiselt kaaluma, kas see ei tekitaks muid probleeme. Näiteks, kuidas mõjuks selline samm meie pere vaimsusele ja emotsionaalsele tervisele? Kas see lõikaks läbi meie sidemed kogudusega? Kas see rööviks meilt eesõiguse teenida usukaaslasi? (1. Tim. 3:2–5.)

Nagu sa küllap vist mõistad, ei pea inimene tingimata välismaal töötama, et liigselt palgatööle keskenduda. Mõtleme veel korra Jarosławi ja Beata peale. „Meil olid head kavatsused,” räägib Jarosław. „Olime äsja abiellunud ja avasime väikese hot dog’i müügiputka soodsas asupaigas. Suur kasum innustas meid äri laiendama. Kuna aga olime siis väga hõivatud, ei käinud me enam kõigil koosolekutel. Ei läinud kaua, kuni lõpetasin pioneeritöö ja loobusin teenistusabilise ametist. Rõõmsad teenitava kasumi üle, avasime suure poe ja hakkasime äripartneriks ühe uskmatuga. Peagi tegin tööasjus juba välisreise, et sõlmida miljoneid dollareid väärt lepinguid. Kodus olin harva ning võõrandusin abikaasast ja tütrest. Viimaks suigutas õitsev äri meid vaimsesse unne. Kogudusega me läbi ei käinud ja usukaaslased ei tulnud meile enam meeldegi.”

Mida me sellest loost võime õppida? Soov luua nii-öelda eraparadiis, võib kristlase lõksu püüda, mistõttu ta võib muutuda enesega liialt rahulolevaks, koguni kaotada oma „pealisriided” ehk kristlase tunnused (Ilm. 16:15). Kui meiega nii juhtuks, jääksime eemale oma vendadest, keda me varem suutsime aidata.

Anna oma olukorrale aus hinnang

Minuga seda küll ei juhtu, kaldume ehk mõtlema. Siiski tasuks meil kõigil tõsiselt kaaluda, kui palju ainelist vara me õigupoolest vajame. „Me pole ju midagi toonud maailma ja me ei saa midagi siit ka ära viia. Niisiis, kui meil on olemas toit, riided ja peavari, siis olgem nendega rahul,” kirjutas Paulus (1. Tim. 6:7, 8). On muidugi tõsi, et riigiti elatustase erineb. See, mida arenenud maades võidakse elatusmiinimumiks pidada, võib paljudes teistes riikides lausa luksusena näida.

Ükskõik, milline elatustase meie maal ka poleks, peaksime kuulda võtma Pauluse sõnu: „Need, kes on otsustanud rikkaks saada, satuvad kiusatusse ja püünisesse ning paljudesse mõttetuisse ja kahjulikesse himudesse, mis suruvad inimesed hukatusse ja hävingusse” (1. Tim. 6:9). Püünis on saaklooma eest peidetud. See on mõeldud tabama ohvrit ootamatult. Kuidas hoiduda sattumast „kahjulike himude” püünisesse?

Prioriteetide seadmine võib ajendada meid võtma rohkem aega Jehoova teenimise, sealhulgas isikliku uurimise jaoks. Palvemeelne isiklik uurimine aitab kristlasel saada „täiesti kompetentseks, täielikult varustatuks” teisi aitama (2. Tim. 2:15; 3:17).

Mitme aasta vältel nägid armastavad kogudusevanemad kõvasti vaeva, et Jarosławi vaimsust üles ehitada ja teda julgustada. Mingil hetkel otsustas Jarosław oma elus kannapöörde teha. Ta räägib: „Pöördepunktiks osutus üks vestlus, milles kogudusevanemad tsiteerisid Piiblist lugu rikkast noormehest, kes tahtis elada igavesti, kuid polnud nõus loobuma oma ainelisest varast. Seejärel tõstatasid nad taktitundeliselt küsimuse, kas need mõtted võiksid kuidagi minu kohta käia. See tõesti avas mu silmad!” (Õpet. 11:28; Mark. 10:17–22.)

Jarosław vaagis oma olukorda ausalt ja otsustas suurärist tagasi astuda. Kahe aastaga said tema ja ta pereliikmete suhted Jehoovaga korda. Nüüd teenib Jarosław oma usukaaslasi kogudusevanemana. Ta ütleb: „Kui mõni kaaskristlane mässib end äriasjadesse sedavõrd, et jätab hooletusse vaimsuse, püüan enda kogemuse varal aidata tal mõista, kuivõrd rumal on panna end ebavõrdsesse ikkesse uskmatutega. Pole kerge ahvatlevaid pakkumisi tagasi lükata ja ausaks jääda.” (2. Kor. 6:14.)

Ka Marek sai valusa õppetunni. Ehkki tasuv töö välismaal aitas tema peret materiaalselt, kannatasid tema suhted Jumala ja vendadega. Mingi aja pärast hindas ta oma prioriteedid ümber. „Aastaid meenutas mu olukord vanal ajal elanud Baaruki oma, kes ’nõudis enesele suuri asju’. Viimaks valasin oma südame Jehoova ette välja ja rääkisin talle oma muredest. Nüüd tunnen, et olen vaimse tasakaalu tagasi saanud.” (Jer. 45:1–5.) Marek pürgib praegu „suurepärase töö”, koguduse ülevaataja ameti poole (1. Tim. 3:1).

Neile, kes tahaksid minna välismaale tasuvamat tööd otsima, paneb Marek südamele: „Välismaal olles on väga kerge selle kurja maailma lõksudesse sattuda. Kehv kohaliku keele oskus raskendab suhtlemist. Sul võib koju naastes küll rahapatakas kaasas olla, aga sul on ka vaimsed haavad, mis ei pruugi sugugi kiiresti paraneda.”

Kui hoiame palgatööd ja oma kohustusi usukaaslaste ees tasakaalus, valmistame Jehoovale heameelt. Lisaks võime oma eeskujuga ajendada teisi tegema tarku otsuseid. Need, kes on rõhutud, vajavad oma vendade ja õdede toetust, kaastunnet ja head eeskuju. Kogudusevanemad ja teised küpsed kristlased saavad aidata usukaaslastel tasakaalu hoida, et elumured nende üle võimust ei saaks (Heebr. 13:7).

Ärgem siis kunagi hüljakem oma usukaaslasi palgatöösse mattudes (Filipl. 1:10). Hoidkem ikka kuningriiki esikohal ja olgem ’rikkad Jumala silmis’ (Luuka 12:21).

[Allmärkus]

[Pildid lk 21]

Kas su palgatöö segab koosolekutel käimist?

[Pildid lk 23]

Kas sa väärtustad võimalusi oma vaimseid vendi ja õdesid aidata?