Kas paavst on „püha Peetruse järglane”?

AASTAL 2002 kirjutas paavst Johannes Paulus II kirja Limburgi piiskopile Saksamaal, et tühistada piiskopi otsus abordiküsimuses. Oma läkituse sissejuhatuses teatas paavst, et tema vastutab „Jeesus Kristuse tahte kohaselt kõigi kirikute heaolu ja ühtsuse eest”. Ta väitis, et tal on õigus tühistada piiskopi otsus, sest tema kui paavst on „püha Peetruse järglane”.

Üks katoliku teatmeteos ütleb, et „Kristus määras püha Peetruse peaapostliks”. Lisaks väidab katoliku kirik, et „Kristus kehtestas korra, mille järgi Peetrusel peavad sel juhipositsioonil olema alaliselt järglased; ning nendeks järglasteks on Rooma piiskopid” („New Catholic Encyclopedia” (2003), 11. köide, lk 495–496).

Need on julged väited. Kas sina oled nende paikapidavust uurinud? Käsitleme järgnevalt vastuseid kolmele küsimusele: 1) kas Piibel toetab väidet, et Peetrus oli esimene paavst? 2) mida näitab paavstide järgnevuse algupära kohta ajalugu? 3) kas paavstide eluviis ja õpetused kinnitavad nende väidet, et nad on Peetruse järglased?

Kas Peetrus oli esimene paavst?

Tõestamaks, et katoliku kirik on rajatud Peetrusele, on katoliiklased juba pikka aega viidanud Jeesuse sõnadele tekstis Matteuse 16:18 „Sina oled Peetrus, ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse”. Need sõnad on ladina keeles kirjutatud koguni Püha Peetruse basiilika kuppellaele.

Ka lugupeetud kirikuisa Augustinus oli mõnda aega arvamusel, et kristlik kogudus on rajatud Peetrusele. Ent elu lõpu poole muutis ta oma arvamust. Augustinus osutas oma teoses „Retractationes” sellele, et Jeesus on see, kellele kirik ehk kristlik kogudus on rajatud, mitte Peetrus.a

On tõsi, et apostel Peetrus figureerib evangeeliumides päris palju. Jeesus võttis mõnel erilisel puhul endaga kaasa vaid kolm apostlit: Johannese, Jaakobuse ja Peetruse (Markuse 5:37, 38; 9:2; 14:33). Peetrusele usaldas Jeesus „taeva kuningriigi võtmed”, millega Peetrus avas võimaluse pääseda Jumala kuningriiki esiteks juutidele ja proselüütidele, teiseks samaarlastele ning viimaks paganatele (Matteuse 16:19; Apostlite teod 2:5, 41; 8:14–17; 10:45). Peetrus kui ekstravertne isiksus võttis vahel sõna kõikide apostlite nimel (Apostlite teod 1:15; 2:14). Ent kas need tõigad näitavad, et ta oli algkoguduse pea?

Apostel Paulus küll kirjutas, et Peetrusele usaldati „apostliamet ümberlõigatute seas”, kuid kontekstist on näha, et ta ei pidanud silmas seda, nagu oleks Peetrus kogudust juhtinud (Galaatlastele 2:8, P 1988). Paulus kommenteeris hoopis Peetrusele antud ülesannet kuulutada juutidele.

Kuigi Peetrusel oli suur vastutus, ei ole kuskil Piiblis kirjas, et ta oleks end koguduse peaks pidanud ja kõigi jüngrite eest otsuseid langetanud. Oma kirjas nimetas ta end apostliks ja kaasvanemaks, ei millekski enamaks (1. Peetruse 1:1; 5:1).

Mida näitab paavstluse algupära kohta ajalugu?

Millal ja kuidas paavstluse idee siis tekkis? Arusaam, nagu võiks üks usklik teistest ülem olla, hakkas kanda kinnitama juba apostlite eluajal. Kuidas apostlid sellesse suhtusid?

Apostel Peetrus ise kirjutas koguduse ülevaatajatele, et nad ei peremehetseks kaaskristlaste üle, kes on „Jumala pärand”, vaid oleksid „alandliku meelega üksteise suhtes” (1. Peetruse 5:1–5). Apostel Paulus hoiatas, et koguduses tõuseb mehi, „kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele” (Apostlite teod 20:30). Esimese sajandi lõpus kirjutas apostel Johannes kirja, kus ta mõistis karmilt hukka Diotrefese-nimelise jüngri. Miks? Üks põhjus oli see, et Diotrefesele meeldis olla koguduses esimene (3. Johannese 9). Mõnda aega takistasid niisugused apostlite hoiatused ja nõuanded ambitsioonikatel isikutel esile tõusmast (2. Tessalooniklastele 2:3–8).

Peagi pärast viimase apostli surma kasvas mõnede üksikisikute mõju teiste üle. Teos „The Cambridge History of Christianity” ütleb: „Tõenäoliselt polnud Roomas enne teise sajandi keskpaika ühtki ainuvalitsejalikku piiskoppi.” Ent kolmandal sajandil haaras Rooma piiskop endale kõrgeima võimu vähemalt mõne kiriku üle.b Andmaks kaalu väitele, et Rooma piiskopile kuulub kõrgeim võim, koostati Peetruse järglastest nimekiri.

Siiski ei anna see nimekiri eelmainitud väitele kuigivõrd kaalu juurde. Miks? Esiteks pole võimalik kontrollida kõikide nimekirjas toodud paavstide eksisteerimist. Pealegi on nimekiri rajatud kõikuvale alusele. Kuidas nii? Isegi kui Peetrus kuulutas Roomas, nagu mõned esimese ja teise sajandi ilmalikud allikad vihjavad, ei viita miski sellele, et ta oleks olnud sealse koguduse pea.

Üks tõend, et Peetrus polnud Rooma koguduse pea, on see, et Pauluse kirjas roomlastele, kus on nimetatud paljusid Rooma kristlasi, pole Peetrust kordagi mainitud (Roomlastele 16:1–23). Kui Peetrus oleks olnud sealse koguduse pea, kas oleks siis Paulus ta ära unustanud või teda ignoreerinud?

Samuti tasub tähele panna, et umbes sel ajal, kui Peetrus kirjutas oma esimese inspireeritud läkituse, kirjutas Paulus teise kirja Timoteosele. Paulus mainis selles kirjas küll Roomat, aga Peetrust mitte. Üldse kirjutas Paulus Roomast kuus kirja ja mitte üheski ei nimetanud ta Peetrust.

Umbes 30 aastat pärast seda, kui Paulus oma kirjad kirjutas, pani apostel Johannes kirja kolm läkitust ja Ilmutusraamatu. Üheski neist ei maininud Johannes, et Rooma kogudus oleks kõige tähtsam, samuti ei viidanud ta ühelegi kirikujuhile, kellel oleks Peetruse järglasena kõrgeim ametikoht. Niisiis ei tõenda ei Piibel ega ajalugu väidet, nagu oleks Peetrus saanud Rooma koguduse esimeseks piiskopiks.

Kas paavstide eluviis ja õpetused kinnitavad nende väidet?

On igati ootuspärane, et isik, kes väidab end olevat „püha Peetruse järglane” ja Kristuse vikaar, järgib nii Peetruse kui ka Jeesuse eluviisi ja õpetust. Näiteks kas Peetrus lasi end usukaaslastel eriliselt kohelda? Ei. Ta ei lasknud endale mingisugust erilist au avaldada (Apostlite teod 10:25, 26). Aga Jeesus? Jeesus ütles, et ta tuli teisi teenima, mitte ennast teenida laskma (Matteuse 20:28). Ent kuidas on toiminud paavstid? Kas nad on öelnud ära silmapaistvast positsioonist ja kõlavatest tiitlitest ning hoidunud rikkuse ja võimu demonstreerimisest?

Nii Peetrus kui ka Kristus olid moraalselt laitmatud mehed ning edendasid rahu. Võrdle nende elu sellega, mida katoliku teatmeteos „Lexikon für Theologie und Kirche” ütleb paavst Leo X kohta: „Leo X sekkus poliitikasse, ajas sageli onupojapoliitikat ja andus ilmalikele naudingutele; tähtsa loomuga vaimulikud ülesanded jättis ta aga unarusse.” Katoliku preester ja kirikuajaloo professor Karl Amon ütleb, et kindlad faktid paljastavad paavst Aleksander VI „kohutava ebaaususe, võimu kuritarvitamise, simoonia ja amoraalsuse”.

Mida aga öelda paavstide õpetuste kohta? Kas need ühtivad Peetruse ja Kristuse õpetustega? Peetrus ei uskunud, et kõik head inimesed lähevad taevasse. Viidates kuningas Taavetile, kes oli jumalakartlik mees, ütles ta: „Taavet ju ei läinud üles taevasse” (Apostlite teod 2:34). Ka ei õpetanud Peetrus, et imikuid tuleks ristida. Ta õpetas hoopis, et ristimine on teadlik samm, mille teeb usklik inimene (1. Peetruse 3:21).

Jeesus õpetas, et ükski jünger ei tohiks end teistest ülemaks pidada. „Kui keegi tahab olla esimene, peab ta olema kõige viimane ja kõikide teenija,” ütles Jeesus (Markuse 9:35). Veidi enne surma andis ta oma järelkäijatele selge juhise: „Ärge laske end nimetada rabiks, sest üks on teie õpetaja, ent teie kõik olete vennad. Samuti ärge nimetage kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas. Ärge ka laske end nimetada juhiks, sest üks on teie Juht – Kristus” (Matteuse 23:1, 8–10). Kuidas sulle tundub, kas paavstid on Peetruse ja Kristuse õpetusi järginud?

Mõned ütlevad, et paavstide järgnevus säilib isegi siis, kui mõni paavst ei ela kristlikku elu. Kas see mõte on loogiline? Jeesus ütles: „Iga hea puu kannab head vilja, ent iga mäda puu kannab kehva vilja. Hea puu ei saa kanda kehva vilja ega mäda puu kanda head vilja.” Kas toodud tõendite valgusel oleks mõistlik järeldada, et Peetrus ja Kristus tahaksid, et neid seostataks tegudega, mida paavstid on teinud? (Matteuse 7:17, 18, 21–23.)

[Allmärkused]

[Pildid lk 25]

Kas tõendid kinnitavad, et paavstid on järginud Peetruse eeskuju?