Elu piibliaegadel. Karjane

KARJASEID on mainitud Piiblis kümneid kordi — esimesest raamatust kuni viimaseni välja (1. Moosese 4:2; Ilmutus 12:5). Oma elu jooksul tegid karjasetööd näiteks sellised silmapaistvad mehed nagu Mooses ja kuningas Taavet. Taavet kirjeldas oma lauludes poeetiliselt hea karjase töid ja tegemisi. Ja üks Aasafile omistatud laul räägib Taavetist kui Jumala muistse rahva karjasest (Laul 78:70—72).

Ka hiljem, Jeesuse eluajal, oli loomade karjatamine endiselt tähtis töö. Jeesus nimetas ennast heaks karjaseks ning sageli osutas ta hea karjase tunnusjoontele, et oma kuulajatele tähtsaid tõdesid õpetada (Johannese 10:2—4, 11). Isegi kõikvõimsat Jumalat Jehoovat on Piiblis võrreldud karjasega (Jesaja 40:10, 11; Laul 23:1—4).

Mis loomi piibliaegadel karjatati? Mida karjasetöö endast kujutas? Ja milles me võime vana aja tublisid karjaseid eeskujuks võtta?

Lambad ja kitsed

Tõenäoliselt pidasid muistse Iisraeli karjased muu hulgas Süüria tõugu laiasabalisi lambaid (Ovis laticaudata), kellele on omane suur rasvane saba ja tihe vill. Selle tõu jäärad on sarvedega, uted aga nudid. Need loomad on kuulekad ja alistuvad ning nad on raskete ilmastikuolude ja kiskjate vastu täiesti kaitsetud.

Peeti ka kitsesid. Kitsed olid üleni mustad või pruunid. Neil olid suured, rippuvad kõrvad, mis takerdusid kergesti okaspõõsastesse, mida loomad kaljustel mäenõlvadel näsisid.

Karjase järjekestev ja mitte just lihtne ülesanne oli õpetada lambaid ja kitsi käsklustele kuuletuma. Seda tehes kohtles hea karjane oma loomi ikka hellalt. Ta pani loomadele koguni nimed, mille peale need ka reageerisid (Johannese 10:14, 16).

Karjane ja aastaajad

Kevadel lasi karjane iga päev loomad kodu lähedal asuvast tarandikust välja, et nad saaksid külakarjamaadel värsket mahlakat rohtu süüa. Kuna kevad oli poegimisperiood, kasvas kari sel ajal märgatavalt. Kevad oli ka aeg, mil töölised niitsid maha lammaste talvekasuka. See oli rõõmus sündmus, mida oli tavaks tähistada.

Lihtsal külaelanikul ei pruukinud kuigi palju lambaid olla. Seepärast võis ta palgata karjase, kes pani tema väikese karja teise karjaga kokku. Üldiselt oli palgatud karjastel maine, et nad ei hoolinud võõrastest lammastest samavõrd kui enda omadest (Johannese 10:12, 13).

Kui külalähedased viljapõllud olid koristatud, lasid karjased oma lammastel seal noort orast näksida ja kõrretüügaste vahele pudenenud viljateri süüa. Palaval suveajal viisid karjased oma karjad kõrgemal asuvatele jahedamatele rohumaadele. Sel ajal elasid karjased päevade kaupa väljas: nad viisid loomi haljastele nõlvadele sööma ja valvasid öösiti lageda taeva all olevat lambaaedikut. Mõnikord viis karjane lambad ööseks koopasse, kus nad olid kaitstud šaakalite ja hüäänide eest. Kui hüääni ulgumine lammastes öösel paanikat tekitas, siis karjase rahustav hääl vaigistas nende hirmu.

Igal õhtul luges karjane lambad üle ja kontrollis, kas nad on terved. Hommikul hüüdis ta lambaid ja need järgnesid talle karjamaale (Johannese 10:3, 4). Keskpäeval viis karjane oma loomad mõne jaheda veesilma juurde jooma. Kui joogikohad ära kuivasid, juhtis karjane lambad kaevu juurde ja ammutas neile vett.

Kuiva aastaaja lõpupoole viis karjane oma karja rannikutasandikele ja sealsetesse orgudesse. Talve eel, kui algasid külmad vihmad, tõi ta lambad jälle lauta, sest väljas oleksid loomad tugevate vihmavalingute, rahetormide ja lumesadude tõttu hukka saanud. Novembrist kuni kevadeni ei lasknud karjane oma loomi välja sööma.

Karjase varustus

Karjase riietus oli lihtne, kuid vastupidav. Et kaitsta end vihma ja öise külma eest, võis karjane kanda lambanahast üleriiet, kusjuures villaga pool oli seespool. Vastu ihu kandis ta pikka särki. Jalas olid tal sandaalid, mis kaitsesid teravate kivide ja okaste eest, ning pea ümber oli mähitud villane riie.

Karjase varustuse hulka kuulusid harilikult nahkpaun, kus oli toidukraam, näiteks leib, oliivid, juust ja kuivatatud puuvili (1); relvana kasutatav umbes meetripikkune nui, mille jämedamas otsas olid kivikillud (2); nuga (3); karjusekepp, millele sai toetuda kõndimisel ja ronimisel (4); veeanum (5); kokkupandav nahast ämber kaevust vee ammutamiseks (6); ling, millega lennutada kive, et karjast eemalduvaid lambaid ja kitsi karja juurde tagasi ehmatada või metsloomi eemale peletada (7); roopill, millel mängimine oli mõnus ajaviide ja mille hääl rahustas lambaid (8).

Vastutasuks oma hoole eest sai karjane lammastelt oma toidulauale piima ja liha. Villa ja nahka kasutati vahetuskaubana, neist valmistati rõivaid ja nahast ka pudeleid. Kitsekarvadest tehti riiet ning niihästi lambad kui ka kitsed võisid olla ohvriloomad.

Karjase eeskuju

Hea karjane oli töökas, usaldusväärne ja julge. Ta kaitses karja oma elu hinnaga (1. Saamueli 17:34—36).

Seega on mõistetav, miks Jeesus ja tema jüngrid võrdlesid koguduse ülevaataja ametit karjasetööga (Johannese 21:15—17; Apostlite teod 20:28). Praegusaja kogudusevanemad peavad hoolega silmas piibliaegade hea karjase eeskuju ning püüavad kogu hingest järgida neile antud üleskutset „Hoidke karjastena teie hoolde antud Jumala karja mitte sunnitult, vaid meeleldi, mitte soovist ebaausalt kasu saada, vaid innukalt” (1. Peetruse 5:2).