Lugejate küsimusi

Enne tõe tundmaõppimist otsustasime naisega kasutada kehavälise viljastamise meetodit, kuna me soovisime väga last saada. Kõiki meie viljastatud munarakkudest arenenud embrüoid ei kasutatud; mõned neist külmutati ja talletati. Kas need tuleks säilitada või võib neil ka hävida lasta?

See on vaid üks paljudest väga tõsistest moraalsetest ja eetilistest küsimustest, millega seisavad silmitsi abielupaarid, kes valivad kehavälise viljastamise. Iga paar vastutab Jehoova ees, millise otsuse ta langetab. Vaadelgem lähemalt, mida see abistava reproduktsiooni meetod endast kujutab.

1978. aastal sai üks inglanna esimeseks, kes kandis katseklaasilast, nagu paljud teda nimetasid. See naine polnud võimeline rasestuma, kuna ta munajuhad olid sulgunud ja sperma ei jõudnud tema munarakkudeni. Meditsiinitöötajad võtsid talt kirurgilisel teel küpse munaraku, asetasid selle klaasanumasse ja viljastasid tema abikaasa spermaga. Viljastatud munarakust arenes toitelahuses embrüo, mis siirdati naise emakasse, kus see pesastus. Peagi sünnitas ta tütrekese. Sellist protseduuri ja selle variatsioone hakati nimetama kehaväliseks viljastamiseks ehk in vitro (katseklaasis) viljastamiseks (IVF — in vitro fertilisatsioon).

Kuigi kehavälise viljastamise protseduur võib riigiti erineda, on see üldjoontes järgmine. Naisele antakse mõne nädala vältel viljakusravimeid, et stimuleerida tema munasarjades paljude munarakkude üheaegset arengut. Mehel võidakse paluda anda masturbeerimise teel värsket spermat. Munarakud ja pestud sperma viiakse laboris omavahel kokkupuutesse. Viljastuda võivad mitmed munarakud, mis hakkavad jagunema ja arenevad embrüoteks. Päeva või paari pärast uuritakse vastseid embrüoid hoolsalt, et eraldada defektsed nendest, mis paistavad olevat terved ning võimelised pesastuma ja edasi arenema. Umbes kolmandal päeval siirdatakse naise emakasse tavaliselt mitte ainult üks, aga kaks või kolm parimat embrüot, et suurendada rasestumisvõimalust. Kui üks või enam neist pesastub, on naine rase ning võib loota, et ta mõne aja pärast sünnitab.

Kuid mis saab embrüotest, mida ei siirdatud, sealhulgas neist, mis paistsid olevat vähem eluvõimelised või lausa defektsed? Niisama jäetuna hukkuvad need peagi. Enne aga, kui see juhtub, võidakse üle jäänud embrüod vedelas lämmastikus külmutada. Mis eesmärgil? Kui esimene IVF-protseduur ebaõnnestus, võidakse mõni neist talletatud embrüotest uue protseduuri käigus naise emakasse siirdada ja seda väiksema raha eest. Kuid IVF-iga seonduvad mõned eetilised probleemid. Nii nagu abielupaar, kes artikli sissejuhatuses toodud küsimuse esitas, seisavad paljud teisedki raske otsuse ees, mida teha külmutatud embrüotega. Võib-olla ei taha nad rohkem lapsi või siis ei soosi nende vanus või rahaline seis uuesti rasestumist. Nad võivad ka karta mitmikrasedusegaa seotud riske. Samuti võib olukorra muuta keerulisemaks ühe või mõlema abikaasa surm või uus abielu. Jah, asjaga on seotud palju mureküsimusi ja selle tõttu on mõned abielupaarid nõustunud embrüote säilitamise eest aastaid maksma.

2008. aastal märkis üks juhtiv embrüoloog ajalehes „The New York Times”, et paljud patsiendid on tõsise dilemma ees, mida teha üle jäänud embrüotega. Artiklis öeldi: „Üle maa on kliinikutes külmutatult vähemalt 400 000 embrüot ja neid lisandub iga päev ... Embrüod püsivad eluvõimelisena kümme aastat või veelgi kauem, kui need on korralikult külmutatud, kuid mitte kõik ei jää ellu, kui nad üles sulatatakse.” (Meie kursiiv.) Viimatiöeldu paneb mõned kristlased peatuma ja järele mõtlema. Miks?

Kristlikele abielupaaridele, kes seisavad silmitsi IVF-protseduuriga kaasnevate küsimustega, võib otsuse tegemisel olla abiks järgmise olukorra peale mõtlemine. Näiteks võib mõnel kristlasel tekkida olukord, kus tal tuleb langetada otsus seoses oma lähedasega, kes on terminaalses ehk surmaeelses seisundis ja kelle elu peab hoidma alal kunstlikult selliste seadmetega nagu näiteks hingamisaparaat. Tõelised kristlased on meditsiinilise hooletussejätmise vastu ja kooskõlas tekstidega 2. Moosese 20:13 ja Laul 36:10 hindavad nad elu väga kõrgelt. 1974. aasta 8. mai ajakirjas „Ärgake!” öeldi: „Need, kes soovivad elada Piibli põhimõtete järgi, ei kasutaks eales aktiivset eutanaasiat [elu tahtlikku lõpetamist], kuna nad peavad lugu Jumala suhtumisest elu pühadusse ja arvestavad oma südametunnistusega ning alluvad riigi seadustele.” Mõnel juhul aga sõltub inimese eluspüsimine täielikult aparaatidest. Tema pereliikmed peavad siis otsustama, kas sellist kunstlikku elushoidmist jätkata või mitte.

Muidugi ei ole eelkirjeldatud olukord täpselt samasugune kui paaridel, kes on kasutanud kehavälist viljastamist ja kellel on embrüod tallel. Kuid üks võimalus, mida neile pakkuda võidakse, on see, et embrüod võetakse vedelast lämmastikust välja ja neil lastakse sulada. Ilma sellise kunstliku keskkonnata hakkavad embrüod peagi manduma ja kaotavad lõpuks eluvõime. Abielupaar peab otsustama, kas ta lubab sel juhtuda (Gal. 6:7).

Näiteks paar, kes kasutas kehavälise viljastamise meetodit lootuses last saada, võib otsustada maksta embrüote külmutatult säilitamise eest või otsustada kasutada neid hiljem kehavälise viljastamise teel lapse saamiseks. Samas võivad mõned teised otsustada selline talletamine lõpetada, kuna nende silmis oleks embrüote säilitamine üksnes kunstlik elushoidmine. Kristlastel tuleb kanda Jumala ees vastutust ja langetada otsus Piiblist õpetatud südametunnistuse järgi. Nende sooviks peaks olema hoida puhtana oma südametunnistust ja arvestada ka teiste omaga (1. Tim. 1:19).

Üks reproduktsiooni endokrinoloogia asjatundja sõnab, et enamik abielupaare „on segaduses ja tunneb suurt muret vastutuse pärast selle ees, mida teha oma [külmutatud] embrüotega”. Ta ütleb kokkuvõtteks: „Paljude paaride puhul tundub, et selles asjas pole head otsust.”

Ilmselgelt tuleb kristlastel, kes kaaluvad kehavälist viljastamist, hinnata sellega seonduvaid tõsiseid asjaolusid. Piibel annab nõu: „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda” (Õpet. 22:3).

Vabaabielu elav paar uurib Piiblit ja soovib minna ristimisele, kuid nad ei saa oma kooselu registreerida, kuna mees elab riigis ebaseaduslikult. Selle riigi valitsus ei luba illegaalsel elanikul abielluda. Kas nad võivad kirjutada alla ustavustõotuse deklaratsioonile ja lasta end siis ristida?

See võib näida lahendusena, kuid poleks kooskõlas Piibliga. Mõistmaks, miks, vaadelgem, mis on ustavustõotuse deklaratsiooni eesmärk, miks see on kasutusel ja millises olukorras see võib olla rakendatav.

Ustavustõotuse deklaratsioon on kirjalik avaldus, millele kirjutab tunnistajate juuresolekul alla paar, kelle abiellumist takistab asjaolu, millest kohe räägime. Selles avalduses tõotavad nad olla teineteisele truud ja võimaluse avanedes oma liidu seadustada. Koguduse silmis on nad paar, kes on Jumala ja inimeste ees avalikult teineteisele truudust vandunud, ning nende liitu võib suhtuda samamoodi, nagu oleks selle sõlminud tsiviilametnik.

Miks ja millises olukorras seda deklaratsiooni kasutatakse? Jehoova on abielukorralduse sisse seadnud ja ta suhtub sellesse väga tõsiselt. Ta Poeg Jeesus ütles: „Mis Jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu” (Matt. 19:5, 6; 1. Moos. 2:22—24). Ja lisas: „Kes lahutab naise endast muul põhjusel kui hooruse pärast ja abiellub teisega, see rikub abielu” (Matt. 19:9). Seega on „hoorus” ehk seksuaalne ebamoraalsus ainus Piiblil põhinev alus lahutuseks, mis lõpetab abielu. Näiteks, kui mehel on seksuaalsuhted väljaspool abielu, võib tema süütu kaasa otsustada, kas lahutada temast või mitte. Kui ta lahutab, on ta vaba abielluma kellegi teisega.

Kuid mõnedes maades, eriti varasematel aegadel, ei tunnustanud domineeriv kirik seda selget Piibli seisukohta. Selle asemel ta õpetas, et abielu ei tohi mingil põhjusel lahutada. Niisiis pole mõnel pool, kus kirikul oli suur mõjuvõim, tsiviilseaduses mingeid sätteid lahutuse kohta, isegi kui lahutuseks on Jeesuse mainitud alus. Teistes riikides on lahutamine küll võimalik, kuid see on väga pikk, keeruline ja paljunõudev protsess. Lahutuse saamine võib võtta palju aastaid. Sellisel juhul kirik või valitsus justkui takistaks seda, mida Jumal on lubanud (Ap. t. 11:17).

Oletagem, et paar elab riigis, kus lahutust on võimatu saada või on see äärmiselt raske, kuna selleks kuluks aastaid. Kui nad on teinud mõistlikkuse piires kõik, et seaduse silmis kehtivat abielu lahutada, ja nad on Jumala seaduse järgi vabad abielluma, võivad nad kirjutada alla ustavustõotuse deklaratsioonile. See võimalus on kaastunnet väljendav korraldus, mis on kristlikus koguduses kasutusel sellistes riikides. Ent see ei ole kasutatav neis riikides, kus lahutamine on võimalik, olgugi et mõnevõrra kulukas või keeruline.

Mõistmata ustavustõotuse deklaratsiooni eesmärki, on mõned, kes elavad maal, kus lahutust saada on võimalik, soovinud sellele alla kirjutada, et mitte seista silmitsi lahutusega kaasnevate raskuste või ebamugavustega.

Meie küsimus oli olukorra kohta, kus vabaabielu elavad mees ja naine soovivad abielluda. Mõlemad on selleks Pühakirja järgi vabad ja neid kumbagi ei seo mingi eelmine abieluleping. Kuid mees ei viibi riigis seaduslikult ja valitsus ei luba illegaalsel elanikul abielluda. (Paljudes riikides lubavad võimud abielluda isegi juhul, kui ühel või mõlemal poolel puudub seaduslik alus riigis viibida.) Küsimuse all olevas riigis on lahutus lubatud. Niisiis ei ole seal ustavustõotuse deklaratsioon kasutatav. Pangem tähele, et sellel paaril pole vaja lahutust, vaid nende probleem on selles, et nad ei saa abielluda. Nad mõlemad on küll abiellumiseks vabad, kuid mees on illegaal. Mida nad saavad siis teha? Vahest tuleb neil minna mõnda teise riiki, kus mehe staatus pole takistuseks. Või ehk on neil võimalik abielluda isegi maal, kus nad elavad, kui mees võtab ette samme, et oma viibimine riigis legaliseerida.

Jah, need vabaabielu elavad mees ja naine võivad viia oma elu kooskõlla Jumala ja keisri seadustega (Mark. 12:17; Rooml. 13:1). Me loodame, et nad teevad seda. Seejärel saavad nad minna ristimisele (Heebr. 13:4).