Kuidas aidata usukaaslast, kel on seljataga lahutus?

Naine lohutab oma kristlikku õde, kes on lahutatud

Ilmselt tead sa üht või isegi mitut inimest, kes on lahutatud. Abielulahutused on kahjuks üsna tavalised. Näiteks ühest Poolas korraldatud uurimusest ilmnes, et 30-aastased inimesed, kes on olnud abielus kolm kuni kuus aastat, lahutavad oma abielu väga suure tõenäosusega. Muidugi ei lahutata ainult selles vanuses.

Statistikaameti andmetel sõlmiti Eestis 2012. aastal 5888 ja lahutati 3142 abielu. Teistes arenenud riikides on sarnane olukord.

VASTUOLULISTE TUNNETE TULV

Mis sageli lahutusega kaasneb? Üks Ida-Euroopa kogenud abielunõustaja märgib: „Lahutus teeb avalikuks selle, mis on juba juhtunud — suhte purunemine ja sellele järgnev võõrdumine, mis kõik on emotsionaalselt väga valus.” Ta lisab, et sageli haarab inimesi „jõuline ja äärmuslik tunnetetorm, milles segunevad viha, kahetsus, pettumus, meeleheide ja häbi”. Mõnikord võivad tärgata koguni enesetapumõtted. Ta jätkab: „Lahutuse jõustumisega algab järgmine faas. Lahutatu, keda valdavad tühjustunne ja üksildus, võib mõelda: „Nüüd, kui olen lahutatud, siis kes ma üldse olen? Mis eesmärk on mu elul?””

Ewa meenutab, kuidas ta tundis end mõni aasta tagasi: „Pärast lahutust muutus minu naabrite ja töökaaslaste suhtumine minusse, kuna olin ju nüüd lahutatud naine. Tundsin end häbistatuna. Viha mattis mu hinge. Olin jäetud üksi kahe väikese lapsega ning pidin olema neile nii ema kui ka isa eest.”a Adam, kellest peeti väga lugu ja kes teenis 12 aastat kogudusevanemana, sõnab: „Mu eneseväärikus on pärast lahutust kõvasti langenud. Vahel olen täis viha ja tahaksin kõigist eemale tõmbuda.”

HEITLUS TASAKAALU SAAVUTAMISE NIMEL

Paljusid lahutuse läbi elanuid on vaevanud mure tuleviku pärast ja nad on pidanud võitlema, et saada oma elus tagasi tasakaal, ja seda isegi aastaid pärast lahutust. Neile võib tunduda, et teised pole neist huvitatud. Nagu ütleb üks sellealaseid artikleid kirjutanud kolumnist, on inimestel peale lahutust tarvis „muuta oma harjumusi ja õppida enda probleemidega ise hakkama saama”.

Stanisław räägib: „Peale lahutust ei lubanud mu endine naine mul meie kahe väikese tütrega kohtuda. Seetõttu tundsin, et keegi ei hooli minust enam ja isegi Jehoova on mu hüljanud. Kaotasin eluisu. Aja jooksul taipasin, kui vale oli minu mõtteviis olnud.” Ebakindlustunne tuleviku pärast vaevas ka lahutatud õde Wandat, kes ütleb: „Ma olin kindel, et mõne aja pärast kaotavad teised, ka mu usukaaslased, minu ja laste vastu igasuguse huvi. Nüüd aga mõistan, kui palju nägid vennad vaeva selle nimel, et meid toetada ja aidata mu lastel hakata Jehoovat teenima.”

Nendest mõtteavaldustest ilmneb, et paljudel juhtudel võtavad lahutatud inimestes võimust negatiivsed tunded. Neil võib kujuneda madal enesehinnang, kui nad arvavad, et pole teiste silmis midagi väärt. Samas võivad nad muutuda kriitiliseks neid ümbritsevate inimeste suhtes. Seetõttu on kerge järeldada, et kogudus on külm ja osavõtmatu. Ent nagu on näha näiteks Stanisławi ja Wanda kogemustest, võivad lahutatud kristlased mõne aja möödudes mõista, et vennad ja õed siiski hoolivad neist väga. Usukaaslased on tõesti olnud paljudele tohutult suureks abiks, isegi kui nood seda esialgu ei märka.

KUI ÜKSILDUS JA HÜLJATUSTUNNE MAAD VÕTAVAD

Pea meeles, et hoolimata meie parimatest püüetest võib lahutatud usukaaslasi mõnikord ikkagi üksildus haarata. Eriti just lahutatud õdedel võib tekkida tunne, et vaid vähesed hoolivad neist. Alicja ütleb: „Minu lahutusest on möödas kaheksa aastat. Kuid vahel tunnen ma ikka veel end alaväärsena. Sellistel hetkedel kipun end teistest eraldama ning andma voli pisaratele ja enesehaletsusele.”

Kuigi eespool kirjeldatud tunded on lahutuse üle elanud inimeste puhul tavalised, manitseb Piibel, et me ei eraldaks end teistest. Selle nõuande eiramine võib viia selleni, et inimene „hülgab kogu praktilise tarkuse” (Õpet. 18:1, UM). Üksildust tundva inimese elust peaks ilmnema praktiline tarkus seeläbi, et ta hoidub otsimast korduvalt nõu või lohutust ühelt ja samalt vastassoost isikult. See aitab vältida kohatute romantiliste tunnete tekkimist.

Lahutuse läbi elanud usukaaslased võivad vahel heidelda nii üksilduse, hüljatustunde kui ka teiste valusate tunnetega. Samuti võib neid vaevata mure tuleviku pärast. Kui mõistame, et sellised tunded on tavalised ja et nendega pole kerge toime tulla, saame jäljendada Jehoovat ning toetada ustavalt neid vendi ja õdesid (Laul 55:23; 1. Peetr. 5:6, 7). Võime olla kindlad, et nad hindavad seda kõrgelt. Koguduses võivad nad saada tuge tõelistelt sõpradelt (Õpet. 17:17; 18:24).

a Nimesid on muudetud.

Tasakaalukas suhtumine lahutusse

Jehoova teenijad suhtuvad abiellu väga tõsiselt, kuna nad võtavad arvesse seda, mida räägib abielust Piibel. Näiteks võib kirjakohast Malakia 2:16 lugeda Jumala selget seisukohta „Ma vihkan lahutust”. Ainus Piiblil põhinev alus lahutuseks on ühe abielupoole seksuaalselt ebamoraalne käitumine. Seega oleks tõsine viga, kui keegi hakkaks heietama mõtteid, kuidas mingi kavalusega mittepiiblilistel põhjustel lahutada oma abielu, ja seda võib-olla isegi sooviga abielluda kellegi teisega (1. Moos. 2:22—24; 5. Moos. 5:21; Matt. 19:4—6, 9).

Kui aga kristlase abikaasa on olnud truudusetu ja sellele järgneb lahutus, on koguduse vennad ja õed süütule osapoolele toeks. Nad võtavad eeskujuks Jehoova ja teevad kõik, mis suudavad, et aidata õiget, keda võib mõnda aega vaevata „rõhutud vaim” (Laul 34:16, 19; Jes. 41:10).

KUIDAS SINA SAAKSID AIDATA?

Kas sinagi võiksid sirutada abikäe kellelegi, kes seda väga vajab? Mida teha, et aidata inimest, keda valdavad sellised tunded, millest artiklis varem räägiti? Vaata, mida ütleb Piibel, ja pane tähele, kuidas ustavad kristlased on teistele praktilist abi osutanud.

Ole mõistev kuulaja. (Õpet. 16:20, 23)

On arusaadav, kui keegi ei soovi pärast lahutust rääkida üksikasjadest, mis selleni viisid. Samuti ei too oma meelepaha väljavalamine alati kergendust, vaid võib asja hoopis hullemaks teha (Õpet. 12:25; Rooml. 12:15). Michał, kes toetas raskel ajal eelpool mainitud Adamit, on päri, et kaastundlik ja mõistev kuulaja saab olla ka ilma kõike teadmata. Ta lausub: „Olen öelnud Adamile, et ma mõistan seda, et mõnel nõrkushetkel, kui teda valdavad negatiivsed tunded, võib ta kogemata rääkida mulle asju, mida ta poleks tahtnud rääkida.” Michał tegi Adamile selgeks, et ta ei soovi teada kõike viimse kui üksikasjani. Sellegipoolest kuulas ta Adamit ja oli talle tõeliseks sõbraks. Me võime teha palju head juba pelgalt sellega, kui räägime lühidalt enne või pärast koosolekut kellegagi, kel on lahutus seljataga. Võiksime näiteks öelda: „Kuidas sul läheb? Ma võin vaid ette kujutada, kui raske sul on. Ma tahan sulle toeks olla.”

Ole huvitatud. (Filipl. 2:4)

Mirosław meenutab: „Oleme naisega planeerinud oma ajakava nii, et meil jääks aega aidata üht lahutatud õde. Näiteks parandasin ära tema ukseluku. Samuti viisime ta ükskord autoga arsti juurde.” Olgugi et tegu oli väikeste asjadega, oli sellest õele suur abi. Mõne aja pärast sai ta oma tasakaalu tagasi. Hiljem hakkas ta pioneeriks ning ta 11-aastane tütar lasi end ristida.

Kinnita lahutatud inimesele, et Jehoova mõistab ta olukorda.

Kui keegi kannatab madala enesehinnangu käes, oleks hea teda veenda selles, et Jehoova peab kalliks igat oma teenijat. Me oleme tõesti „rohkem väärt kui palju varblasi”. Jumala silmis oleme kordumatud ja väärtuslikud. (Matt. 10:29—31.) Piibel ütleb, et „Jehoova katsub südamed läbi”. See tähendab, et ta mõistab nende tundeid, kes on lahutatud. Ta ei hülga ühtki oma ustavat teenijat. (Õpet. 17:3; Laul 145:18; Heebr. 13:5.) Niisiis, näita sõbrale, et sa hoolid temast. Kinnita talle, et Jumal hindab seda, et ta armastab tõde ja annab oma osa tema teenistuses (Filipl. 2:29).

Julgusta lahutatud inimest koguduse ligi jääma.

Kui kedagi vaevavad vastakad tunded, ei pruugi tal olla sugugi lihtne koosolekutele tulla. Need kooskäimised on aga just midagi, mis annavad talle jõudu ja julgust, kuna need on mõeldud meie ülesehitamiseks (1. Kor. 14:26; Laul 122:1). Kogudusevanemad saavad initsiatiivi üles näidata ja sellistele inimestele hindamatuks abiks olla. Wanda, kellest oli eespool juttu, räägib: „Meenutame siiani südamesoojusega kogudusevanemate armastavat hoolt.”

Erguta lahutatud inimest saama Jumalaga veel lähedasemaks palve, iseseisva uurimise ja mõtisklemise kaudu. (Jaak. 4:8)

Kuigi Jehoova on kõikvõimas, vaatab ta ülalt taevast „niisuguse peale, kes on vilets, kellel on rusukspekstud vaim ja kes väriseb . . . [tema] sõna ees”. Kinnita seda mõtet lahutatud vennale või õele ja rõhuta, kui tähtis on meil igaühel saada Jumalaga üha lähedasemaks palve ja isikliku uurimise kaudu. (Jes. 66:2.)

Kutsu teda kuulutama või koosolekuks ette valmistama.

See aitab lahutatud kristlasel end kindlamalt tunda ja eluga edasi minna. Marta on olnud toeks ühele innukale õele, kes oli pärast lahutust rusutud. Ta räägib: „Käime koos temaga korrapäraselt kuulutamas. Meile valmistab rõõmu see, kui näeme, et oleme täitnud oma eesmärgid. Vahetevahel valmistume üheskoos ette koosolekuks ja pärast teeme midagi maitsvat söögiks.”