Armastus Jehoova vastu on aidanud mul vastu pidada

OLI 1970. aasta varasuvi ja ma lamasin Phoenixville’i haiglas Pennsylvania osariigis USA-s. Üks medvend mõõtis iga poole tunni tagant mu vererõhku. Olin 20-aastane sõdur ja mul oli raske nakkushaigus. Medvend, kes oli minust mõni aasta vanem, paistis üsna murelik. Mu vererõhk muudkui langes ja ma küsisin temalt: „Sa vist pole varem näinud kedagi suremas?” Tema nägu kahvatus ja ta vastas: „Tõesti ei ole.”

Mu olukord oli sel hetkel üsna lootusetu. Kuidas ma aga haiglasse sattusin? Lubage, et jutustan teile nüüd lühidalt oma eluloo.

ESIMENE KOKKUPUUDE SÕJAGA

Ma olin jäänud haigeks, kui teenisin operatsioonitoa tehnikuna Vietnami sõjas. Mulle meeldis aidata haigeid ja haavatuid ning mul oli eesmärk saada kirurgiks. Lendasin Vietnamisse 1969. aasta juulis. Nagu kõigile teistele uustulnukatele, anti mullegi üks nädal sisseelamiseks, et saaksin kohaneda teise ajavööndi ja tohutu kuumusega.

Alustasin teenistust kirurgiahaiglas, mis asus Mekongi jõe delta-alal Dong Tamis. Peatselt pärast minu tööleasumist saabusid helikopterid raskelt haavatutega. Ma olin väga patriootiliselt meelestatud ja armastasin oma tööd, nii et soovisin kohe käed külge panna. Haavatud vaadati üle ja veeti siis kärmelt väikestesse konditsioneeritud õhuga metallkonteineritesse, mis olid kohandatud operatsiooniruumideks. Tihedalt üksteise kõrval töötades püüdsid kirurg ning anestesist ja teised medvennad teha elude päästmiseks oma parima. Märkasin ka, et helikopterites olid suured mustad kilekotid, mida ei laaditud maha. Mulle öeldi, et neis on plahvatustes tükkideks rebitud sõdurite kehaosad. See oli mu esimene kokkupuude sõjaga.

OTSIN JUMALAT

Noorena puutusin veidi kokku Jehoova tunnistajate õpetusega. Mu armas ema uuris Jehoova tunnistajatega Piiblit, kuid ei edenenud ristimiseni. Mulle meeldis väga istuda ja kuulata, kui mu emaga uuriti. Kord umbes samal ajal jalutasin oma kasuisaga mööda kuningriigisaalist. Küsisin temalt, mis maja see on. Ta vastas: „Hoia neist inimestest eemale!” Kuna armastasin ja usaldasin oma kasuisa, võtsin tema hoiatust kuulda. Seetõttu kaotasin kontakti Jehoova tunnistajatega.

Pärast Vietnamist naasmist tundsin oma elus vajadust Jumala järele. Piinavad mälestused olid mu emotsionaalselt tuimaks teinud. Tundus, et mitte keegi ei mõista, mis Vietnamis tegelikult toimub. Mäletan demonstratsioone, kus protestijad kutsusid USA sõdureid lapsetapjateks, kuna oli tulnud teateid, et sõjas mõrvatakse süütuid lapsi.

Oma vaimse nälja rahuldamiseks hakkasin käima jumalateenistustel eri kirikutes. Ma olin alati armastanud Jumalat, kuid kirikutes nähtu ei avaldanud mulle muljet. Lõpuks läksin Jehoova tunnistajate kuningriigisaali Florida osariigis Delray Beachis. See juhtus ühel veebruarikuu pühapäeval aastal 1971.

Kui jõudsin kuningriigisaali, oli avalik kõne juba lõppemas, ja ma jäin kuulama sellele järgnenud Vahitorni-uurimist. Ma ei mäleta, mis teemat arutati, kuid mul on siiani meeles, kuidas väiksed lapsed otsisid oma Piiblitest üles kirjakohti. See avaldas mulle tõesti muljet! Istusin seal vaikselt ja jälgisin, mis toimub. Kui hakkasin saalist ära minema, pöördus minu poole üks umbes 80-aastane armas vend. Tema nimi oli James Gardner. Tal oli käes raamat „Tõde, mis viib igavesse ellu” ja ta ütles: „Palun, see on teile.” Leppisime neljapäeva hommikuks kokku meie esimese piibliuurimise.

Selsamal pühapäeval pidin ma õhtul tööle minema. Töötasin tollal Florida osariigi Boca Ratoni erahaigla kiirabiosakonnas. Minu vahetus kestis kella üheteistkümnest õhtul kuni kella seitsmeni hommikul. Kuna öö oli rahulik, sain ma lugeda uut raamatut. Vanemõde astus minu juurde, krahmas mu käest raamatu, vaatas selle kaant ja hüüatas: „Sa ei lähe ju ometi nende sekka!” Haarasin raamatu tagasi ja ütlesin: „Olen sellega alles poole peal, aga paistab, et lähen küll!” Ta jättis mu rahule ja ma lugesin raamatu sel ööl läbi.

Meie esimese piibliuurimise alguses küsisin vend Gardnerilt: „Mida me siis uurima hakkame?” Ta vastas: „Sedasama raamatut, mille ma sulle andsin.” Mina ütlesin: „Mul on see juba läbi loetud.” Vend Gardner sõnas: „Hästi, aga arutame siis esimest peatükki.” Olin hämmastunud, kui palju mul oli kahe silma vahele jäänud. Ta palus mul järele vaadata mitmeid kirjakohti mu oma Piiblist, „King James Versioni” sellisest väljaandest, kus Jeesuse sõnad on punases kirjas. Viimaks ometi võisin õppida tundma tõelist Jumalat Jehoovat. Vend Gardner, keda ma kutsusin Jimiks, uuris minuga tol hommikul sellest raamatust kolm peatükki. Edaspidi uurisime iga neljapäeva hommikul kolm peatükki korraga. Mulle meeldisid väga need uurimised. See oli mulle suureks auks, et mind õpetas võitud vend, kes oli isiklikult tundnud Charles Russellit.

Mõne nädala pärast sain ma hea sõnumi kuulutajaks. Jim aitas mul toime tulla paljude raskustega, näiteks sain tema abil kindlamaks majast majja teenistuses. (Ap. t. 20:20.) Koos Jimiga töötades hakkas kuulutustöö mulle väga meeldima. Pean siiani seda teenistust suureks auks. Kui vaimustav on küll olla Jumala kaastööline! (1. Kor. 3:9.)

MINU ARMASTUS JEHOOVA VASTU

Jutustan nüüd teile ühest väga isiklikust asjast: oma armastusest Jehoova vastu. (Ilm. 2:4.) See on aidanud mul toime tulla piinavate sõjamälestustega ja paljude teiste katsumustega. (Jes. 65:17.)

Mäletan siiamaani üht erilist päeva 1971. aasta kevadel. Mind oli hiljuti tõstetud välja korterist, kus mu vanemad olid lubanud mul elada. Minu kasuisa ei soovinud, et tema valdustes elaks mingi Jehoova tunnistaja! Mul polnud sel ajal eriti raha. Haigla, kus ma töötasin, maksis mulle iga kahe nädala tagant palka, ning ma olin just kulutanud enamiku sellest korralikule riietusele, et saaksin osaleda teenistuses ja esindada Jehoovat. Mul oli küll pisut raha kõrvale pandud, kuid see oli pangas Michigani osariigis, kus olin üles kasvanud. Seega olin sunnitud mõned päevad oma autos elama. Sain habet ajada ja end pesta bensiinijaamade tualettruumides.

Ühel päeval sel ajal, kui ma autos ööbisin, jõudsin kuningriigisaali juurde paar tundi enne seda, kui pidi algama meie grupi kuulutustöökoosolek. Minu valvekord haiglas oli just lõppenud. Istusin seal kuningriigisaali taga, kus keegi mind ei näinud, ning minu üle said võimust mälestused Vietnamist: kõrbenud inimliha lõhn ja veri kõikjal ümberringi. Ma lausa kuulsin oma peas ja nägin noori mehi minult anuvalt küsimas: „Kas ma jään ellu? Kas ma jään ellu?” Teadsin, et nad surevad, kuid üritasin neid lohutada nii hästi, kui suutsin ning pingutasin, et nad mu näoilmest midagi välja ei loeks. Niimoodi seal saali juures istudes olin emotsioonidest üle tulvatud.

Ma palvetasin ja pisarad purskusid mu silmist. (Laul 56:8.) Hakkasin tõsiselt mõtlema ülestõusmislootuse peale. Siis järsku jõudis mulle kohale: Jumal Jehoova heastab ülestõusmise kaudu kogu veresauna, mida olen näinud, ning kõik hingepiinad, mida mina ja teised oleme kogenud. Jumal toob need noored mehed tagasi ellu ning siis on neil võimalus teda tundma õppida. (Ap. t. 24:15.) Sel hetkel täitis mu südame armastus Jehoova vastu ja see puudutas mu sügavamaid hingesoppe. See päev on mulle senini erilise tähtsusega. Sellest ajast peale olen püüdnud teha oma parima, et ka katsumustes ja raskustes ei hääbuks mu armastus Jehoova vastu.

JEHOOVA ON OLNUD MINU VASTU HEA

Sõjaajal teevad inimesed kohutavaid tegusid. Mina polnud mingi erand. Ent mulle on olnud abiks mõtisklemine kahe oma lemmikkirjakoha üle. Esimene on Ilmutus 12:10, 11, mis ütleb, et Saatana üle on saavutatud võit ning seda mitte üksnes tänu meie kuulutatud sõnumile, vaid ka Talle verele. Teine kirjakoht on Galaatlastele 2:20. See salm kinnitab mulle, et Jeesus Kristus suri „minu eest”. Jehoova vaatab mind otsekui läbi Jeesuse vere ja on mulle andestanud kõik minu teod. Tänu sellele teadmisele on mul puhas südametunnistus ja ma püüan teha kõik, mis minu võimuses, et aidata teistel õppida tundma tõde meie halastava Jumala Jehoova kohta. (Heebr. 9:14.)

Kui vaatan tagasi oma eluteele, hindan sügavalt seda, et Jehoova on alati minu eest hoolitsenud. Näiteks selsamal päeval, kui Jim sai teada, et ma ööbin oma autos, viis ta mind kokku ühe õega, kes pidas pansioni. Ma usun tõesti, et Jehoova aitas mul Jimi ja selle armsa õe kaudu leida korraliku elukoha. Jehoova on nii hea! Ta hoolitseb oma ustavate teenijate eest.

ÕPIN TASAKAALUSTAMA INDU TAKTITUNDEGA

1971. aasta maikuus pidin minema Michigani äriasju ajama. Enne lahkumist Delray Beachi kogudusest Floridas täitsin oma auto pagasiruumi kirjandusega ja suundusin siis mööda 75. maanteed põhja poole. Mu auto pakiruum sai tühjaks juba enne, kui olin jõudnud läbida naaberosariigi Georgia. Kuulutasin innukalt head sõnumit kuningriigist kõikvõimalikes paikades. Ma peatusin vanglate juures ja pakkusin isegi peatuspaikade tualettruumides meestele voldikuid. Olen vahel ikka mõelnud, et kas mõni sel ajal külvatud seemnetest on ka tärganud. (1. Kor. 3:6, 7.)

Pean aga tunnistama, et kui õppisin tõde, polnud ma esialgu eriti taktitundeline, iseäranis oma pereliikmetega. Kuna armastus Jehoova vastu põles minus ägedalt, kuulutasin neile julgelt, kuid liiga otsekoheselt. Armastan väga oma vendi Johni ja Roni, aga ma püüdsin neile tõde lausa jõuga peale suruda. Hiljem ma vabandasin nende ees oma pealetükkivuse pärast. Ma pole aga kunagi lakanud palvetamast, et ka nemad võtaksid tõe omaks. Sellest ajast saadik on Jehoova mind õpetanud ning nüüd olen kuulutades ja õpetades taktitundelisem. (Kol. 4:6.)

TEISED ARMASTUSED MINU ELUS

Kuigi mulle on alati olnud esmatähtis armastus Jehoova vastu, on mu elus ka teisi armastusi. Kõige kallim inimene minu jaoks on mu naine Susan. Ma soovisin endale kaaslast, kes aitaks mul teha kuningriigitööd. Susan on kindlameelne ja tugeva usuga naine. Mäletan hästi, kui külastasin teda kord meie kurameerimisajal. Susan istus verandal oma vanemate maja ees Cranstonis, Rhode Islandi osariigis, ning luges ajakirja Vahitorn. Mulle avaldas muljet, et ta luges mingit artiklit, mis polnud uurimisartikkel, kuid vaatas Piiblist järele ka kõik kirjakohad. Mõtlesin, et küll on hea vaimsusega naine! Me abiellusime 1971. aasta detsembris ja ma olen väga tänulik, et Susan on olnud kogu aeg mu kõrval ja mind toetanud. Kõige rohkem hindan temas aga seda, et kuigi ta armastab mind, armastab ta veel rohkem Jehoovat.

Susanit ja mind on õnnistatud kahe poja, Jesse ja Pauliga. Poegade kasvades oli näha, et Jehoova on nendega. (1. Saam. 3:19.) See, et nad on tõe omaks võtnud, valmistab meile Susaniga suurt heameelt. Nad teenivad jätkuvalt Jehoovat, sest nad pole lasknud hääbuda oma armastusel tema vastu. Nad mõlemad on olnud täisajalises teenistuses üle 20 aasta. Olen uhke ka oma kaunite miniate Stephanie ja Racqueli üle, kes on mulle nagu tütred. Mõlemad mu pojad on abiellunud vaimselt küpsete naistega, kes armastavad Jumal Jehoovat kogu südamest ja hingest. (Efesl. 6:6.)

Pärast ristimist teenisin 16 aastat Rhode Islandi osariigis, kus leidsin endale häid sõpru. Mul on toredaid mälestusi tublidest kogudusevanematest, kellega seal koos teenisin. Olen tänulik ka reisivatele ülevaatajatele, kes avaldasid mulle head mõju. Neid oli nii palju, et ei jõua neid siin nimeliselt mainida. Kui suur au on olnud töötada koos meestega, kes on säilitanud oma armastuse Jehoova vastu! Aastal 1987 kolisime Põhja-Carolina osariiki, kus oli suurem vajadus kuulutajate järele, ja seal saime veel palju häid sõpru.a

2002. aasta augustikuus said meist Susaniga Peeteli pere liikmed Pattersonis Ameerika Ühendriikides. Mina hakkasin tööle teenistusosakonnas ja Susan pesulas. Susanile meeldis väga seal töötada. 2005. aasta augustis määrati mind teenima juhtiva kogu liikmena. Selline au oli mulle päris ootamatu. Ka mu armas naine oli üsna vapustatud mõttest, milline vastutus, töö ja reisimine sellega kaasneb. Susanile pole kunagi meeldinud lennukisõit, kuid nüüd me lendame väga palju. Susanit on aidanud teiste juhtiva kogu liikmete abikaasade armastavad nõuanded ja ta on mind toetanud nii palju kui võimalik. Ta on sellega tõesti hästi hakkama saanud ja ma armastan teda selle eest.

Minu kabinetis on palju pilte inimestest, kes on mulle olulised. Need pildid aitavad mul meenutada seda, kui põnevat elu ma olen elanud. Ma olen saanud nii palju vastu selle eest, et olen hoidnud alal oma armastust Jehoova vastu!