KAANETEEMA | KAS ON OLEMAS ELU PÄRAST SURMA?
Mis juhtub peale surma?
„Ma arvasin, et peale surma on inimesel kolm võimalust: ta läheb kas taevasse, põrgusse või puhastustulle. Teadsin, et ma pole piisavalt hea, et minna taevasse, ega ka nii patune, et peaksin minema põrgusse. Ma ei saanud täpselt aru, mida tähendab puhastustuli. Ma ei näinud, et Piiblis sellest kusagil juttu oleks. Olin lihtsalt kuulnud seda, mida inimesed rääkisid.” (Lionel)
„Mulle õpetati, et kõik lähevad pärast surma taevasse, aga mina polnud selles kindel. Ma uskusin, et surm on kõige lõpp — et surnutel pole enam mingit tulevikku.” (Fernando)
Võib-olla oled sinagi mõelnud järgmistele küsimustele. Mis inimesega surma korral tegelikult juhtub? Kas meie lähedased, kes on surnud, kogevad kannatusi? Kas me saame neid kunagi taas näha? Miks võib selles kindel olla? Vaatame, mida Jumala sõna, Piibel, selle kohta õpetab. Esiteks uurime, mida räägib Piibel sellest, mis on surm. Seejärel arutame, millist lootust Piibel pakub.
Mis olukorras on surnud?
PIIBLI VASTUS. „Elavad teavad, et nad surevad, kuid surnud ei tea midagi. Ka ei saa nad enam tasu, sest igasugune mälestus neist ununeb. ... Kõike, mida su käsi suudab teha, tee kogu jõust, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.”a (Koguja 9:5, 10.)
Lihtsalt öeldes on surmavald sümboolne koht, kuhu inimesed lähevad pärast surma. Selles seisundis lõpeb igasugune teadvus ja tegevus. Kuidas kujutas surmavalda ette ustav jumalateenija Iiob? Ta oli kaotanud ühe päevaga kogu oma vara ja kõik lapsed, ning seejärel levisid üle ta keha valusad paised. Ta anus Jumalat: „Oh et sa varjaksid mind surmavallas [„põrgus”, katoliiklik piiblitõlge „Douay Version”], peidaksid mind.” (Iiob 1:13—19; 2:7; 14:13.) Ilmselgelt ei pidanud Iiob surmavalda tuliseks piinapaigaks, kus tema kannatused oleksid olnud veelgi kohutavamad. Pigem pidas ta seda paigaks, kus ta leiab kergendust.
On veel üks viis saada teada, mis seisundis on surnud. Me võime uurida Jumala inspireeritud sõnast ülestähendusi kaheksast inimesest, kes surmast tagasi pöördusid. (Vaata kasti „Kaheksa ülesäratamist Piiblis”.)
Ükski neist kaheksast inimesest ei rääkinud, et ta oleks olnud kas piinapaigas või taevases õndsuses. Kui nad oleksid pärast surma sellisesse kohta sattunud, siis kas poleks nad sellest ülestõusmise järel ka teistele rääkinud? Ja kas poleks siis seda teavet ka kõigile lugemiseks Piibli kaante vahele pandud? Me aga ei leia pühakirjast hauataguse elu kohta midagi. Järelikult polnud neil kaheksal inimesel selliseid kogemusi. Miks? Sest nad olid teadvuseta, otsekui sügavas unes. Tegelikult kasutabki Piibel mõnikord magamist näitena, et selgitada, mida surm endast kujutab. Näiteks, nii Taaveti kui ka Stefanose kohta öeldakse, et ta „suikus surmaunne”. (Apostlite teod 7:60; 13:36.)
Kas meil on lootust kohtuda oma surnud lähedastega? Kas neid on võimalik surmaunest äratada?
a Piiblitõlkes „Uue maailma tõlge” antakse heebreakeelne sõna šeool ja kreekakeelne sõna hades edasi vastetega „haud” või „surmavald”. Mõned tõlked kasutavad vastet „põrgu”, kuid õpetus tulisest piinapaigast pole Piibliga kooskõlas.