Jäljenda prohvetite meelelaadi

KAS sinul on midagi ühist vanaaja prohvetitega? 2014. aastal välja antud eestikeelse „Uue maailma tõlke” sõnaseletustes on öeldud: „[Prohvet on] isik, kelle kaudu Jumal teeb teatavaks oma tahte. Prohvetid tegutsesid Jumala eesträäkijatena, kes kuulutasid ette tulevasi sündmusi, kuid vahendasid ka Jehoova õpetusi, käske ja kohtuotsuseid.” Sinagi tegutsed Jumala eesträäkijana, kuulutades seda, mis on kirjas Jumala sõnas. (Matt. 24:14.)

On suur au rääkida teistele Jumal Jehoovast ja õpetada neile, mis on tema eesmärk seoses inimestega. Me osaleme selles töös koos inglitega. (Ilm. 14:6.) Sellegipoolest võime kohata raskusi, mistõttu meie auline ülesanne kipub jääma tagaplaanile. Mis raskused need võivad olla? Me võime väsida, masenduda või tunda end väärtusetuna. Ustavad vanaaja prohvetid polnud sugugi teistsugused, kuid nad ei andnud alla. Jehoova aitas neil oma ülesannetega hakkama saada. Vaadelgem mõningaid eeskujusid ja mõelgem, kuidas saaksime neid jäljendada.

NAD PINGUTASID KÕIGEST JÕUST

Me võime argitoimetuste tõttu aeg-ajalt väsida ja tunda, et ei suuda teenistuses osaleda. Loomulikult me vajame puhkust, nagu vajasid ka Jeesus ja tema apostlid. (Mark. 6:31.) Mõtle aga Babüloonias olnud Hesekielile ja tema ülesandele Jeruusalemmast pagendusse viidud iisraellaste keskel. Kord käskis Jumal võtta tal telliskivi ja uuristada sellesse Jeruusalemma plaani. Seejärel pidi Hesekiel läbi mängima selle tillukese linna piiramise, lamades 390 päeva oma vasakul küljel ja siis 40 päeva paremal küljel. Jehoova ütles Hesekielile: „Ma seon sind köitega, et sa ei saaks end ühelt küljelt teisele keerata, kuni sa piiramispäevad oled lõpetanud.” (Hes. 4:1–8.) Selle eesmärgiks oli äratada pagendatud iisraellaste tähelepanu. Hesekiel pidi taluma seda äärmiselt kurnavat olukorda rohkem kui aasta. Kuidas sai ta oma ülesandega hakkama?

Hesekiel sai aru, miks ta prohvetiks määrati. Kui Jumal saatis Hesekieli prohvetitööle, ütles ta: „Kas nad [iisraellased] siis kuulavad või mitte ..., saavad nad igal juhul teada, et nende keskel on olnud prohvet.” (Hes. 2:5.) Hesekiel pidas meeles oma ülesande eesmärki. Seepärast oli ta meelsasti valmis Jeruusalemma piiramist läbi mängima. Hesekiel oli tõeline prohvet. Viimaks jõudis tema ja teiste pagendatud iisraellasteni teade: „Linn on hävitatud!” Iisraellased pidid tõdema, et nende keskel on prohvet. (Hes. 33:21, 33.)

Tänapäeval me hoiatame inimesi Saatana maailma tulevase hävingu eest. Me võime küll väsida, kuid võtame siiski oma jõu kokku, et kuulutada Jumala sõna, teha korduskülastusi ja juhatada piibliuurimisi. Nähes täitumas lõpuaja kohta käivaid prohvetikuulutusi, tunneme rõõmu selle üle, et oleme need, „kelle kaudu Jumal teeb teatavaks oma tahte”.

NAD PIDASID VASTU

Me pingutame Jehoova vaimu abil kõigest jõust, kuid siiski võib meid vahel masendada see, kuidas inimesed meie sõnumile reageerivad. Meil oleks hea mõelda prohvet Jeremija eeskujule. Teda pilgati, solvati ja alandati, sest ta kuulutas iisraellastele Jumala sõnumit. Kord Jeremija ütles lausa: „Ma ei räägi enam temast ega kõnele tema nimel.” Jeremija oli samasugune inimene nagu meie. Masendustundest hoolimata jätkas ta aga Jumala sõnumi kuulutamist. Mispärast? Prohvet lausus: „Ta sõna oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse. Ma ei suutnud seda enam enda sees hoida ega vaikida.” (Jer. 20:7–9.)

Ka meie võime inimeste negatiivse reageeringu tõttu masenduda, kuid me võime sellest tundest võitu saada, kui mõtiskleme sõnumi üle, mida kuulutame. See võib olla nagu põletav tuli, mis on suletud meie luudesse-kontidesse. Harjumus lugeda Piiblit iga päev aitab meil seda tuld endas alal hoida.

NAD SAID ÜLE NEGATIIVSETEST TUNNETEST

Mõned kristlased on sattunud segadusse, kui nad pole saanud täielikult aru neile antud ülesandest. Prohvet Hoosea võis tunda sedasama. Jehoova andis talle käsu: „Mine võta endale naine. Ta hakkab hoorama ja sünnitab sulle sohilapsed.” (Hoosea 1:2.) Kujuta ette, mida sa tunneksid, kui hakkad abielluma, kuid Jumal ütleb sulle, et sinu naisest saab prostituut! Hoosea võttis selle ülesande vastu. Ta võttis Gomeri endale naiseks ja see sünnitas talle poja. Hiljem sünnitas Gomer ka tütre ja veel ühe poja. Ilmselt olid kaks viimast last abielurikkumise tagajärg. Jehoova oli öelnud Hooseale, et tema tulevane naine hakkab taga ajama „oma armukesi”. Pane tähele, et jutt käib mitmest armukesest! Seejärel pidi naine üritama Hoosea juurde tagasi minna. Kui sina oleksid olnud Hoosea asemel, kas oleksid oma naise tagasi võtnud? Just seda käskis Jehoova Hooseal teha. Prohvet oli isegi nõus märkimisväärse summa maksma, et oma naine tagasi saada. (Hoosea 2:7; 3:1–5.)

Hoosea võis imestada, mis mõte sellisel ülesandel võiks küll olla. Ent tänu sellele, et ta oli ustavalt valmis seda ülesannet täitma, on meil võimalik aimata, millist valu võis Kõikvõimas tunda siis, kui Iisraeli rahvas talle truudust murdis. Samuti me teame, et mõned siira südamega iisraellased pöördusid Jumala juurde tagasi.

Jumal ei käsi tänapäeval kellelgi abielluda naise või mehega, kes hakkab hoorama. Kas me aga võiksime midagi õppida sellest, kui varmalt oli Hoosea valmis säärast ülesannet täitma? Üks õppetund on see, et peaksime olema alati valmis kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist „avalikult ja majast majja”, isegi kui see tundub meile raske. (Ap. t. 20:20.) Võib-olla pole mõned kuulutustöövormid sulle eriti meeltmööda. Paljud, kes uurivad Jehoova tunnistajatega Piiblit, on märkinud, et piibliuurimine meeldib neile väga, aga et nad ei lähe kunagi ukselt uksele kuulutama. Kuid nii mõnedki alustavad hiljem selle tööga, mille tegemist pidasid varem täiesti mõeldamatuks. Kas sa näed, mis õppetund siin peitub?

Sellest, et Hoosea võttis vastu raske ülesande, võime veel midagi õppida. Ta oleks võinud keelduda mängimast kaasa selles sümboolse tähendusega loos, kuhu oli kaasatud ka tema naine. Kas teised oleksid Hoosea ülesandest üldse teada saanud, kui ta ise poleks sellest kirjutanud? Meiegi võime sattuda olukorda, kus meil on võimalus rääkida kellelegi Jehoovast ja keegi teine peale meie ei tea sellest võimalusest. Nii juhtus Annaga, kes on keskkooliõpilane USA-s. Tema õpetaja palus õpilastel kirjutada essee mõnel südamelähedasel teemal ja seejärel veenda klassi oma seisukohas. Annal polnud mingit kohustust kasutada seda olukorda tunnistuse andmiseks, ent ta tundis, et see võimalus on Jumalalt. Mõistes, kuidas teised võivad reageerida, palvetas ta Jehoova poole ja tundis, kuidas teda valdas soov sellest võimalusest kinni haarata. Ta kirjutas essee „Evolutsioon. Kaalu tõendeid.”.

Kui Anna oli oma essee klassis ette lugenud, hakkas üks tüdruk, kes uskus evolutsiooni, teda küsimustega pommitama. Anna kaitses oma seisukohta edukalt. Õpetajale avaldas see muljet ning ta andis Annale auhinna kõige veenvama essee eest. Annal on sellest ajast alates tüdrukuga, kes teda tookord küsimustega pommitas, olnud palju arutelusid loomise üle. Tänu sellele, et Anna võttis Jehoova antud ülesande vastu, saab ta öelda: „Nüüd kuulutan ma head sõnumit kindlameelselt ja kartuseta.”

Ehkki me ei ole sõna otseses mõttes prohvetid, võime jäljendada Hesekieli, Jeremija ja Hoosea ennastohverdavat vaimu ja täita edukalt ülesandeid, mis Jehoova meile annab. Miks mitte lugeda pere piibliõhtul või iseseisva uurimise ajal lugusid ka teistest vanaaja prohvetitest ning mõelda sellele, kuidas me saaksime neid jäljendada?