Olen püüdnud saada kõikidele kõigeks

MINU huvi Piibli tõe vastu oli tärganud juba varem. Ema oli saanud piiblikirjandust ja mind paelus selle sisu väga, eriti pildid. Isa ei tahtnud, et ema räägiks mulle sellest, mida ta oli õppinud. Kuid mina olin uudishimulik ja esitasin emale küsimusi. Nii uuriski ema minuga Piiblit siis, kui isa polnud kodus. Peagi otsustasin ka mina, et soovin pühendada oma elu Jehoovale. Mind ristiti Inglismaal Blackpoolis aastal 1943, kui olin kümneaastane.

HAKKAN JEHOOVAT TEENIMA

Sellest ajast alates tegime emaga koos korrapäraselt kuulutustööd. Piibli sõnumi tutvustamiseks kasutasime grammofone. Need olid üsna kobakad ja kaalusid ligi viis kilo. Võite kujutleda mind, väikest poissi, üht niisugust tassimas.

Kui olin 14-aastane, tahtsin hakata pioneeriks. Ema ütles, et peaksin kõigepealt rääkima vendade sulasega (praegu ringkonnaülevaataja). Tema soovitas mul esmalt omandada mingi tööoskuse, et võiksin end pioneerteenistuses elatada. Nii ma tegingi. Pärast seda, kui olin kaks aastat töötanud, arutasin ühe teise ringkonnaülevaatajaga oma plaani alustada pioneeritööd. Ta ütles mulle: „Lase käia!”

1949. aasta aprillis müüsime või andsime ära oma mööbli meie üürimajast ja kolisime emaga Middletoni Manchesteri lähedal, kus me alustasime pioneeritööd. Neli kuud hiljem leidsin ühe venna omale pioneeritöökaaslaseks. Harubüroo soovitas meil kolida Irlamisse, kus oli äsja moodustatud kogudus. Minu ema teenis pioneerina koos ühe õega ühes teises koguduses.

Kuigi olin vaid 17-aastane, anti mulle ja mu kaaslasele ülesanne juhatada koosolekuid, sest selles uues koguduses nappis pädevaid vendi. Hiljem paluti mul minna teenima Buxtoni kogudusse, kus oli väga vähe kuulutajaid ja suur vajadus abi järele. Tol ajal saadud kogemused valmistasid mind ette tulevasteks ülesanneteks.

Aastal 1951 täitsin Gileadi kooli avalduse. Ent detsembris 1952 kutsuti mind väeteenistusse. Püüdsin saada sellest vabastust põhjendusel, et olen täisajaline jumalateenija, kuid kohus ei tunnustanud seda ja saatis mu kuueks kuuks vangi. Seal olles sain kutse Gileadi kooli 22. kursusele. Juulis 1953 olingi juba aurulaeval Georgic teel New Yorgi poole.

Pärast kohalejõudmist oli mul võimalus viibida kokkutulekul, mille teemaks oli „Uue maailma ühiskond”. Seejärel sõitsin rongiga New Yorgi osariigis asuvasse South Lansingisse, kus kool asus. Kuna olin äsja vangist vabanenud, polnud mul eriti raha. Kui tulin rongilt maha, pidin bussiga edasi sõitma ning mul tuli selleks ühelt kaasreisijalt 25 senti paluda.

TEENISTUS VÄLISMAAL

Gileadi kool andis suurepärase väljaõppe, mis aitas meil misjonitööl saada kõikidele kõigeks. (1. Kor. 9:22.) Kolm õpilast – Paul Bruun, Raymond Leach ja mina – määrati teenima Filipiinidele. Meil tuli mitu kuud oma viisat oodata. Seejärel sõitsime laevaga Rotterdami. Edasi kulges meie teekond Vahemere, Suessi kanali ja India ookeani kaudu Malaisiasse ning sealt edasi Hongkongi. Olime merel 47 päeva! 1954. aasta 19. novembril jõudsime viimaks Manilasse.

Seal tuli meil hakata kohanema uute inimeste, uue maa ja ka uue keelekeskkonnaga. Esialgu määrati meid kolme aga Quezon Citysse, kus elas palju inglise keelt kõnelevaid inimesi. Seepärast teadsime kuue kuu möödudes vaid mõnda tagalogikeelset sõna. Meie järgmine ülesanne aitas seda probleemi lahendada.

Ühel maikuu päeval aastal 1955, kui kuulutustöölt koju jõudsime, leidsime Raymondiga eest mõned kirjad. Saime teada, et meid on määratud ringkonnaülevaatajateks. Olin vaid 22-aastane, kuid see ülesanne andis mulle võimaluse saada kõikidele kõigeks uutel viisidel.

Näiteks esitasin oma esimese avaliku kõne ringkonnaülevaatajana ühe külapoe ees. Peagi sain teada, et Filipiinidel oligi nii tavaks, et avalik koosolek toimub tõesti avalikus paigas. Kogudusi külastades pidasin kõnesid paviljonides, turgudel, linnavalitsushoonete ees, korvpalliplatsidel, parkides ja tihti ka tänavanurkadel. Ükskord ei saanud ma San Pablo turul tugeva vihmasaju tõttu kõnet pidada ja ma tegin vastutavatele vendadele ettepaneku esitada see kuningriigisaalis. Pärast küsisid nad minult, et kas selle võib ikka kirja panna kui avaliku koosoleku, sest seda ei peetud ju avalikus paigas.

Meid majutati alati vendade kodudes. Need olid küll lihtsad, kuid alati puhtad. Tihti oli minu voodiks punutud matt puitpõrandal. Ainus koht pesemiseks oli tavaliselt maja hoovis kõigile nähtavas paigas, seega õppisin end diskreetselt pesema. Sõitsin ringi bussiga ning mõnele saarele minnes tuli kasutada paati. Mul pole kunagi olnud isiklikku autot.

Kuulutustöö ja koguduste külastamine aitas mul õppida tagalogi keelt. Ma pole kunagi käinud keelekursusel. Õppisin seda keelt, kuulates teisi kuulutustööl ja koosolekutel. Vennad soovisid mind aidata ja ma olin neile tänulik nende kannatlikkuse ja aususe eest.

Aja möödudes sain uusi ülesandeid. Aastal 1956 toimus üleriigiline kokkutulek, kus oli kohal ka vend Nathan Knorr, ja mind määrati seal teenima pressiesindajana. Mul polnud selles vallas mingeid kogemusi, kuid teised aitasid mind meeleldi. Vähem kui aasta pärast peeti teine samasugune kokkutulek, kus viibis Frederick Franz peakorterist. Teenides kokkutuleku ülevaatajana, panin tähele vend Franzi valmisolekut arvestada kohalike kommetega. Vennad olid rõõmsad, kui nägid, et vend Franzil oli avaliku kõne esitamise ajal seljas Filipiini rahvariie barong Tagalog.

Kui mind määrati piirkonnaülevaatajaks, tuli mul taas kohaneda uute olukordadega. Tol ajal näitasime inimestele filmi „Uue maailma ühiskond on õnnelik”a ja seda peaaegu alati vabas õhus. Vahel olime hädas putukatega. Nad lendasid valguse peale kohale ja jäid projektori külge kinni. Oli üsna suur töö seda pärast puhastada. Neid seansse korraldada polnud kerge, kuid samas oli rõõm näha inimeste vastukaja, kui nad said rohkem teada Jehoova ülemaailmsest organisatsioonist.

Katoliku preestrid avaldasid mõnel pool võimudele survet, et nad ei annaks meile luba korraldada kokkutulekuid. Või siis püüdsid nad meie tegevust segada, lüües kirikukelli, kui vennad pidasid kuskil lähedal avalikku kõnet. Sellegipoolest edenes meie töö hästi ja paljud sealsed inimesed said Jehoova teenijateks.

UUED ÜLESANDED, MIS TÕID KAASA VEELGI MUUDATUSI

Aastal 1959 sain kirja, milles teatati, et mind on määratud teenima harubüroosse. See andis mulle taas võimaluse palju õppida. Peagi paluti mul hakata vööndiülevaatajana külastama teisi maid. Ühel sellisel reisil tutvusin Janet Dumondiga, kes teenis misjonärina Tais. Pidasime mõnda aega kirjavahetust ja hiljem abiellusime. Oleme abielupaarina juba 51 aastat Jehoova teenimisest rõõmu tundnud.

Praeguseks olen käinud Jehoova rahvast julgustamas ja innustamas 33 maal. Olen tänulik, et minu varasemad ülesanded aitasid mul valmistuda teenistuseks, mis hõlmab suhtlemist niivõrd erinevate vendade ja õdedega. Need reisid on avardanud minu silmaringi ja aidanud mul näha, et Jehoova armastab kõiksuguseid inimesi. (Ap. t. 10:34, 35.)

MUUDATUSED JÄTKUVAD

On olnud suur rõõm teenida Jehoovat koos vendadega Filipiinidel. Praegu on siin kuulutajaid umbes kümme korda rohkem kui minu misjoniteenistuse alguses. Töötame Janetiga siiani Filipiinide harubüroos Quezon Citys. Isegi pärast rohkem kui 60 aastat välismaises teenistuses on mul ikka tarvis olla valmis muudatusteks, mida Jehoova teha palub. Hiljutised muudatused meie organisatsioonis on näidanud, et meil on vaja olla paindlikud, kui teenime Jumalat ja oma vendi.

Oleme alati püüdnud mõista, mis on Jehoova tahe, ning selle järgi toimida. See on olnud tõeliselt rahuldust pakkuv eluviis. Samuti oleme püüdnud teha vajalikke muudatusi, et oma vendi võimalikult hästi teenida. Me oleme tõepoolest otsustanud saada kõikidele kõigeks, niikaua kui Jehoova seda soovib.