Tasub teha, mida Jehoova palub

OLEN sündinud aastal 1923 Inglismaal Yorkshire’i krahvkonnas Hemsworthi linnas. Mul oli vanem vend Bob. Kui ma olin umbes 9-aastane, sai mu isa paar raamatut, mis paljastasid valereligiooni vääraid õpetusi. Isa ei sallinud usulist silmakirjalikkust, seepärast avaldas loetu talle muljet. Mõned aastad hiljem tuli meie ukse taha Bob Atkinson, kes mängis meile grammofonil ette ühe vend Rutherfordi kõne. Mõistsime, et need raamatud ja see kõne on pärit samast allikast. Mu vanemad palusid vend Atkinsonil tulla iga päev meie juurde õhtusöögile ja vastata paljudele küsimustele, mis meil Piibli kohta olid tekkinud. Vend Atkinson kutsus meid koosolekutele, mis toimusid ühe venna kodus mõne miili kaugusel. Olime kohe nõus ja nii saigi alguse Hemsworthi väike kogudus. Peagi pakkusime öömaja vööndisulastele (ringkonnaülevaatajate endine nimetus) ja kutsusime enda juurde einestama läheduses elavaid pioneere. Nendega läbikäimine jättis minusse sügava jälje.

Olime äsja rajanud perefirma, kuid siis ütles isa mu vennale: „Kui tahad pioneeriks hakata, teeme sellele lõpu.” Bob oli nõus. Ta kolis kodust ära ja alustas 21-aastaselt pioneerteenistust. Kaks aastat hiljem, kui olin 16-aastane, sai ka minust pioneer. Kui nädalavahetused välja arvata, siis enamasti kuulutasin üksinda, kasutades tunnistuskaarti ja grammofoni. Ent Jehoova õnnistas mind ühe piibliõpilasega, kes edenes väga hästi. Lõpuks võtsid tema peres paljud teisedki tõe vastu. Järgmisel aastal määrati mind eripioneeriks koos Mary Henshalliga. Meid saadeti Cheshire’i krahvkonda sellisele territooriumile, mis ei olnud määratud ühelegi kogudusele.

Parasjagu oli käimas teine maailmasõda ja naistel kästi sõjategevuse toetamiseks tööd teha. Meie kui täisajalised jumalateenijad, eripioneerid, lootsime, et meile tehakse samasuguseid mööndusi nagu vaimulikele. Kohtuametnikud polnud aga seda meelt ja mind pandi 31 päevaks vangi. Järgmisel aastal, kui sain 19, pidin sellepärast, et südametunnistus ei lubanud mul sõjategevust toetada, veel kaks korda kohtu ette minema. Ent kummalgi juhul ei mõistetud mind süüdi. Tundsin, et püha vaim aitas mind ning et Jehoova hoidis mul käest kinni ja tegi mind tugevaks. (Jes. 41:10, 13.)

UUS KAASLANE

Aastal 1946 kohtusin Arthur Matthewsiga. Ta oli just istunud kolm kuud vangis sõjaväest kõrvalehoidmise eest. Arthur tuli Hemsworthi oma venna Dennise juurde, kes oli eripioneer. Isa oli neile juba maast madalast Jehoova kohta õpetust andnud ning nad olid lasknud end ristida teismelistena. Üsna pea määrati Dennis aga Iirimaale ja Arthur jäi kuulutustöökaaslasest ilma. Mu vanematele avaldas see noor ja töökas pioneer muljet ning nad kutsusid Arthuri enda poole elama. Kui läksin vanematele külla, pesime pärast söögikordi Arthuriga koos nõusid. Viimaks hakkasime teineteisele kirjutama. Aastal 1948 mõisteti Arthurile taas kolmekuuline vanglakaristus. Abiellusime jaanuaris 1949 ja meie siht oli jääda täisajalisse teenistusse nii kauaks kui võimalik. Jälgisime hoolega oma kulutusi ja teenisime puhkuse ajal veidi lisaraha puuvilju korjates. Tänu Jehoova abile saime pioneeritööd edasi teha.

Pisut rohkem kui aasta pärast paluti meil kolida Põhja-Iirimaale, esmalt Armagh’ ja siis Newry linna. Seal elasid peamiselt katoliiklased. Õhkkond oli seal kandis äärmiselt pinev. Inimestega vesteldes pidime olema väga ettevaatlikud. Koosolekud toimusid ühe abielupaari kodus, mis asus meie elupaigast kümne miili kaugusel. Umbes kaheksa inimest käis seal koos. Vahel jäime sinna ööseks. Magasime põrandal ja saime järgmisel päeval toeka hommikusöögi. Olen nii rõõmus, et nüüd on selles piirkonnas palju Jehoova tunnistajaid.

„TEEME ÄRA!”

Minu vend ja tema naine Lottie juba olid eripioneerid Põhja-Iirimaal. Aastal 1952 käisime neljakesi Belfastis piirkonnakonvendil. Üks vend pakkus meile seal lahkelt majutust. Tema juures ööbis ka tolleaegne Inglismaa harubüroo sulane Pryce Hughes. Ühel õhtul rääkisime uuest brošüürist „Jumala tee on armastus”, mis koostati eriti just Iirimaa jaoks. Vend Hughes jutustas, kui raske on Iirimaal katoliiklastele kuulutada. Vennad-õed aeti minema ööbimiskohtadest ja neid ründasid vihased rahvajõugud, keda preestrid tagant ässitasid. Vend Hughes ütles: „Meil oleks vaja abielupaare autodega, kes levitaksid seda brošüüri kogu maal.”a Laususime kui ühest suust: „Teeme ära!”, just nagu loo alguses mainisin.

Dublinis said pioneerid alati öömaja mamma Rutlandi juures, kes oli juba aastaid Jehoovat ustavalt teeninud. Peatusime neljakesi tema juures. Kui olime maha müünud mõned oma asjad, ronisime Bobi külgkorviga mootorrattale ja suundusime autot ostma. Leidsime sobiva kasutatud auto ja palusime müüjal selle oma ööbimispaika tuua, sest keegi meist ei osanud autot juhtida. Arthur istus kogu õhtu voodil ja harjutas, kuidas käike vahetada. Järgmisel hommikul, kui Arthur püüdis autot garaažist välja ajada, astus läbi misjonärist õde Mildred Willett (hiljem sai temast John Barri abikaasa). Mildred oskas autot juhtida! Nüüd polnud muud, kui maanteele harjutama. Ja peagi olime retkeks valmis.

Järgmiseks oli meil tarvis leida elupaik. Meid oli hoiatatud, et me ei elaks haagissuvilas, sest vastased võisid panna sellele tule otsa. Meie otsingud ei kandnud aga vilja. Esimese öö magasime neljakesi autos. Järgmisel päeval ei leidnud me muud kui ühe väikse ise tehtud haagissuvila, kus oli pisike kahekordne nari. Sellest saigi meie kodu. Üllataval kombel olid farmerid väga sõbralikud ja lubasid meil oma valdustes parkida. Tavaliselt käisime läbi territooriumi 10–15 miili ulatuses. Kui olime uude paika läinud, tegime hiljem korduskülastusi sinna, kus olime varem peatunud.

Käisime läbi kõik majad Iirimaa kaguosas ilma eriliste probleemideta. Levitasime üle 20 000 brošüüri ja saatsime huviliste nimed Inglismaa harubüroole. Nüüd on seal kandis sadu Jehoova tunnistajaid!

TAGASI INGLISMAALE, SEEJÄREL ŠOTIMAALE

Mingi aeg hiljem määrati meid teenima Londoni lõunaossa. Mõne nädala pärast aga helistati Arthurile Inglismaa harubüroost ja küsiti, kas ta saaks juba järgmisel päeval alustada ringkonnatööd. Nädalase väljaõppe järel sõitsime oma ringkonda Šotimaal. Arthuril polnud eriti aega kõnesid ette valmistada, kuid tema valmisolek Jehoova teenistuses keerulisi ülesandeid vastu võtta innustas mind kõvasti. Meile väga meeldis ringkonnatöö. Olime teeninud mõned aastad territooriumil, mis polnud määratud ühelegi kogudusele, ja nüüd tundus imeline olla koos nii paljude vendade ja õdedega.

Kui Arthur sai kutse minna aastal 1962 Gileadi kooli kümnekuulisele kursusele, tuli meil langetada tähtis otsus. Jõudsime järeldusele, et ehkki mina ei saa kaasa minna, tuleks Arthuril see kutse ikkagi vastu võtta. Kuna jäin ilma kuulutustööpartnerist, saadeti mind taas Hemsworthi eripioneeriks. Arthur tuli tagasi aasta pärast ja meid määrati piirkonnatööle. Meie territooriumiks oli Šotimaa, Põhja-Inglismaa ja Põhja-Iirimaa.

UUS ÜLESANNE IIRIMAAL

Aastal 1964 määrati Arthur Iirimaa harubüroo sulaseks. Meile oli ringkonna- ja piirkonnatöö väga südamelähedane. Seepärast ei olnud ma sellest muudatusest eriti vaimustuses. Tagasi vaadates olen aga tänulik, et olen saanud teenida Peetelis. Arvan, et kui võtad mingi ülesande Jehoovalt vastu, isegi kui see pole sulle kohe meeltmööda, siis ta kindlasti tasub sulle rikkalikult. Minu päevad olid täidetud igasugu töödega: töötasin kontoris, pakkisin kirjandust, valmistasin toitu ja koristasin. Aeg-ajalt tegime veel piirkonnatööd ja saime kohtuda vendadega kogu maal. Nägime ka, kuidas meie piibliõpilased edenesid. Tänu sellele said Iirimaa vennad ja õed meile väga armsaks. Milline õnnistus!

VERSTAPOST IIRIMAA TEOKRAATLIKUS AJALOOS

Aastal 1965 toimus Iirimaal Dublinis esimest korda rahvusvaheline kokkutulek.b Ehkki meile osutati mitmel rindel tugevat vastupanu, läks see kokkutulek kenasti korda. Kohalviibijaid oli 3948 ja ristiti 65 inimest. Kõigile, kes pakkusid majutust 3500-le välismaa delegaadile, saadeti tänukiri. Võõrustajad omakorda kiitsid delegaate. See oli tõesti verstapost Iirimaa teokraatlikus ajaloos.

Aastal 1966 hakkas Dublinis asuv harubüroo koordineerima meie tegevust nii Põhja- kui ka Lõuna-Iirimaal. Kui mõelda, millised poliitilised ja religioossed lahkhelid sellel saarel valitsesid, oli see midagi erakordset. Oli rõõm näha, et nii palju katoliiklasi tuli tõe juurde ja et nad teenisid õlg õla kõrval vendadega, kes olid varem olnud protestandid.

TÄIESTI UUS ÜLESANNE

Aastal 2011 toimus meie elus suur pööre. Iirimaa harubüroo liideti Inglismaa harubürooga ja meid määrati Londoni Peetelisse. Olin just hakanud muretsema Arthuri tervise pärast. Tal diagnoositi Parkinsoni tõbi. Minu kallis kaasa, kellega olin koos elanud 66 aastat, vajus surmaunne 20. mail 2015.

Viimastel aastatel olen tundnud palju südamevalu ja sügavat kurbust. Varem oli Arthur minu jaoks alati olemas. Kuidas ma temast küll puudust tunnen! Ent kõik sellised olukorrad lähendavad meid Jehoovaga. On olnud südantsoojendav kuulda, kui väga teised Arthurit armastasid. Olen saanud kirju sõpradelt Iirimaalt, Suurbritanniast ja isegi Ameerika Ühendriikidest. Samuti on mulle olnud suureks toeks Arthuri vend Dennis, tema abikaasa Mavis ning minu vennatütred Ruth ja Judy. Kõik see on olnud sõnulseletamatult suureks abiks.

Üks kirjakoht, mis on mind palju julgustanud, on Jesaja 30:18. See ütleb: „Jehoova ootab kannatlikult, et teile armu anda, ja ta tõuseb, et teile halastada. Sest Jehoova on õiguse Jumal. Õnnelikud on kõik, kes teda ootavad.” On tõesti lohutav teada, et Jehoova igatseb lahendada kõik meie probleemid ja anda meile uues maailmas põnevaid ülesandeid.

Kui vaatan tagasi meie elule, siis näen, kuidas Jehoova on juhtinud ja õnnistanud kuulutustööd Iirimaal. Mulle on suur au, et olen saanud anda oma väikse panuse sellise kasvu heaks. Olen kogenud, et tasub alati teha, mida Jehoova palub.