Tähelepanu pööramine vanematele inimestele meie keskel
1 Kristlik kohustus, milles me kõik osaleda võime, on hoolitsuse ilmutamine meie vanemate vendade ja õdede vastu. Aastate kuhjudes võivad neid armsaid inimesi tabada füüsilised probleemid. Asjaolude tõttu, mis ei allu nende kontrollile, pole mõned enam võimelised Jehoova teenistuses nii palju korda saatma, kui nad seda kord tegid. (Kog. 12:1—6) Nagu meie ülejäänud, tunnevad ka nemad selle vana asjadesüsteemi suurt survet.
2 Jumala Sõna tõstab esile, et esmane kohustus vanemate inimeste eest hoolitsemisel lasub perekonnaliikmetel. (1. Tim. 5:8) Ka meie peame nii üksikisikute kui ka kogudusena „ilmutama hoolitsust vanainimese eest”. — 3. Moos. 19:32, NW.
3 Mida me võime teha: Kuna Jehoova organisatsioon kasvab ja moodustuvad uued kogudused, leiavad mõned vanemad inimesed end kogudusest, kus on vähe inimesi, kes neid hästi tunnevad. Mõistes pingutusi, mida nad teevad, et kohale tulla, kas me tervitame neid või püüame nendega paremini tuttavaks saada, ilmutades algatust vestluse alustamisel? Kas me oleme neid nende kodus külastanud? Või kas me võtame telefoni teel ühendust, kui see on kohane? Kas me oleme helistanud mitte ainult selleks, et küsida, kuidas nad end tunnevad, vaid ka teadasaamiseks, kas me võiksime nende heaks midagi teha? Kas nad vajavad sõidutamist, kedagi, kes nende eest asju ajaks, või abi vajalike sisseostude tegemiseks? On kiiduväärt, et mõned kogudustes teevad neid asju, aga kas on meie keskel veel kedagi, kellel oleks võimalik taolist vennalikku hoolitsust ilmutada? (Võrdle Luuka 10:36, 37.) Vanemate inimeste eest hoolitsemine on eesõigus, milles kõik osaleda saavad.
4 Vanemad võivad hoida kogudust asjaga kursis, kui kerkivad erivajadused. Kuid meie isiklikult võime pakkuda vanematele inimestele abi asjus, mis nende meelest ehk keerulised on või millega neil on raske hakkama saada. Kas nad vajavad kedagi, kes neile loeks või kes võtaks nad teenistusse kaasa, kuigi nad võivad selles vaid piiratud määral osaleda? Kas me võtame aega, et külastada oma vendi ja õdesid, kes on vanadekodus või kelle elu on füüsiliste probleemide tõttu muul viisil piiratud? — Õpet. 3:27.
5 Nagu Jumala Sõnas on ennustatud, on tänapäeval paljud inimesed „sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud ja ebalojaalsed, ilma loomuliku poolehoiuta”. (2. Tim. 3:2, 3, NW) Aga meie kui kristlased soovime hoiduda maailma enesekesksest vaimust. Me ei soovi olla liiga hõivatud selleks, et tunda rõõmu vanemate inimeste seltsingust, kes on armastuse ja Jehoovale andumise head eeskujud. Nende ustav koosolekutel käimine ja põlluteenistuses osalemine nende võimete piires annab julgustust, eriti kui me hindame neid jõupingutusi, mida nad teevad.
6 Vanemate inimeste hoiak: Vanemad inimesed ei peaks mitte kunagi tundma, et nad on muutunud kogudusele koormaks või et neid enam ei hinnata lihtsalt seepärast, et nende energia on kahanenud ja et nad ei suuda enam teha niipalju, kui nad varem tegid. Teisest küljest on imetore näha vanemate inimeste poolset hindavat vaimu. On kiiduväärt, kui nad ei muutu kriitiliseks või nõudlikuks. Nendepoolne positiivne hoiak aitab neil hoiduda kaeblevast vaimust, sest nad teavad, et Jehoova võib aidata vastu pidada katsumustes, mis kaasnevad kõrge eaga. Meie kui kogudus ja kui üksikliikmed soovime jätkuvalt armastavalt hoolitseda ustavate vanemate inimeste eest meie keskel. — Võrdle Heebrealastele 10:32—34.