Hea sõnumi esitamine — vahetegemisvõimet kasutades
1 Inspireeritud õpetussõna ütleb: „Kes valvab oma vahetegemisvõime üle, leiab head.” (Õpet. 19:8, NW) Nende sõnade tarkus on meie kuulutustegevuses tihti kinnitust leidnud. Näiteks on paljud kuulutajad vahetegemisvõimet ja taktitunnet kasutades pööranud ettetulnud vestlust katkestavad olukorrad võimaluseks edasist tunnistust anda. Või vähemalt on nad rajanud aluse edaspidi antavaks tunnistuseks. Kuidas saab seda teha?
2 Tulla toime vestlust katkestavate olukordadega: Tihti kohtume inimestega, kes ütlevad: „Mul on kiire.” Kas on korterivaldajal tõepoolest kiire või ütleb ta seda lihtsalt selleks, et mitte laskuda pikalevenivasse vestlusse? Tarvilik on vahetegemisvõime. Kui paistab, et tal tegelikult pole kiire, võime püüda sellest vestlust katkestavast olukorrast üle saada. Võime öelda: „Räägin siis lühidalt.” Seejärel esitame kavandatud arutelu kokkuvõtlikult, pidades meeles lubadust vestlust lühendada. Teiste arvestamise ja huviäratavate kommentaaride tulemusena võib inimene isegi ilmutada soovi otsekohe vestlust jätkata.
3 Oletame, et inimesel, kelle juurde lähed, on tõesti kiire. Kuigi me ei soovi, et meist kergesti ära pöördutakse, võime jätta ebasoodsa mulje, kui oleme pealekäivad või ründavad. Kui korterivaldaja tuleb uksele, kööginõu käes, ja me tunneme valmistatava toidu lõhna, on väga tõenäoline, et tal on tõepoolest kiire. Seega on vaja vahetegemis- ja head otsustusvõimet. See pole teistega arvestamine, kui püüame sel ajal visalt vestlust jätkata. Kas poleks parem anda korterivaldajale traktaat ja teha ettepanek teda hiljem uuesti külastada. See jätab palju parema mulje ja tunnistaja järgmisel külaskäigul võib ehk anda head tunnistust.
4 Inimese meelestatusele reageerimine: Mõnikord kohtame majast majja teenimisel inimesi, kes on järsud, kui neid külastame. Mida peaksime sel puhul tegema? Õpetussõnad 17:27 (NW) annab nõu: „Vahetegemisvõimega mees on rahuliku vaimuga.” Milline hea nõuanne! Leebe hääl, mis väljendab hoolitsust, aitab tihti taolisel inimesel lõdvestuda. Veelgi enam, kui taktitundeliselt laseme tal teemal, mis talle muret teeb, end väljendada, muutub ta ehk end vähem kaitsvaks. Isegi siis, kui ta vestlusele kiire lõpu teeb, võib meie leebe vastus jätta talle parema pildi Jehoova tunnistajate tööst. See oleks hea saavutus. Muidugi, kui korterivaldaja läheb enesest välja ja vihastub, võib olla kõige parem vaikselt lahkuda ja ehk püüda anda talle tunnistust teisel ajal.
5 On inimesi, kes on siirad, kuigi väitlushimulised. Sel puhul võib olla meile tõeliseks kannatlikkuse katseks nendega vestlust jätkata. Aga kui kasutame vahetegemisvõimet, ei jõua me ehk tingimata otsusele, et korterivaldaja pole huvitatud vaid seepärast, et ta valjult teistsugust vaadet väljendab. Võiksime soovida esitada taktitundelisi küsimusi, et jõuda selgusele, miks ta niimoodi usub, ja siis näidata talle, mida Piibel asja kohta ütleb. (Õpet. 20:5) Tema reageeringu põhjal võime otsustada, kas on kasulik vestlust jätkata.
6 Vahetegemisvõimega kuulutaja mõistab, et tihti muudavad aeg ja olud korterivaldaja suhtumist Kuningriigi sõnumisse. Meie järgmise külastuse ajal võib ta reageering üsna teistsugune olla. Peame olema hoolsad mitte eeldama, et kohtame negatiivset reaktsiooni, kuna viimasel korral, kui teda uksel külastasime, ta väljendas end selliselt.
7 Ei ole kerge otsustada, kas püüda vestlust jätkata. Ometi võime saada edukamateks hea sõnumi vahetegemisvõimega esitajateks, kui arendame õpetamisoskust, lootes Jehoovale, et ta meie pingutusi õnnistaks. — 1. Kor. 3:6; Tiit. 1:9.