Laste kaitsmine vereülekande eest

¹ „Vaata, lapsed on pärand Jehoovalt.” (Laul 127:3) Kui teil on selline hinnaline pärand Jehoovalt, on teil kui lapsevanematel õnnelik, kuigi tõsine kohustus õpetada oma lapsi, hoolitseda nende eest ja kaitsta neid. Kas te näiteks olete võtnud ette kõik mõistlikud sammud, kaitsmaks oma väikseid lapsi vereülekande eest? Kuidas teie lapsed reageeriksid, kui nad seisaksid silmitsi väljavaatega, et neile tehakse vereülekanne? Kas te olete oma perekonnas arutanud, mida te võiksite teha, et tõhusalt hakkama saada hädaolukorras, mil ähvardatakse vereülekandega?

² Teie perekonna ettevalmistamine taolisteks olukordadeks ei peaks olema muretsemise või kohatu stressi põhjus. Teil pole võimalik igat elujuhtumit ette näha ja selleks valmistuda, kuid on palju asju, mida teie kui vanemad võite eelnevalt teha, kaitsmaks oma lapsi vereülekande eest. Nende kohustuste hooletusse jätmine võib tuua kaasa selle, et teie lapsele tehakse vereülekanne, kui talle antakse arstiabi. Mida võiks ette võtta?

³ Tähtis on kindel veendumus: Te peaksite tõsiselt mõtlema sellele, kui kindlad on teie endi veendumused seoses Jumala seadusega, mis puudutab verd. Kas te õpetate oma lapsi kuuletuma selles küsimuses Jehoovale, nii nagu te õpetate neile seadusi, mis puudutavad ausust, moraali, neutraalsust või muid elu aspekte? Kas me tõepoolest tunneme nii, nagu Jumala seadus käskis 5. Moosese 12:23: „Jää kindlaks, et sa ei söö verd”? Salm 25 lisab: „Sa ei tohi seda süüa, et sinu ja su laste käsi pärast sind hästi käiks, kui sa teed, mis õige on Jehoova silmis!” Arst võib väita, et veri „parandab” teie haige lapse, kuid te peate enne, kui hädaolukord kätte jõuab, olema kindlalt otsustanud keelduda verest enda kui ka laste puhul, hinnates oma suhteid Jehoovaga kõrgemaks kui mingit väidetavat elu pikendamist, mis võiks kaasa tuua Jumala seaduse rikkumise. Asjaga on seotud Jumala heakskiit praegu ja igavene elu tulevikus!

⁴ Jah, Jehoova tunnistajatele on elu väga tähtis. Neil ei ole mingit tahtmist surra. Nad tahavad elada, nii et nad saavad kiita Jehoovat ja täita tema tahet. See on üks põhjus, miks nad lähevad haiglasse ja lasevad oma lapsi seal ravida. Nad paluvad, et arstid neid raviksid, ja kui neile öeldakse, et veri on ravi puhul peamine või meditsiiniliselt näidustatud ravimeetod, paluvad nad alternatiivset veretut meditsiinilist ravi. On olemas palju vere alternatiive. Kogenud arstid kasutavad neid. Taoline alternatiivravi pole šarlatanlik meditsiin, vaid koosneb meditsiini seisukohalt arukast ravist ja menetlustest, mis on dokumenteeritud juhtivates meditsiiniajakirjades. Tuhanded arstid kogu maailmas teevad meiega koostööd, andes head arstiabi verd kasutamata, kuigi mõnikord on ikka veel raske leida arste, kes raviksid tunnistajate lapsi verd kasutamata.

⁵ Koostöövalmis arsti leidmine: Arstidel on patsientide ravimisega palju muret, ja kui te palute oma last ilma vereta ravida, teeb see töö väljakutsuvamaks. Mõned arstid nõustuvad ravima täiskasvanuid, austades nende soove seoses verega, juhul kui on täidetud vastuvõetav vastutusest vabastav dokument. Samamoodi on mõned nõus ravima lapsi, kes on näidanud, et nad on küpsed lapsed, kuna mõned kohtud on tunnustanud, et küpsetel lastel on õigus ise ravi suhtes valik teha. (Vaata 1991. aasta 15. juuni Vahitorni, leheküljed 16—17, kus arutletakse selle üle, mis määrab, kas noor on küps.) Ent arstid võivad keelduda ravimast väikseid lapsi, eriti vastsündinuid, niikaua kui neil pole vere kasutamise luba. Tegelikult annavad väga vähesed arstid 100-protsendilise garantii, et nad ei kasuta verd mitte mingis olukorras, kui nad last ravivad. Meditsiinilistel ja seaduslikel põhjustel arvab enamik arste, et nad ei saa taolist garantiid anda. Sellele vaatamata soovib kasvav hulk arste Jehoova tunnistajate lastele abi osutada, austades meie soove vere küsimuses nii palju, kui nad vähegi võivad.

⁶ Pidades seda silmas, kuidas on lugu siis, kui te sobiva arsti otsingul oma lapse jaoks leiate arsti, kes on olnud korduvalt heas koostöös Jehoova tunnistajatega ja kes on varem teistele tunnistajatele neidsamu protseduure ilma vereta teinud, kuid kes ometi arvab, et seadus ei luba tal anda teile absoluutset garantiid, et verd ei kasutata? Ent ta kinnitab teile, et tema arvates pole ka seekord mingit probleemi. Te ehk otsustate, et see on teie parim valikuvõimalus. Neis oludes te ehk otsustate, et eelduste kohaselt peetakse lubadusest kinni. Kuid tehke täiesti selgeks, et kui te andsite loa oma lapse meditsiiniliseks raviks, ei andnud te luba vereülekannete tegemiseks. Asjadele taolise käigu andmine peaks olema teie vastutus, mida teil tuleks kanda, ilma et teie otsusele vaadataks kui kompromissile.

⁷ Muidugi, kui te suudate leida mõistliku alternatiivse ravi, mis veelgi kahandaks või võimalik et välistaks vere kasutamise probleemi, siis te ilmselt valite vähem riskantse tee. Loodetavasti teete te hoolikaid jõupingutusi, et leida arsti või kirurgi, kes läheks kaugemale kui kõik teised, nõustudes verd mitte andma. Probleemide ennetamine on parim kaitse. Tehke kõik selleks, et juba eelnevalt leida koostöövalmis arst. Püüdke võimaluse korral hoiduda arstidest ja haiglatest, kes pole valmis koostööks.

⁸ Mõnedes maades on teine tegur, mis määrab selle, kas vereülekanne tehakse või mitte, see, kuidas haiglaravi eest makstakse. Seal, kus vanematel on tervisekindlustus või muud tagatised, mis võimaldavad otsida arsti omal valikul, võidakse lapsi kergemini hoida eemale arstidest või haigla personalist, kes pole valmis koostööks. Tihti otsustab piisav rahaline kate, missugune teenindus ja koostöö saab perekonnale osaks arstide ja haigla poolt. Ka see, kas haigla või arst on valmis nõustuma last üle andma, sõltub tihti vanemate võimest ravi eest maksta. On tähtis, et tulevased emad hoolitseksid raseduse ajal oma tervise eest! See aitab palju kaasa enneaegsete sünnituste ja sellega kaasnevate komplikatsioonide vältimisele, kuna enneaegsete laste ja nende probleemide standardraviga kaasneb tihti vere kasutamine.

⁹ Mõnikord kaebavad arstid, et Jehoova tunnistajad ei aruta läbi verega seotud vastuväiteid kuni viimase minutini. See ei peaks kunagi nii olema. Üks esimesi asju, mida tunnistajatest vanemad peaksid tegema, kui nad lähevad haiglasse või kui nad kasutavad arsti teenuseid, on arutleda oma seisukoha üle vereküsimuses. Kui asjaga on seotud lõikus, palu varakult kohtumist anestesioloogiga. Kirurg saab ehk sind aidata selle korraldamisel. Vastuvõtublankette peaks hoolikalt kontrollima. Teil on õigus tõmmata maha kõik, mis pole teile vastuvõetav. Et hajutada kõik kahtlused, kirjutage vastuvõtublanketile selgesti, et religioossetel ja meditsiinilistel põhjustel te ei soovi ega luba verd mitte mingil tingimusel.

¹⁰ Abi Jehoova organisatsioonilt: Milliseid korraldusi on teinud Jehoova organisatsioon, et aidata teil kaitsta oma lapsi vere eest? Neid on mitmeid. Ühing on avaldanud hulgaliselt materjale, et harida meid vere ja vereta alternatiivravi suhtes. Teil on kohaliku koguduse õed ja vennad, kes võivad teile pakkuda rikkalikult abi ja toetust. Kriisiolukorra puhul võivad kogudusevanemad pidada soovitatavaks korraldada haiglas ööpäevane valve; eelistatavalt on valves kogudusevanem koos patsiendi vanema või mõne teise lähedase perekonnaliikmega. Tihti tehakse vereülekandeid siis, kui kõik sugulased ja sõbrad on ööseks koju läinud.

¹¹ Võtke oma koguduse vanematega ühendust, kui abi tarvis läheb. Nendega ei peaks ühendust võetama tühiste probleemide pärast, kuid ärge oodake sellega liiga kaua, kui on tajutav, et võib areneda tõsine probleem. Tihti võivad nad anda koostöövalmis arstide nimed ja nõuandeid seoses alternatiivraviga. Seal, kus see on vajalik ja võimalik, võivad need vennad korraldada, et nad ise on kohal ja aitavad probleemiga toime tulla.

¹² Kohtuliku sekkumise ettenägemine ja selle käsitlemine: Mida teha siis, kui arst või haigla kavatseb hankida kohtuliku korralduse, et teie lapsele vereülekannet teha? Kas see on aeg loobumiseks, oletades, et pole enam midagi võimalik ette võtta? Mitte mingil juhul! Ikka veel võib olla võimalik vältida vereülekannet. Taoliseks võimaluseks peaks õigeaegselt ette valmistuma. Mida võiks teha?

¹³ Mõningate seaduspõhimõtete mõistmine, millest haiglad ja kohtunikud neis asjus juhinduvad või mis neid mõjutavad, aitab teid suuresti kaitse esitamisel. Üks taoline põhjapaneva tähtsusega põhimõte on see, et seadus ei anna lapsevanematele piiramatut võimu nõustuda oma lapse meditsiinilise raviga või keelduda sellest. Kuigi täiskasvanuil on vastavalt oma soovile üldiselt õigus nõustuda meditsiinilise raviga või keelduda sellest, ei ole lapsevanematel vabadust keelduda ravist, mida peetakse nende lapse heaolu seisukohalt hädavajalikuks, isegi kui nende keeldumine põhineb siirastel religioossetel tõekspidamistel.

¹⁴ Seda peamist põhimõtet väljendati Ühendriikide Ülemkohtu 1944. aasta otsuses, mis kõlas: „Lapsevanemad ise võivad vabalt märtriks hakata. Kuid sellest ei järeldu, et nad on vabad samasugustes olukordades tegema märtreid oma lastest, enne kui need on jõudnud täisikka ja saanud seadusliku valikuvabaduse, mil nad võivad ise selle valiku teha.” Seesama peamine mure lapse füüsilise tervise ja heaolu eest esineb ka tänapäeva lastekaitseseadustes. Need seadused, mille eesmärk on kaitsta last halva kohtlemise eest, on kavandatud kaitsma lapsi ka meditsiinilise hooletusse jätmise eest.

¹⁵ Laste kaitsmine vanematepoolse halva kohtlemise või hooletusse jätmise eest ei tekita kindlasti kristlikes lapsevanemates vastuväiteid. Kuid lapse hooletusse jätmise vastaseid seadusi ja ülaltsiteeritud Ülemkohtu avaldust rakendatakse tihti kohatult Jehoova tunnistajate lapsi puudutavates kohtuasjades. Mispärast? Esiteks pole tunnistajatest lapsevanematel mingit kavatsust oma lapsi „märtriks tuua”. Kui nad seda kavatseksid, miks nad oma lapsed üleüldse haiglasse viivad? Otse vastupidi, tunnistajatest lapsevanemad on meelsasti valmis otsima oma laste jaoks meditsiinilist ravi. Nad armastavad oma lapsi ja soovivad, et neil oleks hea tervis. Kuid nad usuvad, et neil on Jumalast antud kohustus, millega kaasneb vastutus valida oma laste jaoks parim meditsiiniline ravi. Nad soovivad, et nende laste terviseprobleeme ravitaks ilma vereta. Taoline alternatiivne vereta ravi pole mitte ainult parem ja ohutum kui vere kasutamine, vaid mis veelgi tähtsam, see hoiab nende lapsed suure Eluandja Jehoova Jumala soosingus.

¹⁶ Vaatamata vereta meditsiinilise ravi eelistele, peavad paljud arstid ja lastekaitseametnikud vereülekandega ravi tavaliseks ravimisviisiks, mis teatud olukordades on hädavajalik ja võib isegi elu päästa. Niisiis võivad kerkida probleemid, kui tunnistajatest lapsevanemad keelduvad soovitatud vereülekannetest. Üldiselt öeldes ei saa arstid õiguspäraselt ravida lapsi, kui neil pole lapsevanemate nõusolekut. Et saada üle sellest, et puudub lapsevanemate nõusolek kasutada verd, võivad arstid või muu haiglapersonal taotleda kohtuliku korralduse vormis nõusolekut kohtunikult. Taolist kohtuvõimu poolt antud nõusolekut võidakse taotleda lastekaitseametnike või arstide või haiglaametnike abil, kes tegutsevad, et kaitsta last väidetava meditsiinilise hooletusse jätmise eest.a

¹⁷ Paljudel juhtudel saadakse kohtulikud korraldused, mis annavad seadusjõu vere kasutamiseks, väga kiiresti ning vanematele antakse sellest teada väga vähe või ei teatata üldse. Arstid, haiglaametnikud või lastekaitseametnikud püüavad õigustada taolisi kiirendatud korraldusi väitega, et tegemist on meditsiinilise kriisiolukorraga, mis ei anna aega, et lapsevanemaid täielikult informeerida sellest, mis toimub. Ent tihti on arstid küsitluse ajal nõustunud, et tegelikku kriisiolukorda pole olemas ja et nad soovivad kohtulikku korraldust „vaid igaks juhuks”, kui vereülekanne nende arvates peaks tulevikus vajalikuks osutuma. Teil kui sünnipärasel lapse hooldajal on teie last puudutavates asjades põhiõigus alati teada, mida arstid, haiglaametnikud ja lastekaitseametnikud teevad. Seadus nõuab, et te peaksite olema võimaluse korral informeeritud püüdeist saada kohtulikku korraldust ja et teil peaks lubatama esitada omapoolne arvamus enne kohtulikku vaidlust.

¹⁸ See seaduslik tegelikkus tõstab esile koostöövalmis arsti leidmise väärtuslikkuse. Tehke temaga koostööd ja aidake tal kogudusevanemate abiga taotleda teie lapse terviseprobleemi käsitlemist vereta või laske oma laps üle viia arsti juurde või haiglasse, mis taolist ravi pakub. Aga kui ilmneb märke, et arst, haiglaametnik või lastekaitsetöötaja kaalutleb kohtuliku korralduse hankimist, peaksid sa valvsalt küsima, kas seda kavatsetakse teha. Mõnikord tehakse seda salaja. Kui on olemas plaan minna kohtusse, rõhutage, et te soovite sellega kursis olla, nii et ka teie võiksite esitada kohtunikule omapoolse arvamuse. (Õpet. 18:17) Kui aeg võimaldab, on tihti soovitatav püüda saada abi advokaadilt. Mõnedel juhtumitel määrab advokaadi kohus. Ühing võib talle jagada informatsiooni, mis aitab tal antud olukorras parimat võimalikku kaitset osutada.

¹⁹ Kui teie keeldumine verest on kohtusse antud, võib arsti arvamus, et veri on teie lapse elu või tervise säilitamiseks hädavajalik, olla väga veenev. Kohtunik kui meditsiinis võhik annab tavaliselt järele arsti meditsiinilisele ekspertiisile. See on tõsi eriti siis, kui lapsevanematel lastakse vähe rääkida omapoolsest arvamusest asja kohta või ei lasta seda üldse esitada, ja arstil lastakse takistamatult esitada oma väiteid vere kasutamise „hädavajalikkuse” kohta. Taolised ühepoolsed menetlused ei vii tõe väljaselgitamiseni. On tõsiasi, et see, millal ja miks arsti meelest verd tuleb kasutada, on tugevalt subjektiivne ja ebamäärane. Tihti on nii, et kui üks arst ütleb, et veri on absoluutselt vajalik, et päästa lapse elu, ütleb teine arst, kellel on kogemusi sellesama meditsiinilise probleemi vereta käsitlemisel, et patsiendi raviks ei ole veri vajalik.

²⁰ Mida sa teed, kui advokaat või kohtunik küsib, miks sa keeldud „elupäästvast” vereülekandest oma lapse jaoks? Kuigi sinu esmane kalduvus võiks olla selgitada oma usku ülestõusmisesse ja väljendada oma tugevat usku sellesse, et Jumal toob su lapse tagasi, kui ta sureb, võib taoline vastus iseenesest vaid veenda kohtunikku, kelle ülim mure on lapse füüsiline heaolu, et sa oled religioonifanaatik ja et ta peab astuma sinu lapse kaitseks vahele.

²¹ Kohus peab teadma hoopis seda, et kuigi te keeldute verest sügavatel religioossetel alustel, ei keeldu te meditsiinilisest ravist. Kohtunik peab nägema, et te pole vanemad, kes lapse hooletusse jätavad või teda halvasti kohtlevad, vaid hoopis armastavad vanemad, kes soovivad, et nende last ravitaks. Te lihtsalt ei nõustu sellega, et vere oletatav kasu kaalub üles võimalikud surmariskid ja komplikatsioonid, eriti kui on saadaval meditsiinilised alternatiivid, mis ei kujuta endast taolist riski.

²² Sõltuvalt olukorrast võiksite kohtunikule teada anda, et vere vajalikkus on ühe arsti arvamus, kuid arstid lähenevad asjale erinevalt ja te sooviksite võimalust leida arst, kes hoolitseb teie lapse eest veretu ravi laialdaselt kättesaadavate meetoditega. Kogudusevanemate abiga olete te ehk juba leidnud taolise arsti, kes raviks teie last vereta. Tõenäoliselt on kogudusevanematel võimalus jagada kohtunikule — isegi kui arst tungivalt kohtulikku korraldust nõuab — meditsiinialaseid artikleid, mis näitavad, kuidas teie lapse terviseprobleemiga võib edukalt toime tulla verd kasutamata.

²³ Kui kohtunikke kutsutakse üles kähku kohtulikke korraldusi välja andma, ei võta nad tihti arvesse ega tuletata neile meelde arvukaid verega kaasnevaid ohte, kaasa arvatud AIDS, hepatiit ja suur hulk muid riskiohte. Sa võid neid mõtteid kohtunikule välja tuua ja sa võid talle ka teatada, et sina kui kristlik lapsevanem suhtud teise inimese vere kasutamisse püüdega elu säilitada kui tõsisesse Jumala seaduse rikkumisse ja seega võib vägisi vere kasutamist sinu lapse puhul vaadata samaväärsena vägistamisega. Sina ja su laps (kui ta on nii vana, et tal on omad veendumused) võite selgitada, et te jälestate taolist kehalist sissetungi, ja võite paluda kohtunikku mitte anda välja korraldust, vaid lubada teil taotleda alternatiivset meditsiinilist menetlust oma lapse jaoks.

²⁴ Kui on esitatud korralik kaitse, on kohtunikel võimalik näha selgemini teist poolt — teie kui lapsevanemate poolt. Siis nad ei anna nii kiiresti vereülekandele seaduslikku jõudu. Mõningatel juhtumitel on kohtunikud karmilt piiranud arstide vabadust kasutada verd, nõudes isegi, et esmalt peaks kaalutlema alternatiivide kasutamist, või on andnud lapsevanematele võimaluse leida arst, kes ravib verd kasutamata.

²⁵ Kui teil on tegemist nendega, kes püüavad vägisi vereülekannet teha, on oluliselt tähtis, et te ei anna kunagi mingit tõendit selle kohta, et teie veendumused kõiguvad. Mõnikord küsivad kohtunikud (ja arstid), kas lapsevanematel on mingeid raskusi neile „üle kanda” vereülekandmise otsuse langetamise vastutus, arvates, et see kergendab lapsevanematel oma südametunnistuse järgi edasi elamist. Kuid kõigile asjassepühendatuile peaks tehtama selgeks, et teie kui lapsevanemad tunnete kohustust teha jätkuvalt kõik võimalik, et vältida vereülekannet. See on teie Jumalast antud vastutus. Seda ei saa üle kanda.

²⁶ Seetõttu on sul tarvis arstide ja kohtunikega kõneldes olla ette valmistatud oma seisukoha esitamiseks selgesti ja veenvalt. Kui vaatamata su parimatele pingutustele on välja antud kohtulik korraldus, palu jätkuvalt arsti, et ta ei teeks vereülekannet, ja nõua tungivalt alternatiivset ravi. Taotle jätkuvalt temalt valmisolekut kaaluda meditsiiniteemalisi artikleid ja arstide nõuannet, kes on nõus konsulteerima meditsiiniküsimustes, vältimaks verd. Rohkem kui kord on näiliselt järeleandmatu arst operatsioonisaalist väljunud ja uhkelt teatanud, et ta ei kasutanud verd. Niisiis ära anna kunagi alla isegi siis, kui kohtulik korraldus on välja antud! — Vaata 1991. aasta 15. juuni Vahitorni „Lugejate küsimusi”.

²⁷ Pea meeles, et Jeesus ütles: „Hoiduge inimestest; sest nad annavad teid ära kohtute kätte . . . Ja teid viiakse minu pärast ka maavalitsejate ja kuningate ette, neile ja paganaile tunnistuseks.” Meile lohutuseks lisas Jeesus, et kui oleme taolistes olukordades, aitab püha vaim meil meenutada seda, mida on kohane ja kasulik taolistel puhkudel öelda. — Matt. 10:16—20.

²⁸ „Kes näitab üles asja sügavat mõistmist, leiab head, ja õnnelik on see, kes loodab Jehoova peale.” (Õpet. 16:20, NW) Lapsevanemad, tehke varakult vajalikke ettevalmistusi, kaitsmaks oma last vaimselt rüvetava vereülekande eest. (Õpet. 22:3) Lapsed, osutage soodsat vastukaja oma vanemate väljaõpetusele, tehes neid ettevalmistusi ja võttes need oma südamesse. Teie kui perekond ’jääge kindlaks, et te ei söö verd . . . et te käsi hästi käiks’, sest teil on Jehoova õnnistus ja heakskiit. — 5. Moos. 12:23—25.

[Allmärkus]