Oleme meeleldi valmis igaks heaks teoks
1 Üks ilmalik väljaanne viitas Jehoova tunnistajatele järgmiste sõnadega: „Oleks raske leida teist sellist gruppi, mille liikmed teeksid seoses oma religiooniga sama innukalt tööd, nagu seda teevad tunnistajad.” Miks teevad Jehoova tunnistajad tööd nii innukalt ja meeleldi?
2 Üks põhjus on see, et neid valdab pakilisustunne. Jeesus mõistis, et oma maise töö lõpuleviimiseks on tal kasutada vaid piiratud aeg. (Joh. 9:4) Jehoova rahva liikmed mõistavad, et praegu, mil Jumala aussetõstetud Poeg valitseb keset oma vaenlasi, on neilgi oma töö tegemiseks ainult piiratud aeg. Sellepärast on nad meeleldi valmis osalema pühas teenistuses. (Laul 110:1—3) Kuna lõikustööl on vaja üha rohkem töötegijaid, ei või nad oma pingutusi hetkekski katkestada. (Matt. 9:37, 38) Seega nad püüavad jäljendada Jeesust, kes tegi oma tööd meeleldi ja hoolega, andes selles suhtes täiusliku eeskuju. — Joh. 5:17.
3 Veel üks põhjus, miks Jehoova tunnistajad teevad tööd kogu hingest, otsekui Jehoovale, seisneb selles, et nende ülemaailmne organisatsioon erineb kõigist teistest rühmitustest. Maailma religioossed organisatsioonid ootavad oma toetajatelt tavaliselt vaid seda, et need kasutaksid oma aega ja energiat minimaalsel määral. Nende uskumused mõjutavad vaid vähe või ei mõjuta need üldse nende igapäevaelu, seda, kuidas nad kohtlevad teisi, ega nende elu eesmärke. Kuna neil puudub tõelise usu tegutsemapanev jõud, soovivad nad, et nende karjased ’kõneleksid neile meeldivusi’ ja kinnitaksid neile, et piisab sellest, mida nad vormitäiteks teevad. (Jes. 30:10) Vaimulikkond räägib neile „sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad” ning õhutab neis ükskõiksust ja vaimset laiskust. — 2. Tim. 4:3.
4 Milline kontrast see küll on Jehoova rahvaga! Kõik, mis on seotud meie kummardamisviisiga, nõuab pingutusi ja hoolsat tööd. Iga päev ja mistahes tegevuses me rakendame ellu seda, mida usume. Kuigi tõde annab meile palju rõõmu, nõuab see meilt „suurt võitlust”, et võiksime teha, mida seoses sellega on vaja. (Võrdle 1. Tessalooniklastele 2:2.) Enamikule inimestele piisab juba ainuüksi igapäevaeluga seotud kohustustest, et olla tööga hõivatud. Kuid meie ei lase taolistel muredel takistada ennast Kuningriigi huve esikohale seadmast. — Matt. 6:33.
5 Töö, mida meil tuleb Jehoova teenistuses teha, on sedavõrd kasulik ja pakiline, et see ajendab meid aega ’välja ostma’ teiste tegevuste arvelt ja kasutama seda palju kasulikumal eesmärgil — vaimsete asjade heaks. (Efesl. 5:16, NW) Võimsaimaks ajendiks, et jätkata hoolsat tööd, on teadmine, et Jehoovale meeldib see, kui oleme talle andunud ja teenistusvalmid. Kuna me kogeme rikkalikke õnnistusi juba praegu ja meil on ka tulevase elu lootus, oleme täis otsustavust ’näha vaeva ja võidelda’ Kuningriigi huvide eest. — 1. Tim. 4:10.
6 Andumus ja ennastohverdav vaim. Tänapäeval peab enamik inimesi materiaalseid asju tähtsamaks kui kõike muud. Nende arvates on täiesti õige keskendada kogu oma tähelepanu sellele, mida süüa, juua või selga panna. (Matt. 6:31) Kuna nad ei ole rahul hädavajalikuga, tegutsevad nad eesmärgil nautida täielikult head elu juba praegu ja ’omada palju vara tagavaraks mitmeks aastaks, et olla rahul, süüa, juua ja olla rõõmus’. (Luuka 12:19) Tavaline kirikuskäija arvab, et kui tema religioon nõuab temalt mingisuguste isiklike pingutuste tegemist, on see tema õiguste kallale kippumine. Talle on vastumeelt mõte, et ta peab hülgama või isegi piirama mõningaid oma materialistlikke taotlusi või loobuma mõnest nauditavast harrastusest. Ta mõtleb ainult endale ja sellepärast tundub ennastohverdava vaimu arendamine talle ebareaalne, ebapraktiline.
7 Meie suhtume sellesse küsimusse teisiti. Jumala Sõna on pannud meid mõtlema kõrgematele asjadele, nii et me ei mõtle mitte inimeste, vaid Jumala mõtteid. (Jes. 55:8, 9) Meie eesmärgid elus on ülevamad lihalikest taotlustest. Jehoova suveräänsuse õigeksmõistmine ja tema nime pühitsemine on kogu universumis kõige tähtsamad asjad. Need on niivõrd tähtsad, et kui neid võrrelda kõigi rahvastega, on rahvad „tema ees nagu ei midagi”. (Jes. 40:17) Igasugust püüdu elada viisil, mis eirab Jumala tahet, tuleb pidada rumaluseks. — 1. Kor. 3:19.
8 Mõningaid materiaalseid asju on küll vaja ning teised on kasulikud Kuningriigi töö tegemiseks, kuid me mõistame, et need ei ole tegelikult ’peaasjad’. (Fil. 1:10) Kui me piirame materialistlike eesmärkide taotlemist ja püüame targalt hoida oma südames esikohal ’nähtamatuid asju, mis on igavesed’, elame kooskõlas vaimuga, mis ilmneb tekstist 1. Timoteosele 6:8. — 2. Kor. 4:18.
9 Mida rohkem me mõtleme Jumala mõtteid, seda vähem me oleme mures materiaalsete asjade pärast. Kui mõtleme sellele, mida Jehoova on meie heaks juba teinud ja milliseid imelisi õnnistusi ta on tõotanud anda tulevikus, oleme meeleldi valmis tooma ohvriks kõik, mida ta meilt ootab. (Mark. 10:29, 30) Me võlgneme talle kogu oma olemasolu. Ilma tema halastuse ja armastuseta poleks me saanud elust rõõmu tunda praegu ega oleks meil ka mitte mingisugust tulevikku. Me tunneme, et oleme kohustatud ennast talle andma, kuna kõik, mida me tema teenistuses korda saadame, on ’meie kohus teha’. (Luuka 17:10) Kui meil palutakse midagi Jehoovale tagasi anda, siis me loobume sellest rõõmuga, teades, et me ’lõikame rohkesti’. — 2. Kor. 9:6, 7.
10 Neid, kes on valmis töötama, on vaja praegu. Kohe päris algusest peale hakkas kristlik kogudus aktiivselt tegutsema. Enne Jeruusalemma hävitamist aastal 70 m.a.j. tuli põhjalikku tunnistust anda. Sel ajal olid Jeesuse jüngrid „andunud sõna kuulutamisele”. (Ap. t. 18:5) Kiire kasvu tõttu oli vaja anda väljaõpet suuremale hulgale evangeeliumikuulutajatele ja võimekatele karjastele ning kasutada nende abi. Oli vaja mehi, kellel oleks kogemusi ilmalike võimudega asjaajamises ja kes oleksid võimelised korraldama vajalike materiaalsete asjade kogumist ning jaotamist. (Ap. t. 6:1—6; Efesl. 4:11) Kuigi mõned neist teenisid väljapaistvas ametis, jäi enamik tagaplaanile. Kuid nad kõik ’võitlesid’, tehes kogu südamest tööd, et see tehtud saaks. — Luuka 13:24.
11 Kuigi paljude järgnevate sajandite jooksul oli ülemaailmses ulatuses suhteliselt väike vajadus jõulise kuningriigitöö järele, algas selles suhtes suur taaselustumine 1914. aastal, mil Jeesus oma Kuningriigis võimule asus. Esialgu said vaid vähesed aru, et vajadus kuningriigitöö tegijate järele kasvab nii suureks, et läheb tarvis miljonite kogu maakeral elavate teenistusvalmite inimeste abi.
12 Tänapäeval on see organisatsioon täiesti hõivatud väga mitmesuguste ettevõtmistega, mistõttu me oleme pidanud endast kõik välja panema. Kuningriigitöö läheb edasi kasvava tempoga. Praeguse aja pakilisus ajendab meid ennast pingutama ja kasutama kõiki meie käsutuses olevaid võimalusi, et käimasolev töö lõpule viia. Kuna kogu kurja asjadesüsteemi lõpp on nüüd juba niivõrd lähedal, siis võib aimata, et eelolevail päevil muutub meie tegevus kindlasti veelgi aktiivsemaks. Igale Jehoova pühendunud sulasele esitatakse üleskutse olla meeleldi valmis osalema selles pakilises kogumistöös.
13 Mida on vaja teha? Me võime tõega öelda, et ’Issanda töös on rohkesti teha’. (1. Kor. 15:58, NW) Paljudel territooriumidel on vili lõikuseks küps, kuid töötegijaid on vähe. Meid kutsutakse üles tegema oma parim, et anda põhjalikumalt tunnistust mitte üksnes meie omal territooriumil, vaid võtta vastu ka väljakutse teenida seal, kus vajadus on suurem.
14 On kiiduväärt, et kõigis maailma paikades on tunnistajad meeleldi valmis tegema ka teisi töid. Nende hulka kuuluvad nii vabatahtlikud kummardamispaikade ehitajad, konventidel teenindajad ja need, kes katastroofide ajal päästetöid teha aitavad, kui ka need, kes regulaarselt kohalikke kuningriigisaale koristavad. Seoses selle viimatimainitud tegevusega on alati tähtis kontrollida, et kuningriigisaal jääks pärast igat koosolekut puhtaks ja heasse korda. Inimene, kes teeb ära ka sellised tööd, mida võidakse ehk alandavaks pidada, näitab, et ta mõistab õigesti Jeesuse sõnu Luuka 16:10: „Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures; ja kes ülekohtune on kõige vähemas, see on ülekohtune ka suures.”
■ Koguduse tegevuses osalemine. Kuigi iga kogudus tegutseb kui ühtse organisatsiooni üks osa ning saab juhendeid „ustavalt ja mõistlikult orjalt”, moodustavad selle üksikisikud, Kuningriigi kuulutajad. (Matt. 24:45, NW) Selle saavutused sõltuvad suurel määral sellest, kui palju iga tunnistaja soovib ja suudab teha. Koguduse tegevus keskendub hea sõnumi kuulutamisele selleks määratud territooriumil, inimeste jüngriteks tegemisele ja nende vaimsele tugevdamisele. Igaüks meist võib sellesse töösse oma panuse anda. Me võime seada endale ka eesmärke seoses isikliku uurimisega, koosolekutel aktiivse osalemisega ja teiste koguduseliikmete aitamisega. Kõik see pakub meile palju häid võimalusi oma teenistusvalmiduse ilmutamiseks.
■ Juhtimine ülevaatajaametis. Jehoova on iga koguduse tegevuse korraldamise usaldanud ametissemääratud vanemate kätte. (Ap. t. 20:28) Need mehed on teinud pingutusi, et olla kõlblikud selle eesõiguse saamiseks. (1. Tim. 3:1) Peaaegu kõik vennad on võimelised saama kõlblikuks, et koguduses suuremaid kohustusi täita. Paljud vennad alles arenevad vaimselt ja neil tuleb kogudusevanemate juhtimise ja armastava hoole all edasi kasvada. Nad peaksid uurima hoolsalt Piiblit ja meie väljaandeid. Nad võivad ilmutada teenistusvalmidust, alludes vaimu poolt määratud vanematele, jäljendades nende usku ja arendades omadusi, mida nõutakse ülevaatajatelt. — Heebr. 13:7, 17.
■ Täisaegse teenistuse alustamine. Koguduse peamiseks ülesandeks on evangeeliumi kuulutamine. (Matt. 24:14) Milline õnnistus see küll on, kui innukad kuulutajad suurendavad oma pingutusi ja hakkavad pioneerideks! Tavaliselt tähendab see muudatuste tegemist oma isiklikus elus. Et selles erilises teenistusvaldkonnas tegevust jätkata, tuleb neil veel ehk lisamuudatusi teha. Kuid kindlasti saavad Jehoovalt rikkalikke õnnistusi need, kes hoiavad sellest eesõigusest kinni, selle asemel et aasta või paari pärast loobuda, kui miski ajutiselt julguse ära võtab. Armastavad kogudusevanemad ja teised küpsed kristlased võivad pioneeride edukusele kaasa aidata, julgustades neid nii sõna kui teoga. Millist head vaimu ilmutavad küll need noored, kes pärast kooli lõpetamist kohe pioneeritööd alustavad! Sama kehtib ka nende täiskasvanute kohta, kes hakkavad üldpioneerideks kohe, kui nende ilmalikud kohustused vähenevad. Millist rahuldust küll tunneb pühendunud kristlane, kui ta teeb sel viisil koostööd Jehoovaga, kes kiirendab kogumistööd! — Jes. 60:22.
■ Koosolekupaikade ehitamises ja hooldamises osalemine. On ehitatud sõna otseses mõttes sadu ajakohaseid kuningriigisaale ja ka palju kokkutulekusaale. Väärib imestust, et peaaegu kogu selle töö on ära teinud meie vennad ja õed, kes on olnud valmis vabatahtlikult kasutama oma aega ja oskusi. (1. Ajar. 28:21) Tuhanded vabatahtlikud töötajad hoiavad neid hooneid heas korras, täites kõik vajalikud ülesanded. (2. Ajar. 34:8) Kuna see töö on üks osa pühast teenistusest, siis need, kes selles osalevad, on meeleldi valmis seda tegema ega soovi oma töö eest raha, nagu nad ei soovi tasu ka majast majja kuulutustöö tegemise, koguduses avalike kõnede pidamise või kokkutulekutel ja konventidel töötamise eest. Need vabatahtlikud töötajad pakuvad oma teeneid tasuta, kui nad planeerivad ja ehitavad kummardamispaiku Jehoova kiitmiseks. Nad pakuvad innukalt oma abi seaduslike dokumentide vormistamiseks, arvepidamiseks, ostutehingute sõlmimiseks ja vajaminevate materjalide hulga arvestamiseks. Need lojaalsed Jehoova sulased ei nõua mitte mingisuguste lisakulude katmist ega püüa mingil muul viisil oma teenete eest ei otseselt ega kaudselt materiaalset kasu saada, kuna kõik nende võimed ja vara on pühendatud Jehoovale. See tegevus nõuab hoolsaid töötajaid, kes teevad oma tööd „südamest, nõnda nagu Issandale”. — Kol. 3:23.
15 Mis on siis see, mis teeb Jehoova rahva teenistusvalmiduse erakordseks? See on andmise vaim. Nad ei anna heldekäeliselt mitte üksnes raha või materiaalseid asju — nad „annavad meeleldi iseenda”. (Laul 110:3, NW) Selles seisnebki meie pühendumine Jehoovale. Me saame erilise tasu. Me oleme ’õnnelikumad’ ja me ’lõikame rohkesti’, kuna need, kes hindavad meie tööd, annavad omakorda ka meile. (Ap. t. 20:35, NW; 2. Kor. 9:6; Luuka 6:38) Meie suurim Heategija on meie taevane Isa Jehoova, kes „armastab rõõmsat andjat”. (2. Kor. 9:7) Ta tasub meile sajakordselt õnnistustega, mis kestavad igavesti. (Mal. 3:10; Rooml. 6:23) Kui sulle pakutakse Jehoova teenistuses eesõigusi, kas oled sa siis meeleldi valmis neid vastu võtma ja kas sa vastad samamoodi nagu Jesaja: „Siin ma olen, läkita mind!”? — Jes. 6:8.