Paistku meie valgus pidevalt
1 Mis on valgus? Üks entsüklopeedia defineerib seda kui „nägemise eeldust”. Ent vaatamata arenenud tehnikale ei tea inimesed tegelikult ikkagi lõplikku vastust küsimusele, mille tõstatas Jehoova ning mis on kirjas tekstis Iiobi 38:24 (NW). Kas me saaksime hakkama ilma valguseta? Ilma valguseta me ei saaks elada. Valgus on väga tähtis, et võiksime füüsiliselt näha, ning Piibel ütleb, et vaimses mõttes ’on Jumal valgus’. (1. Joh. 1:5) Me sõltume täielikult Temast, kes „annab meile valgust”. — Laul 118:27, NW.
2 Kuid vaimses mõttes peab see veelgi enam paika kui füüsilises mõttes. Valereligioon on eksitanud rahvamasse ning jätnud nad vaimsesse pimedusse „kobama seina pimedate sarnaselt”. (Jes. 59:9, 10) Ülimast armastusest ja kaastundest ajendatuna ’läkitab Jehoova oma valguse ja tõe’. (Laul 43:3) Selle tulemusena on miljonid tänulikkust tulvil inimesed tulnud „pimedusest [tema] imelise valguse juurde”. — 1. Peetr. 2:9.
3 Jeesus Kristus etendab selle valguse maailma toomisel ülitähtsat osa. Ta ütles: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse ei jääks pimedusse.” (Joh. 12:46) Ta kasutas kogu oma aega, energiat ja kõiki vahendeid selleks, et tõevalgust tuntuks teha. Ta rändas oma kodumaa risti-põiki läbi, kuulutades ja õpetades peaaegu igas linnas ja külas. Tal tuli lakkamatult taluda kõikvõimalikku tagakiusamist, kuid ta täitis ikka edasi oma ülesannet levitada tõevalgust.
4 Keskendades oma tähelepanu jüngrite valimisele, väljaõpetamisele ning nende tegevuse organiseerimisele, pidas Jeesus silmas üht erilist eesmärki. Tekstist Matteuse 5:14—16 võime lugeda juhiseid, mis ta neile jagas: „Teie olete maailma valgus. [——] Paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.” Sarnaselt Jeesusega pidid nad olema „valgusallikad maailmas”, levitades tõevalgust kõikjale. (Fil. 2:15, NW) Nad nõustusid rõõmuga seda vastutust kandma ning pidasid seda oma elus esmatähtsaks. Natuke aega hiljem võis Paulus öelda, et hea sõnum „on kuulutatud kõigele loodule taeva all”. (Kol. 1:23) See suur töö tehti ära kõigi kristliku koguduse liikmete ühisel jõul.
5 Praegusel ajal peaksime olema tänulikud, et me oleme tulnud nende hulka, kes on ’heitnud enestest ära pimeduse teod’. (Rooml. 13:12, 13) Me saame ilmutada oma tänulikkust sellega, et järgime Jeesuse ning minevikus elanud ustavate kristlaste eeskuju. Inimajaloos pole kunagi olnud aega, mil tõe teadmine oleks olnud nii pakiline ja elutähtis kui praegu. Peale kuulutustöö pole ühtegi teist tegevust, mis oleks niisama pakiline ja tooks niisama kaugeleulatuvat kasu.
6 Kuidas me võime särada nagu valgusallikad? Peamine viis, kuidas saame lasta oma valgusel paista, on Kuningriigi kuulutustöös osalemine. Iga kogudus on teinud korraldusi selleks, et talle määratud territooriumil oleks võimalik alaliselt ja organiseeritult kuulutada. Erisugust kirjandust on saadaval suures koguses ning paljudes keeltes. Koguduse koosolekutel antakse põhjalikku õpetust ning kogenenumad annavad isiklikult väljaõpet neile, kes abi vajavad. Nii meestel, naistel, eakatel kui ka lastel on võimalus kaasa lüüa. Igaüht koguduses kutsutakse osalema vastavalt sellele, kuidas tema võimed ja olukord lubab. Koguduse tegevus keskendub tervenisti kuulutustööle, ning samuti tehakse korraldusi, mille kaudu aidatakse igal liikmel mingil viisil osaleda. Kui me kogudusega korrapäraselt ja tihedalt läbi käime, tagame parimal viisil selle, et meie valgus ei kustu.
7 Meie valgus saab paista ka viisil, mis ei hõlma suusõnalist tunnistuse andmist. Teiste tähelepanu võib äratada juba üksnes meie käitumine. Seda pidaski Peetrus silmas, kui ta õhutas: „[Elage] vooruslikku elu paganate keskel, et nad .. teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust.” (1. Peetr. 2:12) Paljud kujundavad oma arvamuse mingi töö või organisatsiooni kohta selle põhjal, milline on sellega seotud inimeste käitumine. Kui kõrvalseisjad märkavad inimesi, kes on moraalselt puhtad, ausad, rahuarmastajad ning austavad seadusi, järeldavad nad, et need teistest erinevad inimesed elavad palju kõrgemate normide järgi kui enamik inimesi. Seega paistab abielumehe valgus siis, kui ta oma naist armastaval moel austab ja kalliks peab, abielunaise valgus aga siis, kui ta peab lugu oma abikaasa pea-seisundist. Lapsed paistavad teiste hulgast silma siis, kui nad kuulavad oma vanemate sõna ning ei käitu seksuaalselt ebamoraalselt ega tarvita narkootikume. Töötajat, kes on töö juures kohusetundlik, aus ning arvestab teistega, hinnatakse kõrgelt. Tuues esile taolisi kristlikke omadusi, paistab meie valgus, ning ka teised saavad tõuke võtta omaks meie eluviis.
8 Kuulutada tähendab Jumala Sõnast õpitut teistele edasi rääkida. Seda tehakse, rääkides kõnelaval või ustel, kuid need pole mingil juhul ainsad võimalused. Oma argiaskeldustes me puutume kokku väga paljude inimestega. Mitu korda päevas räägid sa oma kõrvalkorterites elavate naabritega? Kui tihti koputab keegi sinu uksele? Kui paljude inimestega puutud sa kokku sisseoste tehes, bussiga sõites või tööl olles? Kui sa käid koolis, kas suudad üles lugeda kõiki, kellega sa iga päev kõneled? Võimalusi teistega rääkimiseks on praktiliselt piiramatul hulgal. Kõik, mida sul tuleb teha, on valmistada ette paar piiblilist mõtet, hoida Piibel ja mõned traktaadid käepärast ning alustada vestlust, kui selleks avaneb võimalus.
9 Ehkki eraviisiline kuulutustöö on üpris lihtne, ei ole mõnedel tahtmist seda proovida. Nad pole ehk eriti sõnakad ning arvavad, et nad on võõraste inimeste kõnetamiseks liiga häbelikud või närvilised. Nad ehk kardavad tõmmata endile tähelepanu või saada karmi reageeringu osaliseks. Need, kellel on eraviisilise kuulutustöö tegemisel rohkem kogemusi, võivad sulle kinnitada, et muretsemiseks ei ole tavaliselt põhjust. Teised on ju samasugused inimesed nagu meie, neil on samad vajadused, neile teevad muret samad probleemid ning nad soovivad endile ja oma perele sedasama mis meiegi. Enamik reageerib rõõmsale naeratusele ja sõbralikule tervitusele lahkelt. Et alustada, tuleb sul ehk ’võtta julgus’ kokku. (1. Tess. 2:2) Ent kui sa oled juba kord algust teinud, võivad tulemused sind üllatada ja rõõmustada.
10 Kui laseme oma valgusel paista, kogeme õnnistusi. Järgnevad näited on julgustavad kogemused, mis on saadud eraviisilisel kuulutustööl. Üks 55-aastane naine püüdis ületada tänavat. Just hetk enne seda, kui ta oleks autolt löögi saanud, haaras üks meie õde naisel käest kinni ning tõmbas ta teelt kõrvale, üteldes: „Olge ettevaatlik. Me elame ohtlikul ajal!” Seejärel ta selgitas, miks on meie aeg nii ohtlik. Naine küsis: „Kas te olete Jehoova tunnistaja?” See naine oli saanud enda õe käest ühe meie raamatu ja tahtis kohtuda mõne Jehoova tunnistajaga, ning selle vahejuhtumi tõttu saigi see võimalikuks.
11 Üks õde alustas arstikabineti ooteruumis vestlust ühe naisega. Naine kuulas tähelepanelikult ning ütles seejärel: „Ma olen varemgi Jehoova tunnistajaid juhuslikult kohanud, aga kui ma kunagi tulevikus tõepoolest peaksin saama Jehoova tunnistajaks, siis tänu sellele, mida te mulle äsja rääkisite. Teid kuulates ma otsekui oleksin hakanud pimedas kohas valgust nägema.”
12 Mõni inimesele osutatud lahke tegu võib anda talle tõuke hakata õppima tõde. Kaks õde märkasid põlluteenistusest koju minnes, et bussist väljus üks vanem naine, kes paistis olevat haige. Nad peatusid ja küsisid naiselt, kas ta vajab abi. See, et kaks täiesti võõrast inimest ilmutavad tema vastu säärast lahkust, üllatas teda niivõrd, et ta tahtis väga teada saada, mis ajendab neid sellisele lahkele teole. See avas võimaluse anda tunnistust. Naine andis meelsasti oma aadressi ning esitas südamlikult küllakutse. Alustati uurimist. Peatselt hakkas see naine käima koosolekutel ning nüüd jagab ta tõde teistelegi.
13 Üks eakas õde kasutab võimalust kuulutada varastel hommikutundidel kohalikus rannas. Ta kohtab koduabilisi, lapsehoidjaid, pangaametnikke ja teisi, kes mööda kaldapealset teed oma hommikust jalutuskäiku teevad. Pingil istudes viib ta läbi piibliuurimisi. Paljud inimesed on saanud teada tõde just tema käest ning on nüüd Jehoova tunnistajad.
14 Tööl olles kuulis üks õde, kuidas üks tema töökaaslane rääkis mingist poliitilisest parteist, mis tema arvates lahendab maailma probleemid. Õde hakkas julgelt rääkima, mida Jumala Kuningriigi valitsus on tõotanud teha. Selle töökohas toimunud jutuajamise tulemuseks oli korrapärane kodune piibliuurimine, ning mõne aja möödudes said see naine ja tema abikaasa Jehoova tunnistajateks.
15 Ära kunagi unusta, et sa oled Jehoova tunnistaja! Kui Jeesus kirjeldas oma jüngreid kui „maailma valgust”, pidas ta silmas seda, et nad peaksid aitama teistel saada kasu Jumala Sõnast lähtuvast vaimsest valgusest. Kui me seda Jeesuse nõuannet ellu rakendame, siis kuidas me oma teenistusse suhtume?
16 Mõned inimesed peavad paremaks otsida osaajatöö. Nad eelistavad kasutada elatise teenimiseks vaid suhteliselt vähe aega ja energiat, kuna nad soovivad tegelda suurema osa ajast millegi muuga, mida nad tasutoovamaks peavad. Kas meie suhtume oma teenistusse samamoodi? Kuigi me võime tunda kohustust või koguni soovi varuda teenistuse jaoks aega, kas pole ehk meie põhitähelepanu hoopis mujale pööratud?
17 Olles mõistnud, et pole võimalik olla osaaegne kristlane, me pühendusime, ’salgasime ennast’ ning andsime lubaduse järgida Jeesust „pidevalt”. (Matt. 16:24, NW) Me soovime jätkuvalt teha kõike „südamest” ning kasutada ära iga võimalust oma valguse paista laskmiseks, et võiksime jõuda inimesteni, ükskõik kus neid ka poleks. (Kol. 3:23, 24) Me peame seisma vastu maailma hoiakutele, säilitama samasuguse innukuse nagu alguses ja hoolitsema, et meie valgus pidevalt säraks. Võib-olla on mõned lasknud oma innul raugeda, nii et nende valgusest on saanud vaid kahvatu kuma, mida on lähedaltki raske märgata. Taolisel inimesel on vahest vaja abi, et teenistuses taas innukaks saada.
18 Mõned hoiavad end tagasi võib-olla sellepärast, et paljud inimesed ei ole meie sõnumist huvitatud. Paulus ütles, et sõnum Kristusest on „jõledus neile, kes hukka lähevad”. (1. Kor. 1:18) Kuid vaatamata sellele, mida teised ütlesid, kuulutas ta jõuliselt: „Ma ei häbene evangeeliumi.” (Rooml. 1:16) See, kes häbeneb, tunneb, et ta on alaväärne või vääritu. Kuidas oleks üldse võimalik tunda häbi, kui me räägime universumi Kõrgeimast Suveräänist ning imelistest korraldustest, mida ta meie igavese õnne heaks on teinud? On mõeldamatu, et me tunneme end alaväärse või väärituna, kui me räägime neid tõdesid teistele. Selle asemel peaks meil olema soov teha kõik, mis me suudame, olles veendunud, et meil „pole tarvis häbeneda”. — 2. Tim. 2:15.
19 Tõevalgus, mis paistab kõikjal meie maakera maades, pakub lahkelt igavese elu lootust paradiislikus uues maailmas. Näidakem, et oleme võtnud südamesse manitsuse lasta oma valgusel pidevalt paista! Kui me seda teeme, on meil põhjust rõõmustamiseks, just nagu oli neil jüngritel, kes „jätkasid iga päev lakkamatult .. õpetamist ja hea sõnumi kuulutamist Kristusest Jeesusest”. — Ap. t. 5:42, NW.