Kiitus kosutab
1 ”Kas ma polnud täna hea tüdruk?” nuuksatas väike tüdruk magama heites. See küsimus üllatas ema. Kuigi ta oli märganud, kui väga tema väike tütar oli püüdnud korralikult käituda sel päeval, ei tulnud ta huulilt ühtegi kiidusõna. Selle lapse pisarad peaksid meilegi meelde tuletama, et me kõik, nii noored kui vanad, vajame kiitust. Kas meie oleme kosutuseks oma kaaslastele, tänades neid hea eest, mida nad teevad? (Õpet. 25:11.)
2 Meil on palju häid põhjusi oma kaaskristlasi kiita. Kogudusevanemad, teenistusabilised ja pioneerid näevad tublisti vaeva, et täita oma ülesandeid (1. Tim. 4:10; 5:17). Jumalakartlikud lapsevanemad annavad oma parima, et kasvatada lapsi Jehoova juhatuse järgi (Efesl. 6:4). Kristlikud noored peavad kõvasti pingutama, et seista vastu ’maailma vaimule’ (1. Kor. 2:12; Efesl. 2:1—3). Teised teenivad ustavalt Jehoovat, hoolimata kõrgest east, terviseprobleemidest või muudest katsumustest (2. Kor. 12:7). Kõik nad väärivad kiitust. Kas me hindame nende kiiduväärt pingutusi?
3 Isiklik ja konkreetne. Kõik me rõõmustame, kui kuuleme lavalt kiidusõnu. Samas kosutab meid palju rohkem see, kui meid isiklikult kiidetakse. Näiteks kiitis Paulus oma kirjas roomlastele 16. peatükis isiklikult teiste hulgas Foibet, Priskat ja Akvilat, Trüfainat ja Trüfoosat ning Persist (Rooml. 16:1—4, 12). Kui värskendavad võisid küll Pauluse sõnad olla neile ustavatele kristlastele! Selline kiitus kinnitab meie vendadele ja õdedele, et nad on vajalikud, ja see ka lähendab meid üksteisega. Kas sa oled hiljuti kedagi isiklikult kiitnud? (Efesl. 4:29, EP 97.)
4 Kogu südamest. Selleks et kiitus kosutaks, peab see tulema südamest. Inimene tunneb ära, kas me räägime südamest või oleme lihtsalt ’libekeelsed’ (Õpet. 28:23). Kui harjutame end märkama teistes head, ajendab meie süda neid kiitma. Olgem helded siira kiitusega, mõistes, et ”sõna õigel ajal — küll see on hea” (Õpet. 15:23).