Me oleme teiste võlglased
1 Apostel Paulus tundis kohustust inimestele kuulutada. Ta teadis, et Jehoova on teinud kõigile võimalikuks saada pääste tema Poja kallihinnalise vere kaudu (1. Tim. 2:3—6). Seetõttu sõnas Paulus: ”Ma olen nii kreeklaste kui umbkeelsete, nii tarkade kui rumalate võlglane.” Ta jagas innukalt ja väsimatult kaasinimestega head sõnumit, et tasuda neile oma võlga. (Rooml. 1:14, 15.)
2 Pauluse sarnaselt püüavad kristlased tänapäeval igal võimalusel teistega head sõnumit jagada. Suur viletsus on kiiresti lähenemas ja seepärast on meil pakiline vajadus otsida ausa südamega inimesi. Ajendagu tõeline armastus inimeste vastu meid olema hoolsad selles elupäästvas töös (Matt. 24:21; Hes. 33:8).
3 Tasume võla. Üks peamisi viise, kuidas me inimesteni jõuame, on kuulutamine ukselt uksele. Territooriumitel, kus meil ei õnnestu inimesi kodunt leida, aitab suurt hulka inimesi kätte saada see, kui teeme täpseid märkmeid ja püüame neid külastada eri aegadel (1. Kor. 10:33). Me võime inimesteni jõuda ka siis, kui kuulutame äriterritooriumil, tänavatel, parkides ja parkimisplatsidel ning telefoni teel. Võiksime endalt küsida: ”Kas püüan anda oma parima, et kuulutada eluandvat sõnumit igal võimalikul moel?” (Matt. 10:11.)
4 Üks pioneer tundis kohustust jõuda kõigi inimesteni oma territooriumil. Ühel majal oli aga kogu aeg ruloo akende ees ja kedagi polnud eales kodus. Kord aga märkas pioneer, kui ta polnud kuulutustööl, autot selle maja ees. Ta ei tahtnud võimalust käest lasta ja helistas uksekella. Ukse avas üks mees, kellega õde sai vestelda. Pärast seda külastas õde koos oma abikaasaga teda veel mitu korda. Mõne aja pärast nõustus mees piibliuurimisega ja nüüd on ta meie ristitud vend. Ta on tänulik, et see õde tundis kohustust kõigile kuulutada.
5 Kuna aeg on jõudmas kiiresti otsakorrale, on praegu veel võimalus tasuda kaasinimestele oma võlga, tehes kogu hingest kuulutustööd (2. Kor. 6:1, 2).