Kuulutustöös läheb vaja vastupidavust
1 Apostel Paulus kuulutas meeleldi rohkem kui 30 aasta vältel evangeeliumi. Seda tehes kohtas ta ka raskusi, nagu neid tuleb ette igas õilsas ettevõtmises (2. Kor. 11:23—29). Ent Paulus ei andnud alla (2. Kor. 4:1). Ta mõistis, et Jehoova on see, kes annab jõu kuulutustööd püsivalt teha (Filipl. 4:13). Paulus oli ustav ja vastupidav ning seepärast võis ta öelda: ”Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse” (1. Kor. 11:1).
2 Tänapäevased katsed. Iga päev peavad paljud meie vennad taluma oma pereliikmete, töö- või koolikaaslaste pilget, vastupanu või ükskõiksust (Matt. 10:35; Joh. 15:20). See võib pidada paika sinugi puhul. On ka neid, kes võitlevad terviseprobleemiga või peavad päevast päeva võitlust tähelepanu hajutavate tegevuste või kiusatustega, mis panevad proovile usu ja vastupidavuse. Me saame jõudu, kui õpime nii vanaaja ustavate jumalateenijate kui ka kaaskristlaste eeskujust, kes on seisnud silmitsi mõne raskusega ja selle ületanud (1. Peetr. 5:9).
3 Me võime ammutada jõudu teenistuses vankumatuks jääda, kui kanname hoolt selle eest, et meil oleks seljas ”kogu Jumala sõjavarustus” (Efesl. 6:10—13, 15). Tähtis on ka paluda vastupidavust. Jumal annab püha vaimu, mille toel suudame katsumustes vastu pidada (2. Kor. 6:4—7). Selleks et olla vaimses sõjas edukad, tuleb meil järgida Jumala meeldetuletusi, mis virgutavad meie vaimu (Laul 119:24, 85—88). Nii nagu laps võib armastavalt isalt saadud kirja ikka ja jälle lugeda, tugevdab igapäevane piiblilugemine meie suhteid Jehoovaga. Me omandame katsumustega toimetulekuks tarkust iseseisva piibliuurimise kaudu. Nii saame juhinduda oma otsustes Jumala mõtteviisist ja jääda kindlameelselt laitmatuks (Õpet. 2:10, 11).
4 Vastupidavus toob õnnistusi. Kui me teeme kuulutustööd püsivalt nagu Paulus, toome rõõmu Jehoovale ja iseendale ning aitame teistelgi õnnistusi saada (Õpet. 27:11). Tehkem siis ikka otsusekindlalt kuulutustööd. Sellega me näitame, et meie usk on ehtne ja ’kallihinnalisem kullast, mis kaob ja siiski tules läbi katsutakse’ (1. Peetr. 1:6, 7).