Küsimuste kast

◼ Millest sõltub see, kas me jätame inimesele kirjandust või mitte?

Peamiseks teguriks on inimese huvi. Kui inimene väljendab ehtsat huvi, võime jätta talle pakkumisel olevat kirjandust, olgu selleks siis kas kaks ajakirja, brošüür, raamat või midagi muud. See peab paika isegi siis, kui saame aru, et inimesel on vähe või üldsegi mitte raha, et teha annetust ülemaailmse töö toetamiseks (Iiob 34:19; Ilm. 22:17). Teisalt, me ei taha jätta meie väärt väljaandeid inimestele, kes neid ei hinda (Matt. 7:6).

Kuidas saada aru, kas inimesel on huvi või mitte? Heaks märgiks on see, kui inimene on valmis meiega vestlema: ta kuulab meid, vastab meie küsimustele ja avaldab oma arvamust. Kui inimene jälgib, kuidas me Piiblist ette loeme, võib see näidata, et ta peab Jumala Sõnast lugu. Tihti aitab meid see, kui küsime inimeselt, kas ta soovib esitletavat väljaannet lugeda. Kuulutajatel tuleb ilmutada head vahetegemisvõimet, et otsustada, kas inimesel on huvi või mitte. Näiteks kui me osaleme tänavatöös, ei oleks kohane anda ajakirju, brošüüre või raamatuid valimatult kõigile, kes meist mööda kõnnivad. Kui me pole kindlad, kas inimest huvitab pakutav väljaanne või mitte, oleks parem anda talle koosolekukutse või traktaat.

Kuulutaja peaks kirjanduslauast väljaandeid võttes lähtuma sellest, kui palju ta neid teenistuseks vajab, mitte sellest, kui palju ta annetada saab. Annetusi ei tehta selleks, et tasuda kirjanduse eest, vaid et katta kõiki kulutusi, mis on seotud meie ülemaailmse kuulutustööga. Sõltumata sellest, milline on meie rahaline seis, ajendab tänutunne meid andma kuningriigihuvide toetamiseks heldekäeliselt ”oma puudusest”, mitte sellest, mis meil on üle (Mark. 12:41—44; 2. Kor. 9:7). Samuti ajendab see meid võtma üksnes vajaminevat kogust väljaandeid, et annetatud raha mitte raisata.

[Väljavõte lk 2]

Kuulutajatel tuleb ilmutada head vahetegemisvõimet, et otsustada, kas inimesel on huvi või mitte