Võtke eeskujuks prohvetid — Aamos
1. Mille poolest on Aamose lugu julgustav?
1 Kas sina oled kunagi tundnud oma tagasihoidliku tausta tõttu, et sa ei kõlba kuulutajaks? Kui oled, siis võib Aamose eeskuju sind julgustada. Aamos oli lambakasvataja ning hooajatööline, kuid sellegipoolest andis Jehoova talle ülesande kuulutada kaalukat sõnumit (Aamos 1:1; 7:14, 15). Samamoodi kasutab Jehoova tänapäeval tagasihoidlikke ja alandlikke inimesi (1. Kor. 1:27—29). Mida me võime oma teenistuse kohta prohvet Aamoselt veel õppida?
2. Mis aitab meil vastupanust hoolimata teenistuses kindlaks jääda?
2 Jää vastupanu kohates kindlaks. Kui Amasja, kes oli vasikakummardaja ja Iisraeli kümne põhjapoolse suguharu preester, kuulis Aamose sõnumit, nähvas ta vastuseks justkui: „Mine ära! Jäta meid rahule! Meil on oma usk!” (Aamos 7:12, 13). Amasja väänas prohveti sõnu selliselt, et kuningas Jerobeam keelustaks Aamose tegevuse (Aamos 7:7—11). Kuid Aamos ei lasknud end sellest heidutada. Ka tänapäeval püüavad mõned vaimulikud poliitikute abiga Jehoova teenijaid taga kiusata. Siiski kinnitab Jehoova meile, et ühelgi relval, mida meie vastu kasutatakse, pole püsivat edu (Jes. 54:17).
3. Millised kaks tahku on meie sõnumil tänapäeval?
3 Kuuluta Jumala kohtusõnumit ja tulevasi õnnistusi. Kuigi Aamos kuulutas Iisraeli kümne põhjapoolse suguharu hävingut, rääkis ta omanimelise raamatu lõpus Jehoova tõotusest tulevaste rohkete õnnistuste kohta (Aamos 9:13—15). Ka meie räägime Jumala tulevasest kohtupäevast, kuid see on ainult osa kuningriigi heast sõnumist, mida meil tuleb kuulutada (2. Peetr. 3:7; Matt. 24:14). Harmagedooni sõjas hävitab Jehoova kurjad inimesed, rajades sellega tee paradiislikule maale (Laul 37:34).
4. Mis kinnitab, et ka meie suudame täita Jehoova tahet?
4 Kuningriigisõnumi kuulutamine maailmas, kus on palju vastaseid, paneb proovile meie pühendumuse Jehoovale ja otsustavuse täita tema tahet (Joh. 15:19). Sellest hoolimata oleme kindlad, et Jehoova teeb meid tema tahte täitmiseks pädevaks, just nii, nagu see oli ka Aamose puhul (2. Kor. 3:5).