„Nüüd ma armastan kuulutustööd!”

KAOTAN OMA RÕÕMU

Kahju küll, aga teismelisena mu suhted Jehoovaga jahenesid. Mulle tundus, et koolikaaslased naudivad piiramatut vabadust ja mina jään millestki ilma. Kodused reeglid ja kristlikud põhimõtted tundusid mulle liiga ranged ja vaimne tegevus oli mulle koormaks. Kuigi ma ei kahelnud kunagi Jehoova olemasolus, tundsin vaimset tühjust.

Kuigi ma ei lõpetanud kuulutamist täielikult, osalesin teenistuses vaid vormitäiteks. Kuna ma ei valmistanud kuulutustööks kunagi ette, oli mul raske vestlusi alustada ja neid ka edasi arendada. Seetõttu polnud mul korduskülastusi, ma ei tundnud kuulutustööst rõõmu ja muutusin üha negatiivsemaks. Mõtlesin endamisi, et kuidas saab keegi üldse nädalast nädalasse, kuust kuusse kuulutada.

Kui sain 17-aastaseks, tekkis mul vastupandamatu soov vabaduse järele. Pakkisin oma asjad, lahkusin kodust ja kolisin Austraaliasse. Mu vanematele oli see väga raske. Nad küll muretsesid, kuid lootsid, et ma ei jäta Jehoova teenimist.

Austraalias elades kaugenesin Jehoovast veelgi. Käisin koosolekutel üsna juhuslikult. Mind tõmbas noorte poole, kes nagu mina, käisid ühel õhtul koosolekul, kuid teisel läksid ööklubisse jooma ja tantsima. Nüüd ma mõistan, et olin ühe jalaga tões ja teisega maailmas, kuid tegelikult ei tundnud ma end hästi kummaski.

OOTAMATU PÖÖRE

Umbes kaks aastat hiljem kohtusin ühe õega, kes enese teadmata pani mind elu üle järele mõtlema. Elasin ühes majas koos nelja vallalise õega. Kord kutsusime ringkonnaülevaataja koos tema naise Tamaraga enda juurde nädalaks ajaks elama. Sel ajal kui ringkonnaülevaataja ajas koguduse asju, oli Tamara meiega ja meil oli koos väga lõbus. Ta oli nii normaalne inimene ja temaga oli mõnus rääkida. Olin päris hämmastunud, et keegi, kes on nii tõsiselt keskendunud Jehoova teenimisele, võib olla nii lahe.

Tamara pulbitses entusiasmist ja tema armastus tõe ja kuulutustöö vastu oli nakkav. Ta andis rõõmuga Jehoovale oma parima, samas kui mina tegin nii vähe kui võimalik ja olin seejuures õnnetu. Tema positiivsus ja siiras rõõm avaldasid mulle sügavat muljet. Tänu temale jõudis mulle kohale üks piibli põhitõde: Jehoova soovib, et teeniksime teda rõõmu ja hõiskamisega. (Laul 100:2.)

ARMASTUS KUULUTUSTÖÖ VASTU SÜTTIB TAAS

Soovisin tunda samasugust rõõmu nagu Tamara, kuid selleks tuli mul teha suuri muudatusi. See ei toimunud üleöö, ent tasapisi seadsin oma sammud õigesse suunda. Hakkasin kuulutustööks ette valmistama ja olin aeg-ajalt abipioneer. See aitas mul kartusi hajutada ja enesekindlam olla. Kui kasutasin teenistuses rohkem piiblit, tundsin tõelist rahulolu. Peagi olin abipioneer iga kuu.

Leidsin endale uusi sõpru nii noorte kui ka eakamate hulgast, kes kõik armastasid tõde ja andsid Jehoova teenistuses oma parima. Nende eeskuju aitas mul sihid paika seada ja kujundada head uurimisharjumused. Hakkasin kuulutustööd üha enam armastama ja minust sai üldpioneer. Üle pika aja tundsin end koguduses kindla ja õnnelikuna.

PÜSIV PIONEERITÖÖKAASLANE

Aasta hiljem kohtusin Alexiga, siira ja südamliku vennaga, kes armastas Jehoovat ja kuulutustööd. Ta teenis koguduseabilisena ja oli kuus aastat olnud pioneer. Alex oli mõnda aega teeninud Malawis, kus oli vajadus kuulutajate järele. Seal käis ta läbi misjonäridega, kes olid talle heaks eeskujuks. Nad julgustasid teda edaspidigi Jehoova teenimist oma elus esikohal hoidma.

Aastal 2003 me abiellusime ja oleme tänaseni jätkanud täisajalist teenistust. Oleme paljutki õppinud ja Jehoova on meid külluslikult õnnistanud.

UUS TEENIMISPAIK

Aastal 2009 määrati meid teenima misjonäridena Ida-Timorisse, mis on väike riik Austraaliast veidi põhja pool. Olime üllatunud, põnevil ja samas ka veidi närvis. Viis kuud hiljem jõudsime Ida-Timori pealinna Dilisse.

Uude kohta kolimine tähendas meile suuri muudatusi. Meil tuli kohaneda sootuks teistsuguse kultuuri, keele, toidu ja eluoluga. Kuulutustööl nägime sageli inimesi, kes olid väga vaesed, vähe koolis käinud ja rõhutud. Paljud olid kogenud sõjakoledusi ja sellest olid jäänud neile nii füüsilised kui ka emotsionaalsed haavad.a

Kuulutustööl juhtus uskumatuid asju. Näiteks kohtasin kord üht 13-aastast tüdrukut, nimetan teda siin Mariaks. Tema ema oli mõne aasta eest surnud ja oma isa nägi ta haruharva. Nagu paljud temaealised, ei osanud Maria oma eluga midagi peale hakata. Mäletan üht korda, kui ta nuttis ja valas oma südame minu ette välja. Ma ei saanud aga midagi aru, sest ei osanud veel eriti seda keelt, mida ta rääkis. Palusin Jehoovalt abi, et oskaksin Mariat lohutada. Siis lugesin talle mõned julgustavad piiblisalmid. Nägin järgmiste aastate jooksul, kuidas tõde kujundas Maria hoiakuid, välimust ja kogu ta elu. Ta lasi end ristida ja praegu õpetab ta ise teistele piiblit. Nüüd on Marial suur usupere ja ta tunneb, et teda armastatakse.

Jehoova on rohkesti õnnistanud kuulutustööd Ida-Timoris. Kuigi suurem osa kuulutajaid on ristitud viimase 10 aasta jooksul, teenivad paljud pioneeride, koguduseabiliste või kogudusevanematena. Teised on abiks tõlkebüroos ja aitavad valmistada vaimset toitu kohalikes keeltes. Rõõmustan alati, kui kuulen neid koosolekutel laulmas, näen nende rõõmsaid nägusid ja märkan, kuidas nad usus kasvavad.

VAHVAMAT ELU EI OSKA ETTE KUJUTADAGI

Meie teenistus Ida-Timoris erines suuresti elust Austraalias, kuid tundsin seal suuremat rahulolu, kui oleksin osanud arvata. Mõnikord tuli meil sõita inimesi täistuubitud bussis, kuivatatud kala ja köögiviljahunnikute kõrval. Siis jälle tuli meil juhatada piibliuurimist palavas ja niiskes onnis, mille muldpõrandal sibasid ringi kanad. Sellest kõigest hoolimata mõtlesin tihti, et appi, kui äge!

Ajas tagasi vaadates olen tänulik oma vanematele, et nad õpetasid mulle Jehoova teid ja olid mulle toeks mu keerulises teismeeas. Tunnen, et Õpetussõnad 22:6 käib just minu kohta. Mu ema ja isa on uhked nii Alexi kui ka minu üle. Neil on meie teenistuse üle hea meel. Alates aastast 2016 teeme Australaasia harubüroo territooriumil ringkonnatööd.

Praegu on raske uskuda, et kunagi tundus kuulutustöö mulle koormav. Nüüd ma armastan kuulutustööd! Olen mõistnud, et elus võib küll tulla ette igasuguseid keerdkäike, kuid tõelist rõõmu tunneme üksnes siis, kui teenime Jumalat kogu südamest. Viimased 18 aastat, mil olen teeninud Jehoovat koos Alexiga, on olnud mu elu kõige õnnelikumad. Ma mõistan, kui tõesed on Taaveti sõnad Jehoovale: „Kõik, kes sinu juurest varju otsivad, rõõmustavad, nad hõiskavad igavesti. ... Kes armastavad su nime, juubeldavad.” (Laul 5:11.)