Ujedast tüdrukutirtsust innukaks misjonäriks

Olen sündinud aastal 1951 Austrias Viinis. Mu vanemad olid katoliiklased. Ma olin arglik ja mul oli raske võõrastega suhelda. See-eest aga rääkisin sageli palves Jumalaga. Kui olin üheksane, hakkas mu isa Jehoova tunnistajatega piiblit uurima ning veidi hiljem liitus temaga ka mu ema.

Peagi hakkasime käima Viinis Döblingi koguduses. Veetsime perega palju aega koos. Me lugesime ja uurisime piiblit, käisime koosolekutel ja lõime kaasa kokkutulekutega seotud töödes. Mu isa aitas mul juba väikse tüdrukuna Jehoovat armastama hakata. Ta palvetas sageli selle eest, et minust ja mu õest saaksid pioneerid. Ent minul tol ajal sellist eesmärki polnud.

ALUSTAN TÄISAJALIST TEENISTUST

Aastal 1965, kui olin 14, lasin end ristida. Mul oli aga raske kuulutustööl inimestega rääkima hakata. Samuti võitlesin väärtusetustundega ja soovisin väga teistele noortele meeldida. Seepärast hakkasin peagi pärast ristimist läbi käima eakaaslastega, kes Jehoovat ei teeninud. Veetsin nendega palju aega ja kuigi see meeldis mulle, teadsin, et see pole tegelikult õige. Ma ei suutnud aga midagi ette võtta. Mis mind aitas?

Umbes sel ajal kolis meie kogudusse 16-aastane Dorothée. Mulle avaldas väga muljet see, kui innukas ta oli majast majja kuulutustöös. Kuigi olin temast veidi vanem, ei käinud ma eriti palju kuulutamas. Mõtlesin endamisi: „Minu vanemad teenivad Jehoovat, kuid tema on oma peres ainuke tunnistaja. Ta hoolitseb oma haige ema eest, ent on siiski alati kuulutamas.” Tema eeskuju ajendas mind Jehoova heaks rohkem tegema. Peagi sai temast minu pioneeritöökaaslane. Kõigepealt olime puhkuseaja pioneerid, nagu siis abipioneere kutsuti, ja hiljem alustasime üldpioneerteenistust. Dorothée entusiasm oli nakkav. Ta aitas mul alustada minu esimese piibliuurimise. Mõne aja pärast polnud mul enam nii raske inimestega ustel, tänavatel ja mujal vestelda.

Kui olin esimest aastat üldpioneer, kolis Viini vend nimega Heinz. Ta oli kuulnud tõde Kanadas, kus ta oli käinud külas oma vennal, kes oli Jehoova tunnistaja. Heinz määrati meie kogudusse eripioneeriks. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Ent ta tahtis saada misjonäriks ja minul sellist soovi polnud. Niisiis ei näidanud ma algul välja, et ta mulle meeldib. Hiljem aga hakkasime kurameerima ja abiellusime. Pärast abiellumist tegime Austrias koos pioneeritööd.

SOOV SAADA MISJONÄRIKS

Heinz rääkis mulle sageli oma soovist saada misjonäriks, kuid ta ei avaldanud mulle kunagi survet. Ta hoopis küsis mult selliseid küsimusi, nagu: „Kuna meil pole lapsi, kas võiksime Jehoova heaks rohkem teha?” Suutsin küll oma ujedusest hoolimata pioneer olla, ent arvasin, et see on ka kõik. Misjoniteenistus ei tulnud kõne allagi. Heinz aga ei kaotanud lootust. Ta innustas mind mõtlema rohkem sellele, kuidas teisi aidata, ja mitte niivõrd oma kartustele. Tema nõuanded olid mulle suureks abiks.

Tasapisi kasvas minus soov misjonärina teenida. Niisiis andsime Gileadi kooli avaldused. Harubüroosulane aga ütles, et võiksin enne oma inglise keele oskust parandada. Järgnevad kolm aastat püüdsingi seda teha. Siis aga saime üllatava ülesande: meid määrati Salzburgi serbohorvaadikeelsesse kogudusse. Kuulutasime sellel põllul seitse aastat, neist ühe tegime ringkonnatööd. Serbohorvaadi keele õppimine oli paras pähkel, ent meie pingutused tasusid end ära ja meil oli palju piibliuurimisi.

Aastal 1979 paluti meil minna Bulgaariasse „puhkusele”. Bulgaarias oli kuulutustöö keelu all ja seal olles ei kuulutanud me kordagi. Küll aga viisime riiki väikses formaadis väljaandeid, mis olid mõeldud viiele õele, kes elasid pealinnas Sofias. Tundsin kabuhirmu, ent Jehoova aitas mul selle närvesööva ülesandega toime tulla. Nägin, kui julged ja rõõmsad olid need õed hoolimata sellest, et neid võidi iga hetk vangistada. See andis mulle otsusekindlust võtta vastu mistahes ülesanne, mille Jehoova organisatsioon mulle annab, ja teha alati oma parim.

Mõne aja pärast andsime taas Gileadi avaldused ja seekord meid kutsutigi. Arvasime, et see toimub USA-s ja on inglise keeles, ent 1981. aasta novembris avati Saksamaal Wiesbadenis asuvas harubüroos Gileadi lisakool. Õppetöö toimus saksa keeles ja see oli minu jaoks palju lihtsam.

KUULUTUSTÖÖ SÕJAST RÄSITUD RIIGIS

Meid määrati Keeniasse. Keenia harubüroo aga küsis, kas oleksime nõus teenima hoopis naaberriigis Ugandas. Rohkem kui kümme aastat varem oli seal olnud sõjaväeline riigipööre, mille eesotsas oli kindral Idi Amin. Järgnevatel aastatel hukkus tema diktatuuri tõttu tuhandeid inimesi ja veel miljonid pidid rängalt kannatama. Ja aastal 1979 oli Ugandas toimunud teinegi riigipööre. Ei vaja vist selgitust, miks ma kartsin sinna kolida. Ent Gileadis olime õppinud Jehoovat usaldama. Niisiis võtsime selle ülesande vastu.

Ugandas valitses kaos. Aastaraamatus 2010 kirjeldas Heinz seda järgmiselt: „Mitmed teenused, nagu veevarustus ning sideteenused, olid katkenud. ... Tulistamine ja röövkallaletungid olid tavalised, eriti öösiti. ... Kõik püsisid kodus, lootes – ning sageli ka palvetades –, et öö mööduks ilma kutsumata külalisteta.” Hoolimata neist raskustest teenisid vennad-õed seal rõõmsalt Jehoovat.

Aastal 1982 saabusime Uganda pealinna Kampalasse. Esimesed viis kuud elasime Sam ja Christina Waiswa juures koos nende viie lapse ja nelja sugulasega. Nende perel oli sageli vaid üks toidukord päevas, ent sellegipoolest jagasid nad meiega meeleldi seda vähest, mis neil oli. Nende juures elades õppisime nii mõndagi, mis meile ka hiljem suureks abiks oli, näiteks seda, kuidas end vaid mõne liitri veega pesta ja pesuvett hiljem tualetis kasutada. Aastal 1983 leidsime endale kodu ühes linna turvalisemas piirkonnas.

Kuulutustöö oli imetore. Mäletan, et ühel kuul jagasime üle 4000 ajakirja! Ent kõige rohkem tõi meile rõõmu see, kuidas tõde inimeste südant puudutas. Nad suhtusid Jumalasse austusega ja soovisid piiblist rääkida. Üldiselt oli meil kummalgi 10–15 piibliõpilast, kellelt õppisime palju. Näiteks oli meile heaks eeskujuks see, kui rõõmsad nad olid, kui iga nädal koosolekutele ja sealt koju tagasi kõndisid. Nad tegid seda alati naerusui ja kaeblemata.

Aastatel 1985 ja 1986 oli Ugandas veel kaks sõjalist konflikti. Nägime sageli lapssõdureid, kel olid käes suured püssid ja kes valvasid kontrollpunkte. Sel ajal kuulutustööd tehes palusime pidevalt Jehoovalt tarkust ja julgust ning ta vastas meie palvetele. Tihtilugu hajus meie hirm niipea, kui kohtusime kellegagi, kes kuningriigisõnumit kuulda soovis.

Kuulutasime ka välismaalastele. Näiteks uurisime piiblit Tatarstanist pärit Murat Ibatulliniga, kes oli arst, ja tema naise Dilbariga. Nad mõlemad lasid end ristida ja teenivad Jehoovat siiani. Hiljem kohtusin Tetjana Vileiskaga Ukrainast, kes oli tol ajal nii sügavas depressioonis, et kaalus isegi endalt elu võtmist. Pärast ristimist kolis ta tagasi Ukrainasse ja hiljem aitas ta meie väljaandeid ukraina keelde tõlkida.a

UUED RASKUSED

Aastal 1991, kui olime Austrias puhkusel, saime sealselt harubüroolt kirja, kus öeldi, et meid on määratud teenima Bulgaariasse. Kuulutustöö oli nii Bulgaarias kui ka mõnedes teistes Ida-Euroopa riikides aastaid keelu all olnud. Kuid nüüd oli olukord muutunud ja Jehoova tunnistajad said neis riikides vabalt kuulutada. Nagu mainisin, olime Heinziga varem salaja Bulgaariasse kirjandust toimetanud, ent nüüd saadeti meid sinna kuulutama.

Vennad ütlesid, et meil tuleks kohe Bulgaariasse minna. Niisiis ei naasnud me Ugandasse, mis tähendab, et me ei saanud asju kokku pakkida ega sõpradega hüvasti jätta. Läksime viivitamata Saksamaa peetelisse, kust saime auto, millega sõitsime Bulgaariasse. Meid määrati Sofias asuvasse gruppi, kus oli umbes 20 kuulutajat.

Meil oli Bulgaarias mitmesuguseid raskusi. Esiteks, me ei osanud kohalikku keelt. Lisaks olid bulgaaria keeles olemas ainult raamatud „Tõde, mis viib igavesse ellu” ja „Minu piiblilugude raamat”. Samuti polnud lihtne piibliuurimisi alustada. Hoolimata kõigist neist takistustest tegi meie väike, kuid innukas grupp kuulutajaid head tööd. See ei jäänud aga märkamata õigeusukiriku liikmetele, kellele see kohe sugugi ei meeldinud ja kes hakkasid meid taga kiusama.

Aastal 1994 otsustas valitsus, et Jehoova tunnistajad pole enam ametlik religioon ja paljud bulgaarlased hakkasid meid pidama ohtlikuks sektiks. Mõned vennad arreteeriti ja meedias räägiti meie kohta kohutavaid valesid, muu hulgas seda, et me laseme oma lastel surra, kuna ei nõustu vereülekandega, ja et me ergutame teisi tunnistajaid enesetapule. Meil oli seal väga raske kuulutada. Kohtusime tihti agressiivsete inimestega, kes meie peale karjusid, meile politsei kutsusid või meid millegagi viskasid. Riiki polnud võimalik kirjandust tuua ning oli äärmiselt keeruline koosolekute pidamiseks ruume üürida. Kord tuli politsei isegi meie kokkutulekule ja käskis meil laiali minna. Me Heinziga polnud sellise vihavaenuga varem kokku puutunud. See oli nagu öö ja päev võrreldes Ugandaga, kus inimesed olid meeleldi valmis meiega piiblist rääkima. Mis aitas meil kõige sellega toime tulla?

Meile tõi palju rõõmu kohalike vendade-õdedega seltsimine. Nad hindasid väga tõde ja olid meie abi eest tänulikud. Kõik hoidsid kokku ja toetasid üksteist. See aeg õpetas meile, et kui keskendume teiste aitamisele, võime olla rõõmsad ükskõik millist ülesannet täites.

Mõne aasta pärast hakkas olukord paranema. Aastal 1998 registreeriti meie organisatsioon taas ja paljud meie väljaanded tõlgiti bulgaaria keelde. Aastal 2004 pühendati Jehoovale uus harubüroohoone. Praegu on Bulgaarias 57 kogudust, kus on kokku 2953 kuulutajat. Eelmisel teenistusaastal viibis mälestusõhtul 6475 inimest. Oli aeg, kui Sofias oli vaid viis õde, kuid nüüd on meil siin üheksa kogudust. Me oleme tõesti näinud, kuidas „vähesest saab tuhat”. (Jes. 60:22.)

TERVISEPROBLEEMID

Mul on olnud omajagu terviseprobleeme. Näiteks on mul olnud mitu kasvajat, sealhulgas üks minu ajus. Sain tugevat kiiritusravi ja mulle tehti Indias 12-tunnine operatsioon, kus enamus sellest eemaldati. Pärast operatsiooni taastusin India harubüroos ja kui olin paranenud, naasime Bulgaariasse.

Sel ajal hakkasid Heinzil ilmnema Huntingtoni tõve sümptomid. Tegemist on haruldase geneetilise haigusega. Tal oli raske kõndida, rääkida ja oma liigutusi kontrollida. Haiguse süvenedes vajas ta minu abi järjest rohkem. Vahel olin nii väsinud ja mures, kas ikka jaksan tema eest hoolt kanda. Mulle oli suureks abiks noor vend nimega Bobi, kes kutsus Heinzi sageli endaga kuulutama. Ta ei häbenenud tema segast kõnet ega tõmblusi. Kui vajasin Heinzi eest hoolitsemisel abi, võisin alati Bobi peale kindel olla. Kuigi olime Heinziga otsustanud selles maailmas lapsi mitte saada, tundsime otsekui oleks Jehoova meile poja kinkinud. (Mark. 10:29, 30.)

Samuti oli Heinzil vähk ja aastal 2015 ta kahjuks suri. Ma igatsen teda väga. Tema oli see, kes mind toetas ja aitas mul mitte liigselt muretseda. Mul on olnud raske leppida sellega, et teda enam pole. Mõtlen tema peale nii sageli, et minu jaoks on ta justkui ikka veel elus. (Luuka 20:38.) Meenutan tihti tema lahkeid sõnu ja tarku nõuandeid. Olen Jehoovale väga tänulik nende aastate eest, mil sain teda koos Heinziga teenida.

OLEN JEHOOVALE VÄGA TÄNULIK

Jehoova abiga olen suutnud kõigi raskustega toime tulla. Ta on aidanud mul ujedusest üle saada, kasvatada armastust inimeste vastu ja misjonärina teenida. (2. Tim. 1:7.) Tänu temale oleme nii mina kui mu noorem õde täisajalises teenistuses. Mu õde ja tema abikaasa teevad praegu Euroopa serbiakeelsetes kogudustes ringkonnatööd. Jehoova on tõepoolest vastanud mu isa palvetele, mida ta meie eest esitas, kui me veel lapsed olime.

Piibli uurimine annab mulle meelerahu. Olen õppinud keerulistel aegadel veel tungivamalt palvetama, justnagu Jeesus. (Luuka 22:44.) Üks viis, kuidas Jehoova mu palvetele vastab, on vendade-õdede kaudu, kellega Sofias koos teenin. Nad kutsuvad mind endaga aega veetma ja ütlevad mulle sageli, et armastavad mind. See teeb mind väga rõõmsaks.

Mõtisklen tihti ülestõusmislootuse üle. Kujutlen oma vanemaid, kes näevad välja sama kaunid kui oma pulmapäeval, seismas meie maja ees, ja oma õde, kes meile selle rõõmsa taaskohtumise puhul süüa valmistab. Samuti näen vaimusilmas Heinzi oma hobuse kõrval seismas. Selline mõtiskelu aitab mul negatiivsete mõtetega võidelda ja täidab mu südame tänutundega.

Kui mõtlen kõigele heale, mida Jehoova mulle teinud on, ja sellele, mida ta veel tulevikus teeb, tunnen, et võin öelda nagu Taavet: „Kus ma küll oleksin, kui mul poleks usku, et saan näha Jehoova headust elavate maal! Looda Jehoovale, ole julge ja su süda olgu kindel! Jah, looda Jehoovale!” (Laul 27:13, 14.)