Lugejate küsimusi

Millal lõpeb hea sõnumi kuulutamine?

Jeesus ütles: „Head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp.” (Matt. 24:14.) Kreeka sõna télos, mis on nii selles salmis kui sama peatüki 6. ja 13. salmis tõlgitud vastega „lõpp”, käib Saatana maailma täieliku hävingu kohta Harmagedooni sõjas. (Ilm. 16:14, 16.) See tähendab, et hea sõnumi kuulutamine lõpeb alles veidi enne Harmagedooni. Kuna varem olime teisel seisukohal, on tegemist selginenud arusaamaga.

Varasemalt arvasime, et lõpetame hea sõnumi kuulutamise, kui Suure Babüloni hävitamisega algab suur viletsus. (Ilm. 17:3, 5, 15, 16.) Me uskusime, et selle sündmusega lõpeb „Jehoova soosingu aasta”. (Jes. 61:2.) Samuti olime seisukohal, et suure viletsuse elavad üle need, kes teenisid Jehoovat juba enne selle algust ning on oma ustavust talle tõendanud. Me võrdlesime neid juutidega, kes elasid üle aastal 607 e.m.a toimunud Jeruusalemma hävingu. Need juudid olid juba varem ellujäämiseks sümboolselt märgistatud, kuna nad teenisid Jehoovat ja vihkasid kurja. (Hes. 5:11; 9:4.) Selline võrdlus pole aga kooskõlas Jeesuse sõnadega tekstis Matteuse 24:14, kust tuleb välja, et inimestel võib olla võimalus head sõnumit kuulda võtta ka veel veidi enne Harmagedooni.

Selginenud arusaam tekstist Matteuse 24:14 muudab ka seda, kuidas me mõistame teksti Ilmutus 16:21, kus räägitakse sümboolsest rahenuhtlusest. Uurimistöö käigus on selgunud, et need osutavad ühele ja samale sõnumile. Miks võib nii öelda? Seda aitavad mõista Pauluse sõnad. Ta kirjutas, et neile, kes päästetakse, on kuningriigisõnum hea sõnum, otsekui elu lõhn. Ent Jumala vaenlastele on see halb sõnum, otsekui surma lõhn. (2. Kor. 2:15, 16.) Nad vihkavad seda, kuna see paljastab, kui mandunud on Saatana maailm, mida nad armastavad, ning näitab, et seda ootab ees häving. (Joh. 7:7; 1. Joh. 2:17; 5:19.) Seega ei räägita neis tekstides kahest erinevast sõnumist, vaid ühest sõnumist, millele inimesed erinevalt reageerivad.

Tekstis Ilmutus 16:21 öeldakse, et rahenuhtlus on erakordselt suur. See võib tähendada, et suure viletsuse ajal on kuulutustöö jõulisem kui praegu ja Jehoova nimi saab teatavaks nii, nagu ei kunagi varem. (Hes. 39:7.) On võimalik, et pärast Suure Babüloni hävingut on neid, kellele meie sõnum on otsekui magus lõhn ja kes võtavad seda kuulda. Ehk saavad nad teada või meenub neile, et Jehoova tunnistajad rääkisid vääruskude hävingust juba palju aastaid tagasi.

Seda võib võrrelda sellega, mis juhtus Egiptuses pärast kümmet nuhtlust. Kui Jehoova oli Egiptuse jumalate üle kohut mõistnud ja iisraellased sealt lahkusid, läks nendega kaasa „ka palju teistest rahvastest inimesi”. (2. Moos. 12:12, 37, 38.) Võib-olla otsustasid nad iisraellastega kaasa minna alles siis, kui nägid, et Moosese sõnad nuhtluste kohta läksid tõepoolest täide.

Kõigil, kes pärast Suure Babüloni hävingut Jehoova poolele asuvad, on võimalus toetada Kristuse vendi, kes on sel ajal veel maa peal. (Matt. 25:34–36, 40.) Kui nad seda teevad, arvab Jeesus nad kohut mõistes lammaste hulka. Ent see võimalus on neil ainult seni, kuni võitud enne Harmagedooni taevasse võetakse.

See selginenud arusaam on võimas tõend selle kohta, kui suur on Jehoova armastus ja halastus. Tõepoolest, „ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.)