Jehoova on aidanud meil õitseda seal, kuhu meid on istutatud

Mats ja Ann-Catrin käisid aastal 1979 Gileadi koolis ning nad on teeninud Iraanis, Mauritiusel, Myanmaris, Tansaanias, Ugandas ja Zaires (praegu Kongo DV). Just Gileadis kuulsid nad oma õpetajalt Jack Redfordilt seda head nõuannet, mis on aidanud neid iga kord, kui nad on saanud mõne uue ülesande. Vaatame, mida nad ise oma elust räägivad.

Rääkige, kuidas teist Jehoova teenijad said.

Mats: Mu isa elas teise maailmasõja ajal Poolas ja nägi, kui palju silmakirjalikkust on katoliku kirikus. Siiski ei löönud ta religioonile käega ja oli kindel, et tõde on võimalik leida. Aastaid hiljem jõudsin minagi samale järeldusele. Mul oli tavaks osta kasutatud raamatuid. Kord ostsin sinise raamatu, mis kandis pealkirja „Tõde, mis viib igavesse ellu”. See köitis mu tähelepanu ja ma lugesin selle samal ööl läbi. Hommikuks olin kindel, et olen leidnud tõe.

See oli 1972. aasta aprillis. Pärast seda lugesin teisigi Jehoova tunnistajate väljaandeid ja sain vastused küsimustele, mis mul piibli kohta olid. Tundsin end otsekui rändkaupmees Jeesuse mõistujutus, kes leidis ühe eriti kalli pärli ja müüs kohe kõik, mis tal oli, et seda osta. (Matt. 13:45, 46.) Mina loobusin tõe nimel oma eesmärgist minna ülikooli ja saada arstiks. 1972. aasta 10. detsembril lasin end ristida.

Järgmisel aastal hakkasid ka mu vanemad ja noorem vend piiblit uurima ning lasid end ristida. 1973. aasta juulis alustasin täisajalist teenistust. Meie koguduses oli mitmeid innukaid pioneere ja üks neist oli Ann-Catrin. Ta armastas Jehoovat väga ja oli ka äärmiselt veetlev. Me armusime ja aastal 1975 me abiellusime. Järgmised neli aastat elasime Rootsis kaunis Strömsundi linnas, kus paljud inimesed tahtsid piiblit uurida.

Ann-Catrin: Mu isa hakkas piiblit uurima, kui ta oli parajasti Stockholmis ülikooliõpinguid lõpetamas. Ma olin sel ajal vaid kolmekuune, ent isa võttis mind kaasa koosolekutele ja kuulutama. Mu emale see ei meeldinud ja ta püüdis tõestada, et Jehoova tunnistajatel pole õigus. See tal aga ei õnnestunud ja mõne aja pärast sai temastki Jehoova teenija. Mind ristiti, kui olin 13, ja 16-aastaselt alustasin pioneerteenistust. Ma teenisin Umeås, kus oli suur vajadus kuningriigikuulutajate järele, ja hiljem sai minust eripioneer.

Pärast abiellumist on meil Matsiga olnud rõõm aidata mitmel inimesel Jehoova teenijaks saada. Üks neist oli teismeline tüdruk Maivor, kes loobus Jehoova teenimise nimel sportlasekarjäärist ja kellest sai minu noorema õe pioneeritöökaaslane. Nad käisid 1984. aastal Gileadi koolis ning teenivad praegu misjonäridena Ecuadoris.

Kuidas te olete misjonitööd tehes järginud nõuannet „Õitse seal, kuhu sind on istutatud”?

Mats: Meid on sageli nii-öelda uude kohta istutatud. Üks asi, mis on aidanud meil kohaneda, on see, et oleme püüdnud järgida Jeesuse eeskuju ning olla alandlikud nagu tema. (Kol. 2:6, 7.) Näiteks ei oota me, et kohalikud vennad-õed teeksid asju nii nagu meie, vaid hoopis püüame mõista, miks nemad teisiti toimivad. Samuti oleme alati proovinud aru saada nende mõtteviisist ja kultuurist. See, et oleme Jeesusest eeskuju võtnud, on aidanud meil uutes paikades kergemini kohaneda ja tänu sellele oleme end seal tundnud otsekui „veeojade äärde istutatud puu”. (Laul 1:2, 3.)

Ann-Catrin: Et puu ka pärast ümberistutamist edasi kasvaks, on vaja soojendavat päikesevalgust. Jehoova on alati olnud meie päike. (Laul 84:11.) Ta on andnud meile soojad ja armastavad vennad-õed. Näiteks meie väikeses koguduses Iraanis Teheranis saime tunda erilist külalislahkust, millesarnast on kirjeldatud piibli lehekülgedel. Me oleksime hea meelega sinna jäänud, ent 1980. aasta juulis keelustati Iraanis Jehoova tunnistajate tegevus ja meil tuli sealt 48 tunni jooksul lahkuda. Meid määrati teenima Aafrikasse Zairesse.

Kui sain teada, et meid on määratud Aafrikasse, hakkasin nutma. Olin väga hirmul, kuna olin kuulnud madudest ja haigustest, mis seal on. Ent kaks meie lähedast sõpra, kes olid kaua seal teeninud, ütlesid meile: „Te pole ju seal kunagi olnud. Andke Aafrikale võimalus ja küll te näete, teile hakkab seal meeldima.” Ja nii ka läks. Sealsed vennad-õed olid nii lahked ja hoolivad. Kui pidime kuus aastat hiljem Zairest Jehoova tunnistajate tegevuse keelustamise tõttu lahkuma, muigasin endamisi, kuna mõistsin, et nüüd palvetan Jehoova poole, et ta laseks meil Aafrikasse jääda.

Mida toredat olete nende aastate jooksul kogenud?

Mats: Üks asi on sõprussuhted eri paikadest pärit misjonäridega. Samuti oleme mõnel pool teenides tundnud erilist rõõmu, mida toob see, kui on palju piibliõpilasi. Vahel oli meil neid kummalgi lausa 20! Ei saa ka mainimata jätta Aafrika vendade armastust ja külalislahkust. Kui külastasime Tansaanias ringkonnatööd tehes kogudusi, oli meie öömajaks üks Volkswagen Kombi, mille vendade-õdede hoovi parkisime. Paljud neist olid meie vastu ülimalt heldekäelised ja andsid meile isegi rohkem, kui neil oli anda. (2. Kor. 8:3.) Samuti meenutame heldimusega igaõhtuseid jutuajamisi, mis meil tol ajal olid. Arutasime päevasündmusi ja tänasime Jehoovat selle eest, et ta oli meie kõrval olnud.

Ann-Catrin: Mulle on väga meeldinud tundma õppida eri paikadest pärit vendi-õdesid ja õppida uusi keeli, näiteks farsi, prantsuse, ganda ja suahiili keelt. Samuti on olnud põnev saada rohkem teada eri kultuuride kohta. Meil on ka olnud võimalus olla abiks neile, kes on tões alles uued. Oleme saanud häid sõpru ja on olnud suur rõõm nendega õlg õla kõrval Jehoovat teenida. (Sef. 3:9.)

Lisaks oleme näinud Jehoova loomistöö hämmastavat mitmekesisust. Iga kord, kui oleme tema teenistuses mõne uue ülesande vastu võtnud, oleme tundnud, otsekui oleksime läinud rännakule mõnda põnevasse paika koos parima teejuhi Jehoovaga. Tänu temale oleme kogenud nii mõndagi sellist, mis meil omapäi poleks kunagi õnnestunud.

Milliseid raskusi olete kogenud ja mis on aidanud nendega toime tulla?

Mats: Oleme põdenud mitmeid troopilisi haigusi, sealhulgas malaariat. Ja Ann-Catrinil on olnud mõned erakorralised operatsioonid. Samuti muretsesime oma vanemate pärast, kes üha enam hoolt vajasid. Oleme väga tänulikud minu vennale ja Ann-Catrini õele ja vendadele, kes nende eest hoolitsesid ning tegid seda kannatlikult ja rõõmuga. (1. Tim. 5:4.) Siiski tundsime end vahel kehvasti, kuna elasime kaugel ega saanud nende heaks teha nii palju, kui oleksime soovinud.

Ann-Catrin: Aastal 1983, kui olime Zaires, jäin ma koolerasse ja minu seisund oli väga halb. Arst ütles Matsile: „Vii ta kohe siit riigist välja.” Järgmisel päeval olimegi kaubalennukil. See oli ainuke lend, mis Rootsi läks.

Mats: Mõtlesime, et sellega meie misjoniteenistus lõpebki, ja valasime kibedaid pisaraid. Arst arvas, et Ann-Catrin ei taastu sellest haigusest, ent ta eksis. Aasta hiljem saime Zairesse naasta. Meid määrati Lubumbashisse väiksesse suahiilikeelsesse kogudusse.

Ann-Catrin: Lubumbashis oli mul raseduse katkemine. Ja kuigi meil polnud plaanis peret luua, mõjus lapse kaotus mulle väga rängalt. Sel leinaajal saime aga Jehoovalt ootamatu kingituse. Alustasime rohkem piibliuurimisi kui kunagi varem. Vähem kui aastaga kasvas meie koguduse kuulutajate arv 35-lt 70-le ja koosolekutel käijate arv 40-lt 220-le. Meil oli teenistuses tohutult palju teha ja Jehoova õnnistas meie pingutusi. See tõi mulle suurt tröösti. Siiski mõtleme sageli oma väiksekesele ja räägime temast omavahel. Me ei suuda ära oodata, mil Jehoova uues maailmas meie valusad hingehaavad terveks ravib.

Mats: Mõne aja pärast hakkas Ann-Catrin tundma väga suurt väsimust ja nõrkust. Minul diagnoositi 4. staadiumi soolevähk ja mulle tehti keeruline operatsioon. Praegu tunnen end aga päris hästi ja ka Ann-Catrin teeb Jehoova teenistuses kõik, mis suudab.

Oleme näinud, et ka meie usukaaslastel on suuri raskusi. Pärast 1994. aastal Rwandas toimunud genotsiidi külastasime vendi-õdesid põgenikelaagrites. See, kui nägime nende tugevat usku, vastupidavust ja seda, kui külalislahked nad olid isegi sellises olukorras, õpetas meile, et Jehoova toetab oma rahvast alati, ükskõik milliseid raskusi neil ka poleks. (Laul 55:22.)

Ann-Catrin: Aastal 2007 olime Ugandas harubüroo pühitsemisel. Tagasiteel juhtus meiega midagi hirmsat. Sõitsime koos umbes 25 misjonäri ja peetellasega Keeniasse Nairobisse. Enne piirile jõudmist kaldus üks veoauto järsku meie sõidusuunda ja me põrkasime sellega kokku. Bussijuht ja viis meie sõpra surid kohapeal ning üks õde hiljem haiglas. Ootame väga aega, mil näeme oma sõpru uuesti. (Iiob 14:13–15.)

Füüsilised vigastused paranesid aja jooksul. Ent nii mul, Matsil, kui teistelgi, kes bussis olid, tekkis selle õnnetuse tagajärjel posttraumaatiline stressihäire. Mind tabasid öösiti paanikahood ja ma ärkasin üles, arvates, et saan kohe infarkti. See oli väga hirmutav. Ent me anusime Jehoovat ja lugesime oma lemmikpiiblisalme ja see aitas meil toime tulla. Samuti otsisime professionaalset abi, mis meid palju aitas. Praegu tunneme end paremini ja palume, et Jehoova toetaks neid, kes samuti mõne psüühikahäire käes vaevlevad.

Kui rääkisite, kuidas olete raskete olukordadega toime tulnud, ütlesite, et Jehoova on teid kandnud nagu tooreid mune. Mida te sellega mõtlesite?

Mats: See ütlus tuleb suahiili keelest. Just nagu inimene kannab tooreid mune õrnalt, et need katki ei läheks, on Jehoova hellalt hoolitsenud meie eest igal pool, kus oleme teda teeninud. Meil on alati olnud olemas kõik, mida oleme vajanud, ja veel palju rohkemgi. Näiteks oleme tundnud Jehoova armastust ja tuge juhtiva kogu kaudu, kes on meisse väga osavõtlikult suhtunud.

Ann-Catrin: Tahaksin rääkida ühest korrast, kui sain tunda Jehoova abikätt. Kord sain telefonikõne, milles öeldi, et mu isa on Rootsis haigla intensiivraviosakonnas. Mats oli just malaariast tervenenud ja meil polnud raha, et koju lennata. Seepärast otsustasime auto maha müüa. Ent siis saime veel kaks telefonikõnet. Üks oli abielupaarilt, kes oli meie olukorrast kuulnud ja soovis meile ühe pileti kinkida. Teine kõne oli eakalt õelt, kes samuti tahtis meid aidata. Ta ütles, et tal on kodus karp rahaga, kuhu ta oli peale kirjutanud „Kellelegi, kes seda vajab”. Vaid minutitega tuli Jehoova meile selles raskes olukorras appi. (Heebr. 13:6.)

Olete olnud täisajalises teenistuses üle 50 aasta. Mida te olete selle aja jooksul õppinud?

Ann-Catrin: Olen näinud, et rahulikkus ja usaldus on meie tugevus. (Jes. 30:15.) Kui usaldame Jehoovat, siis on kõik meie lahingud ka tema lahingud. (2. Ajar. 20:15, 17.) Oleme püüdnud igat ülesannet täites Jehoovale oma parima anda ja tänu sellele on meil olnud õnnistusi, mida meil muidu kunagi poleks olnud.

Mats: Kõige tähtsam asi, mida olen õppinud, on see, et mul tuleb igas olukorras Jehoovale loota ja panna tähele, kuidas ta minu heaks tegutseb. (Laul 37:5.) Ta on lubanud seda teha ja ta pole mind kunagi alt vedanud. Ja ta teeb seda ka praegu, kui teenime Myanmari peetelis.

Me soovime, et veel paljud noored, kes tahavad Jehoova heaks rohkem teha, tunneksid sellist truud armastust, mida Jehoova on läbi elu meile osutanud. Ja me oleme kindlad, et kui nad usaldavad end tema kätesse ja õitsevad seal, kuhu iganes nad istutatakse, siis nad seda ka tunda saavad.