Ole kärme aitama neid, kes on „valmis vastu võtma tõde”

1. Kuidas võivad inimesed piibli sõnumile reageerida? (Ap. t. 13:47, 48; 16:14, 15.)

ESIMESEL sajandil soovisid paljud, kes head sõnumit kuulsid, kohe kristlaseks saada. (Loe Apostlite teod 13:47, 48; 16:14, 15.) Ka tänapäeval on neid, keda juba esimesel korral vaimustab see, mida nad piiblist teada saavad. Ent ka need, kes algul meie sõnumist huvitatud pole, võivad hiljem seda siiski kuulda võtta. Mida meil tuleks teha, kui kohtame kuulutustööl kedagi, kes on „valmis vastu võtma tõde”?

2. Mis mõttes sarnaneb kuulutustöö aiatööga?

² Meie kuulutustööd võib võrrelda tööga, mida teeb aednik. Kui ta näeb, et mõne taime viljad on valminud, korjab ta need kärmelt ära. Samal ajal aga hoolitseb ta ikka edasi teiste taimede eest, mis peavad veel kasvama. Kui kohtume kuulutustööl kellegagi, kellele piibli sõnum huvi pakub, siis tahame teha kõik endast oleneva, et aidata tal võimalikult kiiresti Jehoova teenijaks saada. Ent me ei jäta unarusse ka neid, kel on vaja rohkem aega, et piibli tõe väärtust mõista. (Joh. 4:35, 36.) Selleks et teada, kuidas inimest kõige paremini aidata, tuleb meil mõista, kas ta on kohe piiblikursuseks valmis või tuleb meil veel nii-öelda pinnast ette valmistada. Vaatame nüüd, mida me saame juba esmavestluse ajal teha nende heaks, kes on kuningriigisõnumist huvitatud, ja kuidas aidata neil vaimselt kasvada.

KUIDAS AIDATA NEID, KES ON PIIBLIST HUVITATUD

3. Mida meil tuleks teha, kui kohtame kedagi, kes on kuningriigisõnumist huvitatud? (1. Kor. 9:26.)

³ Kui kohtume kellegagi, kes on kuningriigisõnumist huvitatud, soovime aidata tal võimalikult kiiresti hakata käima teel, mis viib igavesse ellu. Seega ei peaks me kõhklema juba esmavestlusel inimesele piiblikursust tutvustada ja teda koosolekule kutsuda. (Loe 1. Korintlastele 9:26.)

4. Mida sa sellest loost õppisid?

⁴ Tutvusta piiblikursust. Mõned, kellele kuulutame, on valmis kohe piiblit uurima. Näiteks Kanadas tuli ühel neljapäeval stendi juurde üks noor naine. Ta võttis sealt brošüüri „Mõttekas elu nüüd ja igavesti”. Õde, kes stendi juures oli, selgitas, et selle alusel viiakse läbi tasuta piiblikursust. See pakkus naisele huvi ja nad vahetasid telefoninumbreid. Veel samal päeval saatis naine õele sõnumi ja küsis, millal nad võiksid kursusega algust teha. Õde ütles, et võib nädalavahetusel temaga kohtuda, ent naine küsis: „Äkki sobiks juba homme? Ma olen vaba.” Järgmisel päeval saigi õde temaga kokku. Selsamal nädalavahetusel käis naine oma esimesel koosolekul ja hakkas tegema kiireid edusamme.

5. Mida meil tuleks teha, kui näeme, et inimene pole veel valmis piiblit uurima? (Vaata ka pilte.)

⁵ Muidugi me teame, et mitte kõik pole kohe heast sõnumist nii huvitatud nagu see naine. Mõni inimene vajab rohkem aega ja meil tuleb tema huvi kasvatada. Sellise inimesega võiksime esialgu vestelda teemadel, mis teda kõnetavad. Kui me ei kaota tema suhtes lootust ja ta näeb, et hoolime temast siiralt, võib ta juba varsti olla valmis piiblit uurima. Kuidas aga piiblikursust tutvustada? Vaatame, mida ütlesid selle kohta mõned vennad-õed, kes on selles osavad.

6. Mida võiks öelda, et inimesel tekiks soov piiblit uurida?

⁶ Mõned kuulutajad ja pioneerid ütlesid, et vahel on parem mitte kasutada selliseid sõnu nagu „piibliuurimine” või „piiblikursus”. Selle asemel võiks pakkuda inimesele võimalust teinekordki piibliteemadel vestelda või selle raamatuga teemade kaupa lähemalt tutvust teha. Näiteks võiks öelda: „Paljusid on üllatanud, et piibel ei räägi ainult ajaloost, vaid ka meie ajast ja lähitulevikust” või „Kas teadsite, et piibel ei räägi ainult usuasjadest, vaid seal on ka nõuandeid igapäevaeluks”. Lisaks võiks mainida, et vaid mõne minuti jooksul on võimalik nii mõndagi huvitavat ja kasulikku teada saada. Samuti poleks hea öelda midagi sellist, mis jätaks inimesele mulje, et ta on millekski kohustatud, näiteks anda mõista, et hakkame kohtuma iga nädal.

7. Millal on mõned mõistnud, et on leidnud tõe? (1. Kor. 14:23–25.)

⁷ Kutsu huvilisi koosolekule. Paistab, et mõned, kes esimesel sajandil koguduse koosolekule tulid, mõistsid just tänu sellele, et kristlased õpetavad tõde. (Loe 1. Korintlastele 14:23–25.) Tihtilugu on see nii ka tänapäeval. Kui huviline hakkab koosolekutel käima, hakkab ta tavaliselt ka kiiremini edenema. Millal oleks hea inimest saali kutsuda? Raamatus „Mõttekas elu nüüd ja igavesti” ergutatakse õpilast koosolekule tulema 10. peatükis. Ent alati pole vaja sinnamaani oodata. Tegelikult võid juba esmavestluse ajal inimest nädalavahetusel toimuvale koosolekule kutsuda. Näiteks võid talle öelda, mis on avaliku kõne teema või millest räägib selle nädala Vahitorni uurimisartikkel.

8. Millest võiksime rääkida, kui kutsume inimest koosolekule? (Jes. 54:13.)

⁸ Kui kutsud inimest koosolekule, selgita, kuidas see erineb jumalateenistustest, kus ta ehk varem on käinud. Üks naine, kes oli esimest korda Vahitorni-uurimisel, küsis oma piibliõpetajalt, kas juhataja tõesti teab kõigi nimesid. Õde selgitas talle, et just nagu me teame oma pereliikmete nimesid, tahame me teada ka oma usukaaslaste omi. See oli õpilasele midagi uut. Kirikutes, kus ta varem oli käinud, nii polnud. Ka see, miks me koos käime, erineb sellest, miks paljud kirikus käivad. (Loe Jesaja 54:13.) Me tuleme kokku, et Jehoovat teenida, temalt õpetust saada ja üksteist julgustada. (Heebr. 2:12; 10:24, 25.) Seepärast toimuvad meie koosolekud läbimõeldud kava järgi ning meil pole mingeid erilisi rituaale ega tseremooniaid. Meie saalid on hästi valgustatud ja näevad välja nagu auditooriumid, kus on hea õppida. (1. Kor. 14:40.) Kuna oleme poliitilistes küsimustes erapooletud, ei arutle me nende teemade üle. Samuti ei lasku me vaidlustesse ega propageeri omaenda ideid ja arvamusi. Enne kui õpilane koosolekule tuleb, oleks hea talle näidata videot „Mida kuningriigisaalis tehakse?”. Nii teab ta, mida oodata.

9., 10. Mida me saame teha, et hajutada hirme, mis inimesel seoses koosolekule tulekuga võivad olla? (Vaata ka pilti.)

⁹ Mõned ei julge meie koosolekutele tulla, kuna nad kardavad, et neil tuleb siis koguduse liikmeks saada. Kinnita inimesele, et meie koosolekutele on teretulnud ka need, kes pole Jehoova tunnistajad, ning et me ei avalda kellelegi survet meiega liituda. Samuti võid talle öelda, et ta võib tulla lihtsalt kuulama ning et ta ei pea seal midagi ütlema ega tegema. Ütle talle ka, et kogu tema pere on teretulnud, sealhulgas väiksed lapsed. Lisaks võid talle selgitada, et meie koosolekutel ei õpetata lapsi eraldi, vaid nad istuvad koos vanematega. Nii pole lapsed kellegi võõra hoole all ja vanemad teavad täpselt, mida neile õpetatakse. (5. Moos. 31:12.) Võiksime mainida ka seda, et meie koosolekutel ei tehta korjandusi. Me püüame hoopis teha nii, nagu Jeesus ütles: „Tasuta olete saanud, tasuta andke.” (Matt. 10:8.) Kuna inimene võib olla mures, mida selga panna, on hea talle kinnitada, et tal pole vaja mingit uhket või erilist riietust. Välimusest palju olulisem on Jumalale see, mis on tema südames. (1. Saam. 16:7.)

¹⁰ Kui huviline tuleb koosolekule, võta ta soojalt vastu. Tutvusta talle kogudusevanemaid ja teisi kuulutajaid. Kui ta tunneb end koosolekul hästi, tahab ta ehk teinekordki tulla. Kui tal pole oma piiblit kaasas, näita talle käsitletavaid piiblitekste enda omast. Samuti võid vajadusel selgitada sõnu või mõtteid, millest võib olla raske aru saada, ning tutvustada lühidalt, kuidas toimub Vahitorni-uurimine või mõni muu aruteluosa.

MIDA MEELES HOIDA, KUI JUHATAME PIIBLIKURSUST

11. Kuidas me saame näidata, et arvestame sellega, et inimese aeg on piiratud?

¹¹ Mida meil tuleks meeles hoida, kui juhatame piiblikursust? Näita inimesele, et sa mõistad, et tema aeg on piiratud, ja arvesta sellega. Näiteks kui olete leppinud kokku kindla aja, siis pea sellest kinni, isegi kui see pole teie kandis kombeks. Samuti võiks esimene arutelu olla pigem lühike. Mõned kogenud kuulutajad on öelnud, et oleks hea iga kord uurimine kokkulepitud ajal lõpetada, isegi kui inimene tahaks jätkata. Jälgi ka, et sa ei räägiks ise liiga palju. Lase inimesel oma mõtteid vabalt väljendada. (Õpet. 10:19.)

12. Mis peaks olema meie eesmärgiks, kui hakkame piiblikursust juhatama?

¹² Juba algusest peale peaks meie eesmärgiks olema aidata õpilasel Jehoovat ja Jeesust tundma õppida ja neid armastama hakata. Selleks tuleb meil õpetades alati pöörata tema tähelepanu piiblile. Me ei soovi tõmmata tähelepanu iseendale või sellele, kui palju me piiblist teame. (Ap. t. 10:25, 26.) Paulus on meile heaks eeskujuks. Õpetades rääkis ta sageli Jeesusest, kes tuli maa peale, et aidata meil Jehoovat tundma õppida ja armastama hakata. (1. Kor. 2:1, 2.) Samuti näitas Paulus, kui oluline on aidata uutel jüngritel arendada omadusi, mida võib võrrelda kulla, hõbeda ja väärtuslike kividega. (1. Kor. 3:11–15.) Sellised omadused on näiteks usk, tarkus, vahetegemisoskus ja Jehoova kartus. (Laul 19:9, 10; Õpet. 3:13–15; 1. Peetr. 1:7.) Nagu Paulus, tee sinagi kõik, mis suudad, et su õpilasel võiks olla tugev usk ning et tal tekiks Jehoovaga soe ja isiklik suhe. (2. Kor. 1:24.)

13. Kuidas me saame inimest õpetades olla kannatlikud ja mõistvad? (2. Kor. 10:4, 5; vaata ka pilti.)

¹³ Püüa õpetada nii nagu Jeesus. Ole õpilasega kannatlik ja mõistev. Ära esita inimesele küsimusi, mis võiksid temas piinlikkust tekitada. Kui ta mõnda mõtet ei mõista, siis ära jää selle üle liiga kauaks arutama, vaid tule selle juurde tagasi millalgi edaspidi. Pole hullu, kui ta mõne õpetusega kohe ei nõustu. Anna talle aega, et ta võiks selle paikapidavuses veenduda ja et see võiks ta südames juurduda. (Joh. 16:12; Kol. 2:6, 7.) Piiblis võrreldakse valeõpetusi kindlustega, mis meil tuleb purustada. (Loe 2. Korintlastele 10:4, 5.) Inimesel võib olla väga raske lasta lahti väärõpetustest, mida ta on terve elu uskunud. Et tal oleks seda lihtsam teha, tuleb meil aidata tal nii-öelda uus kindlus ehitada ehk hakata Jehoovat usaldama. Siis on tal kergem oma uskumusi muuta ja võtta omaks see, mida Jehoova õpetab. (Laul 91:9.)

MIDA ME SAAME TEHA HUVILISE HEAKS, KES ON KOOSOLEKULE TULNUD

14. Kuidas meil tuleks kohelda neid, kes meie koosolekutele tulevad?

¹⁴ Jehoova ootab, et kohtleksime lahkelt kõiki inimesi, ükskõik kust nad pärit on, milline on nende taust või majanduslik seis. (Jaak. 2:1–4, 9.) Mida me siis saame teha, et need, kes meie koosolekule tulevad, tunneksid, et me hoolime neist?

15., 16. Mida me saame teha, et huvilised tunneksid end koosolekutel hästi?

¹⁵ Mõned tulevad koosolekule lihtsalt uudishimust või siis sellepärast, et mõni sõber või sugulane, kes elab mujal, on neil soovitanud seda teha. Niisiis, kui märkad koosolekul kedagi, keda sa pole varem näinud, mine temaga rääkima. Ole sõbralik, ent mitte ülevoolavalt, muidu võiks inimene end ebamugavalt tunda. Kutsu ta enda kõrvale istuma, näita talle käsitletavaid mõtteid omaenda piiblist ja väljaannetest või too talle kirjanduslauast isiklikud eksemplarid. Mõtle ka sellele, mida sa saaksid teha, et ta tunneks end vabamalt. Näiteks üks mees, kes saali tuli, ütles teda tervitanud vennale, et ta tunneb, et pole piisavalt hästi riides. Vend ütles talle, et sellest pole midagi, ja selgitas, et kuigi koosolekutel on meil veidi pidulikumad riided seljas, oleme muidu täiesti tavalised inimesed. Sellest mehest sai hiljem Jehoova teenija ja ta ütles, et talle jääb alatiseks meelde see, kuidas vend tol korral temaga rääkis. Pea ka meeles, et kuigi me tahame inimeste vastu huvi üles näidata, ei tohiks me muutuda familiaarseks ega esitada liiga isiklikke küsimusi. (1. Peetr. 4:15.)

¹⁶ Samuti tuleks meil olla hoolsad, et see, mida me ütleme omavahelistes vestlustes, vastustes või kõnedes, poleks lugupidamatu nende suhtes, kes pole Jehoova tunnistajad. Näiteks ei taha me nende uskumusi maha teha ega kasutada sõnu või väljendeid, mis võiksid neid riivata. (2. Kor. 6:3; Tiit. 2:8; 3:2.) Vennad, kes esitavad avalikke kõnesid, peaksid olema selles osas eriti ettevaatlikud. Neil tuleks ka selgitada sõnu ja mõisteid, mida huvilised ei pruugi mõista.

17. Mida meil tuleks teha, kui kohtame kuulutustööl inimest, kes on „valmis vastu võtma tõde”?

¹⁷ Me teame, et on veel inimesi, kes on „valmis vastu võtma tõde”. Ja kuna lõpp jõuab üha lähemale, tahame teha oma parima, et nad üles leida ja neid õpetada. (Ap. t. 13:48.) Me ei peaks kõhklema neile piiblikursust pakkuda ja neid koosolekule kutsuda. Nii saame aidata neil teha esimesed sammud teel, mis viib ellu. (Matt. 7:14.)