Armastus Jehoova vastu on andnud mulle jõu vastu pidada

Aga kuidas läks nii, et mina, endine kommunist, ühinesin Jehoova tunnistajatega, keda peeti riigi vaenlasteks? Ja kuidas aitas Jehoova armastus ja väljaõpe mul töölaagris ja asumisel veedetud aastate jooksul oma isiksust lihvida?

Õigluse ja meelerahu otsingul

Olen sündinud aastal 1930 Põhja-Moldovas vaeses Tabani külas. Minu vanemad rügasid kolhoosis tööd teha, et oma kuut last ära toita, ent elasime ikka üsna kehvalt. Mu ema kuulus vene õigeusu kirikusse ja isa oli katoliiklane. Neil oli sageli tuliseid arutelusid selle üle, kui halvasti preestrid käituvad.

18-aastaselt lõpetasin kooli ja astusin komsomoli – noorsooühingusse, mis propageeris kommunistlikku ideoloogiat. Selle eesmärk oli kasvatada noortest tulevasi kommunistliku partei liikmeid. Mind valiti peagi kohaliku rakukese sekretäriks. Mulle meeldis idee vendlusest, võrdsusest ja õiglusest, kuid olin väga pettunud, kui nägin, kuidas kõikjal vohab ebaõiglus ja korruptsioon.

Komsomolina pidin vastuvaidlemata toetama Nõukogude Liidua usuvastast poliitikat. Meie külas olid mõned Jehoova tunnistajad. Kuigi olin märganud, kui ausad ja rahumeelsed nad on, pidasin neid fanaatikuteks. Kes oleks võinud arvata, et peagi vastab just üks Jehoova tunnistaja minu paljudele küsimustele, mis mul tekkinud oli.

Selleks Jehoova tunnistajaks oli minu onu Dimitri, kes elas meie külas. Ühel kevadpäeval aastal 1952 küsis ta minult: „Georgi, mida sa tahad oma elus saavutada?” Ta oli ainus inimene, kes hoolis minust nii palju, et midagi sellist küsida. Tegelikult keerles mu peas palju vastamata küsimusi. Näiteks, kui Jumal on olemas, siis miks ta lubab nii palju kannatusi? Järgmise kaheksa päeva jooksul vastas Dimitri piibli abil mu küsimustele. Vahel rääkisime Jumalast kuni kella kolmeni öösel.

Pärast neid jutuajamisi otsustasin hakata piiblit uurima. Mõistsin, et Jehoova on mu taevane isa, kes tõesti armastab mind. (Laul 27:10.) Kuigi mu teadmised piiblist olid veel üsna kesised, oli mu armastus Jehoova vastu tugev. See aitas mul kommunistlikust parteist lahkuda, hoolimata kohaliku partorgi ähvardustest. Septembris 1952, vaid neli kuud pärast seda, kui olin hakanud piiblit uurima, pühendasin oma elu Jehoovale ja lasin end ristida.

Mu armastus Jehoova vastu pannakse proovile

Tol ajal oli Jehoova tunnistajate tegevus riigis keelatud. Kuid ma soovisin Jehoovale näidata, kui väga ma teda armastan. Seega pakkusin ennast viima piiblikirjandust ümberkaudsetes külades elavatele Jehoova tunnistajatele. See oli aga riskantne, kuna kahtlustavad külaelanikud oleksid võinud ringiliikuvast võõrast võimudele teada anda. Isegi mõned Jehoova tunnistajad olid minu suhtes umbusklikud. Nad kartsid, et ma võin olla kogudusse imbunud KGB agent. Varsti sai aga selgeks, et ma ei ole spioon. Vaid kaks kuud pärast ristimist mind arreteeriti ja süüdistati keelatud kirjanduse levitamises.

Enne kohut olin ligi aasta eelvangistuses. Lõputute ülekuulamistega püüti murda minu laitmatus. Aga minu armastus Jehoova vastu oli piisavalt tugev. Lõpuks toimus Ukrainas Odessa linnas avalik kohtuistung. Minu vanemad ja õed-vennad, kes polnud sel ajal Jehoova tunnistajad, kutsuti samuti sinna.

Kohtuistungil püüti mind näidata ohvrina, kes on liitunud ohtliku sektiga. Võimud soovisid panna minu vanemaid ja õdesid-vendi uskuma, et ma olen hulluks läinud. Mu vanemad olid hirmul ning nutsid ja palusid, et hülgaksin oma usu. Mina aga jäin kindlaks ja ütlesin emale: „Ära muretse. Mind pole petetud. Ma olen leidnud selle, mida olen kogu elu otsinud. Ja ma ei jäta seda.” (Õpet. 23:23.) Mul polnud veel palju teadmisi piiblist, aga ma teadsin piisavalt, et Jehoovast kinni hoida. Umbes kuus aastat hiljem hakkasid ka mu vanemad piibli vastu huvi tundma ja nendest said Jehoova tunnistajad.

Mulle mõisteti 15 aastat sunnitöölaagrit ja saadeti rongiga Siberisse Kolõma piirkonda, mis oli kurikuulus oma paljude sunnitöölaagrite poolest. Valvurid ja teised ametnikud peksid ja näljutasid meid, et meid ohjes hoida. Mõtlesin, et kuidas ma siin üldse ellu jään.

Jumal hoolitses mu eest ja andis väljaõpet

Mingi aeg pärast laagrisse saabumist küsis üks kinnipeetu minult ettevaatlikud: „Kas siin on mõni Joonadab?” Mõistsin kohe, et tegemist on mu usuvennaga. Keegi teine ei kasutaks sellist piibliterminit. Tuli välja, et laagris oli juba 34 Jehoova tunnistajat. Need kogenud vennad õpetasid mulle seda, kuidas rasketes oludes piibli põhimõtteid rakendada. Kuid lisaks sellele aitasid nad mul arendada kristlikke omadusi nagu näiteks mõistlikkus.

Töötasin laagris masinistina. Ühel päeval kiitles mu töökaaslane Matfei, et teab peast 50 pühaku nime. Kui tegin nende niinimetatud pühakute kohta solvava märkuse, püüdis Matfei mulle virutada, kuid ma jooksin eest ära. Hiljem nägin, kuidas vennad minuga juhtunu üle naeravad, ja hüüdsin neile ärritunult: „Mida te naerate? Ma tahtsin vaid kuulutada.” Nad seletasid mulle lahkelt, et meie eesmärgiks on kuulutada inimestele head sõnumit, mitte neid solvata. (1. Peetr. 3:15.) Matfei oli dissident, kuid talle avaldas muljet see, kui lugupidavalt Jehoova tunnistajad suhtusid valvuritesse ja teistesse võimuesindajatesse. Viimaks hakkas ta ise piibli sõnumi vastu huvi tundma. Mulle on jäänud alatiseks meelde see öö, kui ta külmaveetünnis salaja ristiti.

Peagi pärast laagrisse saabumist kutsuti mind ja kaht noort venda poliitõppusele. Me keeldusime sellest, sest arvasime, et see läheb vastuollu meie kristliku erapooletusega. (Joh. 17:16.) Karistuseks pandi meid kaheks nädalaks pimedasse kartserisse. Kui vabanesime, selgitasid vennad meile, et poliitõppusel osalemine ei lähe iseenesest vastuollu meie erapooletusega. Seda võiks võtta kui võimalust anda head tunnistust. Tänu nendele vendadele õppisime tegutsema arukamalt ja olema paindlikumad.

Nägin, et Jehoova õpetab mind kannatlikult nende vendade kaudu. Näiteks meenub mulle juhtum ühe preestriga, kes oli määratud pearaamatupidajaks. Iga kord, kui meie teed söögiaegadel ristusid, tervitas ta mind sõnadega: „No tere, sa Kuradi poeg!” Üks teine vang soovitas mulle, et võiksin talle sarkastiliselt vastata: „Tere, isa!” Kahjuks võtsingi tema nõu kuulda ja selle tagajärjel sain kõvasti peksa. Kui vennad kuulsid, mis minuga juhtunud oli, aitasid nad mul mõista, mida ma valesti tegin. (Õpet. 29:11.) Lõpuks palusin preestrilt vabandust.

Enne seda, kui mind laagrisse saadeti, käisin meie põrandaalustel koosolekutel, mis toimusid kas ööpimeduses või varahommikuti. Laagris polnud meil end aga kuskile peita. Seepärast kogunesime vendadega iga päev ja seisime ringis, et arutada kirjakohti, mille olime varem kirjutanud väikestele paberitükikestele. Tahtsime jätta meelde nii palju piiblisalme kui võimalik. Kui mõni valvur hakkas meie poole tulema, neelasime paberitükid kiiresti alla.

Kodust küll kaugel, kuid Jumalale lähedal

Aastal 1959, kui mind laagrist vabastati, saadeti mind asumisele Kasahstani Karagandõ oblastisse. Mul oli veel katseaeg, kuid otsustasin abielluda. Seepärast palusin luba sõita 20 päevaks Venemaale Tomski oblastisse. Teadsin, et seal elab üks ustav ja armas õde Maria. Kohale jõudes asusin kohe asja juurde, otsekohene nagu ma olin, ja ütlesin talle: „Maria, mul pole aega kurameerimiseks. Abiellume!” Ta oli nõus ja meil olid väiksed pulmad. Maria hindas väga seda, et olin nii paljudes katsumustes ustavalt vastu pidanud ja ta soovis olla Jehoova teenimisel minu teekaaslaseks. (Õpet. 19:14.)

1960ndatel aastatel polnud lubatud avalikult majast majja kuulutada. Seepärast püüdsime kasutada igat võimalust, et rääkida eraviisil oma lootusest elada igavesti maa peal, näiteks siis, kui meid külla kutsuti või olime puhkusel. Püüdsime ka ise leiutada viise, kuidas inimestega jutu peale saada. Näiteks käisime müügil olevates majades ja üritasime omanikega usuteemadel vestlust alustada. Sellist lähenemist kasutades saime Mariaga alustada mitut piibliuurimist ja neist kuus inimest sai Jehoova tunnistajaks.

Vahel saime tunnistust anda valimiste ajal. Kord tulid meie tehasesse, kus ma koos mõne vennaga töötasin, KGB-lased. Nad küsisid meilt tuhande kaastöölise ees, miks Jehoova tunnistajad ei osale poliitikas. Peainsener ja mitmed meie kolleegid astusid meie kaitseks välja. Nad ütlesid, et me oleme vastutustundlikud ja töökad inimesed. Nende sõnad andsid meile jõudu selgitada oma veendumusi ja me tsiteerisime peast ka mõningaid piiblikohti. Tänu sellele hakkas neli meie kaastöölist piibli vastu huvi tundma ja vähem kui aasta pärast nad ristiti.

1970ndate alguses said Kasahstanis veel paljud Jehoova tunnistajaks. Seepärast otsustasime, et oleks hea korraldada esimene suurem kokkutulek. Kuidas teha seda aga ilma võimudes kahtlust äratamata? Meil tuli mõte pidada ühepäevane kokkutulek Almatõ linna lähedal asuvas külakeses toimuvate pulmade varjus. Nii et pruudi ja peigmehega kokku oli pulmapeol ja samaaegsel kokkutulekul rohkem kui 300 inimest. Minu naine koos mõnede õdedega nägi kõvasti vaeva, et peopaika kaunistada ja valmistada maitsvat toitu. Eriti meeldisid aga külalistele piiblikõned, mida pidas pea tosin venda. Mul oli sel päeval võimalus esimest korda elus pidada piiblikõne nii suure kuulajaskonna ees.

Jumala armastus on aidanud meid kõigis katsumustes

Mu armas naine Maria oli kogu oma elu mulle ustav kaaslane. Ta oli leebe ja alandlik ja seadis kuningriigi alati esikohale. Kuigi ta oli muidu tugev naine, diagnoositi tal ootamatult osteoporoosi raske vorm, nii et viimased 16 eluaastat oli ta voodihaige. Hoolitsesime tema eest koos tütre Ljudmilaga kuni tema surmani aastal 2014.

See, kui nägin oma kallist naist kannatamas, tegi mind päris jõuetuks. Ent kuni tema viimse elupäevani lugesime koos piiblit ja julgustavaid artikleid. Rääkisime sageli uuest maailmast. Vahel nutsin vaikselt tema kõrval. Kuid iga kord, kui lugesime Jehoova imepärastest tõotustest, saime jõudu, et vastu pidada. (Laul 37:18; 41:3.)

Sellest hetkest alates, mil mõistsin, et Jehoova armastab mind, on ta alati olnud mu kõrval ja hoolitsenud mu eest. (Laul 34:19.) Kogenematu noorena tundsin, kuidas ta aitab mul kannatlike vendade kaudu oma isiksust lihvida. Laagri ja asumise ajal kogetud katsumuste ajal toetas Jehoova mind oma sõnaga. Ja ta andis mulle vajalikku jõudu, et hoolitseda oma kalli naise Maria eest kuni tema surmani. Võin nüüd tõsimeeli öelda, et armastus Jehoova vastu on andnud mulle jõu vastu pidada.