Valisin spordi asemel Jehoova teenimise

Kasvasin üles Austraalia maapiirkonnas. Mu vanemad ja vanavanemad said Jehoova tunnistajateks 1950ndatel. Hakkasin tegema kuulutustööd 6-aastaselt ja mind ristiti 13-aastaselt. Olin koolivaheaegadel sageli abipioneer. Armastasin Jehoovat ja tahtsin teda igavesti teenida.

Kui olin 15, panid koolis treenerid tähele, et olen võimekas sportlane. Selle tõttu pakkusid professionaalse ragbiliiga esindajad mulle spordistipendiumi. Perspektiiv saada ragbistaariks meeldis mulle, aga ma olin juba pühendunud Jehoovale. Isa soovitas mul asja üle hoolikalt mõelda, enne kui otsustan, kas võtan sihiks sportlaskarjääri. Tegin, nagu isa soovitas, ja mõistsin, et ma ei saa mõlemal alal edukas olla. Seega keeldusin pakkumisest. Mõni kuu hiljem pakkus Austraalia Spordiinstituut Canberras mulle maratonijooksja stipendiumi, mis oleks andnud võimaluse esindada Austraaliat Rahvaste Ühenduse mängudel või olümpiamängudel. Jehoova teenimine oli aga mulle tähtsam, seega ütlesin ei.

Peagi lõpetasin kooli ja alustasin pioneeritööd, mida olin juba ammu igatsenud. Aga siis tekkisid meie peres rahalised raskused, nii et pidin pioneeritöö lõpetama ja asuma täiskohaga tööle suurtel põllutöömasinatel. Olin hilises teismeeas ja elasin omaette. Minu jumalateenistus muutus automaatseks, lihtsalt rutiiniks. Olin masenduses ja mu suhted Jehoovaga nõrgenesid. Valisin endale valed sõbrad, kes jõid liiga palju ja elasid ebamoraalset elu. Mul oli kiusatus samamoodi teha. Hetkelised naudingud said minu jaoks tähtsamaks kui Jehoova teenimine.

Sain aru, et mul tuleb midagi muuta, mistõttu kolisin teise linna oma sõpradest eemale. Sain Jehoovaga jälle lähedaseks ja mul oli plaan uuesti pioneeritööd tegema hakata. Siis kohtusin ühe tagasihoidliku maatüdruku Leann McSharryga, kes juba tegi pioneeritööd, ja meist said head sõbrad. Rääkisime oma eesmärkidest ja ka unistusest saada misjonäriks. Me abiellusime 1993. aastal. Tahtsime mõlemad, et Jehoova juhiks meie elu.

Eesmärgid hakkavad täituma

Samal aastal hakkasingi koos Leanniga pioneeritööd tegema. Tahtsime elada lihtsat elu ja mitte laenu võtta, mistõttu ostsime elamiseks vana haagissuvila. Kuue aasta jooksul kolisime kõikjale, kuhu Jehoova organisatsioon soovitas, ja enda ülalpidamiseks tegime juhutöid. Käisime väikeste kogudustega kuulutamas avaratel tasastel ja põuastel territooriumitel Queenslandi osariigi hõredalt asustatud piirkondades. Ööbisime haagissuvilas kõrvalistes paikades ja pidasime koosolekuid metsas või kohalikus rahvamajas. Olime õnnelikud. Aeg-ajalt ikka mõtlesime, kas me saaksime Jehoova heaks midagi veel teha. Peagi saime sellele küsimusele vastuse.

Jehoova organisatsioon palus meil minna misjonärideks teise riiki. Kahtlesime, kas suudame olla head misjonärid Gileadi koolis käimata, ja seetõttu tundsime ärevust ja ebakindlust. Meile küll meeldis kuulutustöö, aga kuna meil varem ei olnud eriti võimalust inimestega piiblit uurida, siis ei pidanud me ennast väga tõhusateks piibliõpetajateks.

Kurtsime oma muret harubürookomitee vennale Max Lloydile.a Ta lohutas meid, et kui me hoolimata oma ebakindlusest võtame selle ülesande vastu, annab Jehoova meile kõik vajaliku, et seda täita. Maxi isalikud sõnad andsid meile julguse võtta vastu ülesanne Sri Lankal.

Keeruline ülesanne

1999. aastal saabusime Sri Lanka pealinna Colombosse. Sealset elu ei andnud võrreldagi meie rahuliku eluga Austraalia maapiirkonnas. Sri Lankal puutusime kokku kodusõja, vaesuse, ülerahvastatuse, kerjuste ja keeruliste keeltega, aga seal oli ka midagi võrratut – meie armsad vennad ja õed ning lugematu hulk alandlikke inimesi, kes ei tundnud veel Jehoovat.

Meid määrati Kandy linna, mis asub teeistandustest ja vihmametsadest ümbritsetud maalilisel platool. See linn on kuulus selle poolest, et seal on palju budistlikke templeid. Väga vähesed kohalikud teavad midagi oma armastavast Loojast. Vennad ja õed meie koguduses rääkisid kas singali või tamili keelt ning koosolekuid peeti mõlemas keeles. Singali keelt oli küll raske õppida, aga kogudusekaaslased ja piibliõpilased olid väga tänulikud, et püüdsime nende keelt õppida, kuigi teinekord ajasid meie vead neid naerma.

Keeleõpe polnud aga meie suurim probleem. Esimest korda elus saime tunda omal nahal jõhkrat tagakiusamist. Kord piiras vihane rahvahulk meid ümber. Ühed panid meie kirjanduse põlema, teised samal ajal peksid mind ja veel üht venda. Palvetasime, et Jehoova annaks meile rahu ja hoiaks meid meeles, kui peaksime surema. Ühel hetkel läks rahvahulk meie suureks kergenduseks laiali. Meie põlved värisesid, kui külast lahkusime. Tänasime Jehoovat, et ta oli meid kaitsnud.

Aega läks, aga lõpuks hakkasime tundma end Sri Lankal nagu kodus. Kuigi riigis möllas kodusõda, mis pööras inimesed üksteise vastu, oli südantsoojendav näha, et Jehoova ühtsesse perekonda lisandus ikkagi pidevalt uusi inimesi. Meil on Sri Lanka päevilt palju ilusaid mälestusi. Ei läinud aga kaht aastatki, kui võimud andsid järele usujuhtide survele ja enamik misjonäre pidi riigist lahkuma.

Järgmised nädalad olid segased ja rahutud. Mõtlesime, mis meist saab. Juhtiv kogu määras meid Paapua Uus-Guineasse. Saabusime pealinna Port Moresbysse 2001. aasta septembris.

Kirev Paapua Uus-Guinea

Kuigi Paapua Uus-Guinea on Austraalia lähim naaber, siis sealne igapäevaelu ja kultuur on hoopis teistsugused kui Austraalias. Jällegi tuli meil uute asjadega harjuda. Selles riigis on rohkem kui 800 keelt! Meie õppisime selgeks tok-pisini keele, mida räägitakse kõige rohkem.

Kui olime kolm aastat Popondetta linnas elanud, määrati meid ringkonnatööle. Poleks iial osanud oodata, et Jehoova usaldab meile sellise ülesande! Ma olin alati imetlenud reisivate ülevaatajate küpsust ning juhatus- ja õpetamisoskust, aga ma tundsin, et ma ise ei oleks pädev seda ülesannet täitma. Minu unistuseks oli olnud misjonitöö, reisivaks ülevaatajaks saamine polnud mul kunagi pähegi tulnud. Olen siiani hämmastunud, et Jehoova mulle sellise erilise võimaluse andis.

Kui me linnakesi külastasime, siis oli meil ööbimispaigas tavaliselt olemas elekter ja vesi ning ka tuba voodiga. Maapiirkondades tavaliselt selliseid mugavusi aga ei olnud. Magasime väikestes külamajakestes, tegime süüa väljas lõkke peal ja pesime end ojades ja jõgedes. Kui seal olid krokodillid, siis tõime ämbriga vett ja pesime end hüti taga.

Me polnud kunagi vajanud nii palju vastupidavust kui siis, aga me olime veendunud, et Jehoova annab meile piisavalt jõudu. (Kohtumõistjate 6:14.) Paljude koguduste ja gruppideni oli raske jõuda, sest need asusid tihedates vihmametsades, soistel rannikualadel või mägedes. Reisisime maastikuautode, paatide ja lennukitega ning tihti ka lihtsalt jalgsi.b

Ühe Indoneesia piiri ääres asuva koguduseni jõudmiseks tuli meil sõita rohkem kui 350 kilomeetrit mööda teid, mis enamasti olid sillutamata. Pidime oma teekonnal paarisajal korral ületama ojasid ja jõgesid ning harva sai seda teha üle silla. Aastate jooksul veetsime lugematuid tunde, et oma sõidukit paksust mudast välja kaevata või läbi lükata ning lõpuks jõuda oma armsate usukaaslaste juurde, kes ootasid meid ees naerul nägude ja maitsvate roogadega.

Kui reisisime ühemootoriliste väikelennukitega kõrgele mägedesse, pidi piloot pilvede vahelt kindlaks tegema, kus on lennurada. Seejärel lendas ta madalalt üle selle raja, et kontrollida, ega seal ei ole lapsi või loomi. Ja siis me maandusime mudasel ja ebaühtlasel lennurajal, mis asus rohkem kui 2000 meetri kõrgusel ohtlikul mäenõlval. Mõnikord ei saanud sellistest küladest lahkuda muud moodi, kui tõusta õhku lennurajalt, mis lõppes kuristiku serval.c

Vahel matkasime lämbe õhu käes järskudel mägiradadel ja soistel rannikualadel, seljakottides kirjandus ja reisivarustus. Sellistel retkedel olid meie kaaslasteks vennad ja õed, kellega saime rääkida kosutavatel teemadel ja palju naerda.

Tundsime sama, mida mainis Paulus tekstis 1. Tessalooniklastele 2:8: „Kuna me olime teisse kiindunud, andsime teile rõõmuga ... iseendid, sest te saite meile väga armsaks.” Vennad ja õed olid valmis tegema sama – andma meie eest isegi oma elu, et kaitsta meid relvastatud kuritegelike jõukude eest. Ükskord ähvardas üks mees matšeetega minu abikaasat Leanni. Mina ei saanud oma naise aitamiseks midagi teha, sest olin küla teises otsas. Üks vend aga hüppas kiiresti Leanni ja mehe vahele. Teised tormasid talle appi ja meie vend pääses üksnes kergete vigastustega. Kuigi riigis seadusetus aina kasvas, kaitses Jehoova meid iga päev, et saaksime ikka koguduste eest hoolt kanda.

Oma tervise eest oli meil päris keeruline hoolitseda, sest Paapua Uus-Guineas ei olnud head arstiabi. 2010. aastal oleks Leann ohtliku bakteriaalse nakkuse tõttu peaaegu et surnud. Ravi saamiseks tuli meil kiiresti Austraaliasse lennata. Jehoova aitas meil rahu säilitada ja lõpuks leidsid arstid seal ka sobiva antibiootikumi. Üks arst ütles meile: „Teie olete Jumala heaks palju teinud. Nüüd hoolitseb tema teie eest.” Mõni kuu hiljem saime Uus-Guineasse tagasi minna ja oma tööd jätkata.

Ka Austraalias on palju teha

Järgmise aasta jooksul pidi Leann käima Austraalias järelravil. Seetõttu soovitas harubüroo meil 2012. aastal Austraaliasse jäädagi, et saaksime tervise eest hoolitseda. Kuna me olime nii palju aastaid ära olnud, polnud meie jaoks kõige raskem mitte tervisega tegeleda, vaid oma olukorraga leppida. Meil oli kurb loobuda oma ülesandest ning lahkuda vendade ja õdede juurest, kes olid meile nii armsaks saanud. Tundsime, nagu oleksime mõnes mõttes läbi kukkunud ja et meist ei ole Jehoovale enam nii palju kasu kui varem. Pärast aastaid võõrsil elamist oli raske Austraaliat oma koduks pidada. Sellisel keerulisel ajal olid vennad ja õed meile hindamatuks toeks.

Kui Leann terveks sai, teenisime eripioneeridena Uus-Lõuna-Walesi osariigis Wollongongi linnas, mis asub Sydneyst lõuna pool. Umbes aasta hiljem saime rõõmsa üllatuse osaliseks – meid kutsuti abielupaaride piiblikooli (praegune kuningriigi kuulutajate kool). Pärast seda määras Australaasia harubüroo meid ringkonnatööle. Aastate jooksul oleme külastanud kogudusi ja gruppe nii suurlinnades kui ka väikestes kõrbelinnakestes ja kalurikülades. Praegu külastame kogudusi Loode-Austraalia põuastel aladel ja Ida-Timori riigis.

Minu abikaasa on alati olnud ülimalt toetav ja tugeva vaimsusega kaaslane, võrratu kink Jehoovalt. Leann pole kunagi vastu olnud ühelegi ülesandele, ükskõik millised raskused või ebamugavused nendega ka poleks kaasnenud. Kui temalt küsitakse, kuidas ta raskustega toime tuleb, ütleb ta: „Ma räägin kõigest Jehoovale.” Ja siis loeb ta Jumala sõna ning laseb Jehooval endale öelda, kuidas oleks kõige parem mõelda, tunda ja tegutseda.

Ma pole kunagi kahetsenud seda, et lasin Jehooval oma elu juhtida ega püüelnud sportlaskarjääri poole. Olen oma elu jooksul näinud, et kui võtame Jehoova antud ülesande vastu, siis tema õpetab meile, kuidas selle ülesandega hakkama saada. Olen õppinud, et raskuste ja otsuste puhul tasub esimese asjana paluda Jehoovalt tarkust ja püha vaimu. Tänu meie armsale Isale Jehoovale on meil olnud rikas ja mõttekas elu. Oleme talle kui savinõud ja ootame põnevusega, kuidas ta meid veel kasutada saab. (2. Korintlastele 4:7.)