Meie kambriteks võivad olla kogudused. Suure viletsuse ajal on Jehoova lubanud meid kaitsta, kui teenime teda ühtselt koos usukaaslastega. Seepärast tuleb meil juba praegu pingutada, et oma vendi-õdesid mitte lihtsalt taluda, vaid neid südamest armastada. Sellest võib sõltuda meie elu. Jehoova suur päev on hädaaeg kõigile inimestele. (Sef. 1:14, 15.) Ka Jehoova teenijad ei jää raskustest puutumata. Kui aga valmistume selleks juba praegu, suudame jääda rahulikuks ja ka teisi aidata. Me peame vastu mistahes raskustes. Kui meie usukaaslased satuvad hätta, ajendab kaastunne meid neid aitama. Ja me hoiame oma vendade-õdede ligi, sest armastame neid väga. Kui seda kõike teeme, annab Jehoova meile tasuks igavese elu maailmas, kus endised katastroofid ja raskused ei tule enam meeldegi. (Jes. 65:17.) w23.07, lk 7, lõigud 16–17

Piiblis kirjeldatakse ustavaid jumalateenijaid sageli sõnadega „vägev” või „tugev”. Kuid nad ise ei tundnud end alati niimoodi. Näiteks tundis Taavet vahel, et Jehoova on teinud ta „kindlaks kui mäe”, kuid teinekord haaras teda hirm. (Laul 30:7.) Simson oli tänu Jumala vaimule erakordselt tugev, kuid ta mõistis, et ilma selleta jääks ta „sama nõrgaks nagu kõik teised”. (Kohtum. 14:5, 6; 16:17.) Need mehed olid vägevad, kuna Jehoova andis neile jõudu. Ka apostel Paulus teadis, et ta vajab Jehoovalt jõudu. (2. Kor. 12:9, 10.) Näiteks oli tal tervisemuresid. (Gal. 4:13, 14.) Vahel oli tal raske teha seda, mis on õige. (Rooml. 7:18, 19.) Ja aeg-ajalt tundis ta suurt ärevust ja kartis. (2. Kor. 1:8, 9.) Paulus aga ütles, et „kui olen nõrk, olen tõeliselt tugev”. Mida ta sellega mõtles? Ta teadis, et Jehoova annab talle vajaliku jõu ja teeb ta tugevaks. w23.10, lk 12, lõigud 1–2

Kui maadled väärtusetustundega, oleks hea mõelda sellele, et Jehoova ise tõmbas sind enda juurde. (Joh. 6:44.) Ta näeb meis head, mida me ise ei pruugi näha, ja ta teab paremini kui me ise, millised me tegelikult oleme. (2. Ajar. 6:30.) Seega võime teda usaldada, kui ta ütleb, et oleme talle kallid. (1. Joh. 3:19, 20.) Enne kristlaseks saamist võisid mõned teha tegusid, mis neis siiamaani süütunnet tekitavad. (1. Peetr. 4:3.) Ka neil, kes on juba kaua ustavalt Jehoovat teeninud, tuleb võidelda oma patuste kalduvustega. Kas ka sinu süda mõistab sind vahel hukka? Kui see on nii, võib sind lohutada teadmine, et paljud Jehoova teenijad on tundnud sedasama. Näiteks Paulus tundis end äärmiselt armetuna, kui mõtles oma ebatäiusele. (Rooml. 7:24.) Ta oli küll kahetsenud oma patte ja lasknud end ristida, ent siiski pidas ta ennast apostlite seas kõige tähtsusetumaks ja suurimaks patuseks. (1. Kor. 15:9; 1. Tim. 1:15.) w24.03, lk 27, lõigud 5–6