Kuningas Joase elukäik näitab, kui oluline on valida endale sõpru, kes armastavad Jehoovat ja tahavad olla talle meelepärased. Ja need sõbrad ei pea olema meie eakaaslased. Oli ju Joas palju noorem kui tema sõber Joojada. Mõtle järgmistele küsimustele. Kas minu sõbrad räägivad Jehoovast ja piibli tõdedest? Kas nad aitavad mul oma usku tugevdada? Kas nad innustavad mind elama Jehoova normide järgi ja kas nad ise teevad seda? Kas nad ütlevad mulle vaid seda, mida tahan kuulda, või kas nad julgevad mulle nõu anda, kui seda vajan? (Õpet. 27:5, 6, 17.) Tegelikult on nii, et need, kes ei armasta Jehoovat, ei peaks olema sinu sõbrad. Kui aga su sõbrad teenivad Jehoovat ustavalt, siis pea neid kalliks. Nad aitavad ka sul tema ligi jääda. (Õpet. 13:20.) w23.09, lk 9, lõigud 6–7

„Alfa” on kreeka tähestiku esimene täht ja „oomega” viimane. Fraasiga „alfa ja oomega” andis Jehoova mõista, et kui ta millegagi algust teeb, viib ta selle ka lõpule. Kui Jehoova lõi Aadama ja Eeva, ütles ta neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see.” (1. Moos. 1:28.) Sellega Jehoova otsekui ütles „alfa” ja sõnastas oma eesmärgi: tuleb aeg, kui Aadama ja Eeva täiuslikud ja Jumalale kuulekad järeltulijad täidavad maa ning muudavad selle paradiisiks. Kui see on teostunud, siis Jehoova otsekui ütleb „oomega”. Kui said valmis „taevas, maa ja kõik, mis neis on”, andis Jehoova garantii, et tema eesmärk inimkonna ja maaga on seitsmenda päeva lõpuks täitunud. (1. Moos. 2:1–3.) w23.11, lk 4–5, lõigud 13–14

Teekond Babülooniast Iisraeli polnud kerge ja võis võtta umbes neli kuud. Jehoova aga lubas, et kõrvaldab tagasipöörduvate juutide teelt kõik takistused. Need, kes olid Jehoovale ustavad, mõistsid, et õnnistused, mis kaasnevad kodumaale tagasi pöördumisega, kaaluvad üles kõik ohvrid, mida nad peavad tooma. Suurim õnnistus oli seotud nende jumalateenimisega. Babülonis polnud altarit, kus Moosese seaduses nõutud ohvreid tuua, ega ka preestreid, kes neid tooksid. Kõigele lisaks elasid Jehoova teenijad rahva seas, kes teenis ebajumalaid ega pidanud Jehoovat ja tema norme mikski. Niisiis ootasid kümned tuhanded ustavad juudid kannatamatult võimalust minna kodumaale tagasi ja puhas jumalakummardamine taastada. w23.05, lk 14–15, lõigud 3–4