Meil tuleb hoiduda sellele maailmale omasest mõtteviisist. Kui hakkame mõtlema nii nagu inimesed meie ümber, võime hakata Jehoova seadusi eirama. (1. Kor. 3:19.) Selle maailma tarkuse järgi on täiesti loomulik rahuldada oma patuseid ihasid. Mõned Pergamoni ja Tüatiira kristlased olid lasknud end mõjutada neist, kes teenisid ebajumalaid ja elasid ebamoraalset elu. Jeesus manitses mõlemat kogudust, kuna nad sallisid seksuaalset ebamoraalsust. (Ilm. 2:14, 20.) Ka tänapäeval tuleb meil olla hoolsad, et meid ei mõjutaks ümbritsevate inimeste hoiakud. Sugulased ja tuttavad võivad meile öelda, et Jehoova normid on liiga ranged ja et meil tuleks siin-seal järeleandmisi teha. Näiteks võivad nad väita, et pole mingit vajadust järgida piibli iganenud moraalinorme. Vahel aga võime tunda, et Jehoova seadused pole piisavalt konkreetsed, ja siis võib tekkida soov minna „üle selle, mis on kirjutatud”. (1. Kor. 4:6.) w23.07, lk 16, lõigud 10–11

Jeesuse ema Maarja vajas jõudu. Ingel Gabriel ütles talle, et ta jääb lapseootele ja peab üles kasvatama messia. Maarja võis olla üsna šokeeritud, kuna ta ei teadnud lastekasvatamisest suurt midagi ja ta polnud isegi abielus. Lisaks tuli tal seda, et ta last ootab, oma kihlatule Joosepile selgitada. (Luuka 1:26–33.) Kust sai Maarja jõudu? Näiteks palus ta ingel Gabrielil anda selle ülesande kohta lisainfot. (Luuka 1:34.) Ja peagi pärast seda reisis ta mägismaale ühte Juuda linna, et minna külla oma sugulasele Eliisabetile. Eliisabet kiitis Maarjat ja lausus Jehoova vaimu mõjutusel tema sündimata lapse kohta ühe julgustava prohvetiennustuse. (Luuka 1:39–45.) Maarja ütles, et Jehoova „on teinud oma käsivarrega vägevaid tegusid”. (Luuka 1:46–51.) Gabrieli ja Eliisabeti kaudu andis ta Maarjale jõudu. w23.10, lk 14–15, lõigud 10–12

Väike hulk kristlasi on võitud püha vaimuga ja neil on Jehoovaga erilised suhted. Need 144 000 kristlast hakkavad taevas koos Jeesusega preestritena teenima. (Ilm. 14:1.) Kogudusetelgi püha paik sümboliseerib nende kui vaimust sündinud Jumala poegade seisundit, kui nad on veel maa peal. (Rooml. 8:15–17.) Kõige püham paik sümboliseerib taevast, kus on Jehoova. Eesriie, mis eraldab püha paika kõige pühamast paigast, sümboliseerib Jeesuse inimkeha, mis takistas tal vaimse templi ülempreestrina taevasse minna. Kui ta andis oma keha lunastusohvriks, avas ta sellega kõigile võitud kristlastele tee taevasse. Ka neil tuleb loobuda inimkehast, et oma tasu kätte saada. (1. Kor. 15:50; Heebr. 10:19, 20.) w23.10, lk 28, lõik 13