kellel oli väga palju lambaid, ning vaesest mehest, kellel oli vaid üks utetall, kelle eest ta hellalt hoolitses. Ka Taavet oli olnud karjane, seepärast võis ta mõista talle omaniku tundeid. Ta väljendas õigustatud meelepaha rikka mehe üle, kes oli vaeselt mehelt kalli talle ära võtnud. Siis ütles Naatan Taavetile otsekoheselt: ”See mees oled sina!” Noomimine läks Taavetile südamesse ning ta kahetses siiralt oma tegu (2. Saam. 12:1—14). Tänu praktikale võid sinagi õppida käsitlema tundeelulisi küsimusi meeldival viisil.

Hulgaliselt õpetamiseks sobilikke näiteid võib leida Pühakirja talletatud sündmustest. Jeesus viitas neile vaid mõne sõnaga, lausudes: ”Mõtelge Loti naisele!” (Luuka 17:32). Käsitledes üksikasjalikult oma juuresoleku tundemärki, viitas Jeesus ”Noa päevadele” (Matt. 24:37—39). Heebrealastele 11. peatükis mainis apostel Paulus nimepidi 16 meest ja naist kui usu eeskujusid. Kui saad Piibliga hästi tuttavaks, oskad tuua jõulisi näiteid sündmuste ja inimeste kohta Pühakirja lehekülgedelt (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11).

Mõnikord oleks sul ehk kasulik lisada õpetatavale mõjusust mingi tõsielukogemusega nüüdisajast. Kuid seda tehes ole hoolas kasutama vaid kogemusi, mis on leidnud kinnitust, samas aga väldi selliseid, mis võiksid valmistada mõnele kuulajale piinlikkust või juhiksid tähelepanu mingile vaidlusi tekitavale küsimusele, millel pole käsitletava teemaga pistmist. Samuti pea meeles seda, et kogemus peaks täitma oma eesmärki. Ära jutusta tarbetuid üksikasju, mis juhivad kergesti tähelepanu sinu ettekande eesmärgist kõrvale.

Kas seda mõistetakse? Iga näide, mida sa kasutad, peaks saavutama mingi kindla eesmärgi. Kas see teostub, kui sa jätad selgitamata näite seose käsitletava teemaga?

Viidanud oma jüngritele kui ”maailma valgusele”, tõi Jeesus mõne lisamõtte selle kohta, milleks lampi kasutatakse ning millise kohustuse see jüngritele seab (Matt. 5:15, 16). Näitele kadunud lambast lisas ta mõtte selle kohta, kuidas meelt parandanud patustanu üle taevas rõõmustatakse (Luuka 15:7). Jutustanud loo ligimesearmastajast samaarlasest, esitas Jeesus oma kuulajale rõhutatud küsimuse ning lisas sellele otseseid nõuandeid (Luuka 10:36, 37). Seevastu tähendamissõnu erisugusest pinnasest ja umbrohust väljal ei selgitanud Jeesus mitte suurele rahvahulgale, vaid neile, kes olid piisavalt alandlikud, et esitada küsimusi (Matt. 13:1—30, 36—43). Kolm päeva enne surma rääkis Jeesus tähendamissõna mõrvarlikest viinamäeaednikest. Ta ei lisanud mingit selgitust — seda polnud tarviski. ”Ülempreestrid ja variserid .. mõistsid .., et ta neist rääkis” (Matt. 21:33—45). Niisiis, selle, kas ja kui palju selgitust on vaja, määrab nii näite laad, kuulajate suhtumine kui ka taotletav eesmärk.

Arendada oskust kasutada näiteid mõjusalt võtab küll aega, ent on vaeva väärt. Oskuslikult valitud näited avaldavad mõju nii mõistusele kui ka tunnetele. Tulemuseks on see, et sõnum antakse edasi mõjususega, mida pelgalt fakti mainimisega tavaliselt ei saavutata.

ON MUIDUGI tähtis, et milline tahes näide, mida sa kasutad, sobiks sinu käsitletava materjaliga. Et aga näited võiksid olla kõige mõjusamad, on samavõrd tähtis, et need sobiksid sinu kuulajatele.

Kuidas võiks see, milliste kuulajatega on tegemist, mõjutada näidete valikut suurema grupi ees kõneldes? Mida tegi Jeesus Kristus? Nii rahvahulkadele kui ka oma jüngritele kõneldes ei toonud Jeesus kunagi näiteid elukommetest, mis olid ainuomased maadele väljaspool Iisraeli. Sellised näited poleks tema kuulajatele mitte midagi öelnud. Näiteks ei puudutanud Jeesus kunagi Egiptuse õukonnaelu ega India usukombeid. Tema näited põhinesid hoopis tegevusvaldkondadel, mis on tuttavad kõigi maade inimestele. Ta kõneles rõivaste parandamisest, äriajamisest, millegi väärtusliku kaotamisest ning pulmapeol viibimisest. Ta teadis, kuidas inimesed mitmesugustes olukordades toimivad, ning tugines neile teadmistele (Mark. 2:21; Luuka 14:7—11; 15:8, 9; 19:15—23). Kuna Jeesuse avalik kuulutustöö oli suunatud eeskätt Iisraeli rahvale, puudutasid tema näited kõige sagedamini selle rahva igapäevaellu kuuluvaid asju ja tegemisi. Seepärast osutas ta näiteks maaharimisele, sellele, kuidas lambad kuulevad oma karjase kutset, ning sellele, kuidas veini säilitamiseks kasutatakse nahklähkreid (Mark. 2:22; 4:2—9; Joh. 10:1—5). Ka viitas ta üldtuntud näidetele ajaloost — muu hulgas esimese inimpaari loomisele, Noa päevade veeuputusele, Soodoma ja Gomorra hävitamisele ning Loti naise hukkumisele (Matt. 10:15; 19:4—6; 24:37—39; Luuka 17:32). Kas ka sina kaalud näiteid valides hoolega, millised tegevusalad on sinu kuulajatele tavapärased ning milline on kuulajate kultuuriline taust?

Kuidas on lugu siis, kui sa ei kõnele mitte suurele grupile, vaid kõigest ühele või mõnele inimesele? Püüa valida näide, mis oleks sellisele väiksele kuulajaskonnale eriti kohane. Kui Jeesus andis Sühhari lähistel kaevul Samaaria naisele tunnistust, kõneles ta ”elavast veest”, sellest, kuidas ’ei januneta igavesti mitte’, ning ”veeallikast, mis voolab igavesse ellu”. Kõik need olid kõnekujundid, mis seondusid otseselt selle naise tööga (Joh. 4:7—15). Kõneldes meestele, kes olid äsja kalavõrke loputanud, kasutas ta kalastamist puudutavat kõnekujundit (Luuka 5:2—11). Mõlemal juhul oleks ta võinud viidata põlluharimisele, sest need inimesed elasid põllumajanduspiirkonnas, ent kas polnud palju mõjusam maalida nende vaimusilma ette midagi nende endi tegemistega seonduvat? Kas ka sina püüad seda teha?

Jeesus pööras tähelepanu ”Iisraeli soo kadunud lammastele”, apostel Paulus aga läkitati nii Iisraeli rahva kui ka paganarahvaste juurde (Matt. 15:24; Ap. t. 9:15). Kas see määras ära selle, kuidas Paulus kõneles? Määras küll. Kirjutades Korintose kristlastele, viitas ta võidujooksmisele, mainis kommet korraldada ebajumalatemplites sööminguid ning vihjas võidukäikudele, mille kõigega need paganad olid tuttavad (1. Kor. 8:1—10; 9:24, 25; 2. Kor. 2:14—16).

Kas sa valid õpetamiseks näiteid samasuguse hoolega nagu Jeesus ja Paulus? Kas võtad arvesse oma kuulajate tausta ja igapäevast tegevust? Muidugi mõista pole maailm enam selline nagu esimesel sajandil. Paljudele tulevad uudised laiast maailmast teleri kaudu koju kätte. Tihti on nad kursis teistes maades valitseva olukorraga. Kui see on nõnda, siis poleks kindlasti paha ammutada näiteid sellistest uudistest. Ent tavapäraselt puudutab inimesi kõige sügavamalt nende isikliku eluga seonduv: kodu, perekond, töö, toit, ilmastik.

Kui su näide nõuab ulatuslikku selgitust, valitseb oht kõnelda millestki, millega kuulajad pole tuttavad. Selline näide võib õpetliku iva kergesti varju jätta. Tagajärjeks on see, et kuulajatele jääb meelde su näide, mitte Pühakirja tõde, mida sa püüdsid edasi anda.

Jeesus ei toonud keerukaid võrdlusi, vaid kasutas lihtsaid, igapäevaseid asju. Ta selgitas teada-tuntud asjade najal suuri ja keerulisi küsimusi. Õpetades inimestele vaimseid tõdesid, osutas ta nende seosele argisündmustega, nõnda et neist tõdedest oli kergem aru saada ning need jäid paremini meelde. Milline suurepärane eeskuju!