NÄIDETE toomine on jõuline õpetamismoodus. Tavapäraselt köidavad näited tähelepanu ja hoiavad seda ülal märkimisväärse mõjususega. Need ärgitavad mõtlema. Need kaasavad tundeid, suutes ehk seeläbi puudutada südametunnistust ja südant. Mõnikord võib näiteid kasutada eelarvamuste kummutamiseks. Ka pakuvad need meelespidamisel tõhusat abi. Kas sina kasutad neid teisi õpetades?

Kõnekujund on näitlikustamise moodus, milleks tavaliselt läheb tarvis vaid mõnda sõna; ometi võib selle abil maalida värvikaid mõttepilte. Kui need on hoolikalt valitud, on nende tähendus enamasti iseenesest selge. Ent lisades lühikese selgituse, võib õpetaja nende väärtust veelgi tõsta. Piiblis on hulgaliselt näiteid, millest õppida.

Alusta võrdlustest ja metafooridest. Võrdlus on lihtsaim kõnekujund. Kui sa alles õpid näiteid kasutama, oleks ehk hea alustada võrdlustest. Tihti juhatavad neid sisse näiteks sõnad ”otsekui” või ”nagu”. Võrreldes kahte üpris erisugust asja, rõhutatakse midagi neile mõlemale ühist. Piibel kasutab väga palju kõnekujundeid, kus kasutatakse loodusobjekte — taimi, loomi ja taevakehasid — ning ka inimtegevust. Laul 1:3 räägib meile sellest, kuidas inimene, kes loeb korrapäraselt Jumala Sõna, on ”otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde”, puu, mis annab vilja ja mille lehed ei närtsi. Õela kohta öeldakse, et ta on ”nagu lõukoer”, kes varitseb saaki (Laul 10:9). Jehoova tõotas Aabrahamile, et tema sugu tehakse paljuks ”nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres” (1. Moos. 22:17). Oma lähedaste suhete kohta Iisraeli rahvaga ütles Jehoova Jumal: ”Nagu vöö kinnistub mehe niudeil, nõnda ma kinnistasin enesele kogu Iisraeli soo ja kogu Juuda soo” (Jer. 13:11).

Ka metafoor keskendub kahe täiesti erineva asja sarnasusele, ent on veelgi jõulisem. See kõneleb asjast ülekantud tähenduses, omistades mingi selle omaduse teisele objektile. Jeesus ütles oma jüngritele: ”Teie olete maailma valgus” (Matt. 5:14). Iseloomustades kahju, mida võib tekitada talitsemata kõne, kirjutas jünger Jakoobus: ’Keel on tuli’ (Jak. 3:6). Taavet laulis Jehoovale: ”Sina oled mu kalju ja mu mäelinnus” (Laul 31:4). Tavapäraselt vajab hästivalitud metafoor vähe või üldsegi mitte selgitust. Selle mõjujõu tagab lühidus. Metafoor võib aidata kuulajatel jätta mõtet meelde viisil, mida pelgalt fakti mainimine ei suudaks.

Hüperbool on liialdus, mida tuleks kasutada ettevaatlikult, et seda vääriti ei mõistetaks. Jeesus maalis selle kõnekujundi abil meeldejääva mõttepildi, küsides: ”Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki omas silmas sa ei pane tähele?” (Matt. 7:3). Alusta kõnekujundite mõjusat kasutamist võrdlustest ja metafooridest.

Too näiteid. Kõnekujundi asemel võid kasutada õpetuse tõhustamiseks kas väljamõeldud lugusid või tõsielukogemusi. Need võivad kergesti hõivata ülemäära tähtsa koha, seepärast tuleb neid kasutades olla ettevaatlik. Selliseid näiteid tuleks kasutada vaid tõesti tähtsate mõtete toetamiseks ning vaid nõnda, et meelde jääb õpetlik iva, aga mitte lihtsalt lugu ise.

Olgugi et mitte kõik näited ei pea olema võetud tegelikust elust, peaksid neis kajastuma tõsielulised hoiakud või olukorrad. Näiteks, kui Jeesus õpetas seda, kuidas tuleks suhtuda meelt parandanud patustanutesse, näitlikustas ta oma mõtet jutustusega mehest, kes rõõmustas oma kadunud lamba leidmise üle (Luuka 15:1—7). Vastates mehele, kes ei suutnud täielikult taibata, mida tähendab Seaduse käsk armastada oma ligimest, rääkis Jeesus loo samaarlasest, kes andis haavatud mehele abi, samas kui preester ja leviit polnud seda teinud (Luuka 10:30—37). Kui õpid teraselt jälgima inimeste hoiakuid ja tegusid, võid sinagi seda õppemeetodit mõjusalt kasutada.

Et noomida kuningas Taavetit, kirjeldas prohvet Naatan üht kujuteldavat olukorda. Lugu oli mõjus, sest see hoidis ära olukorra, mis oleks pannud Taavetit end õigustama. Lugu räägib rikkast mehest, kellel oli väga palju lambaid, ning vaesest mehest, kellel oli vaid üks utetall, kelle eest ta hellalt hoolitses. Ka Taavet oli olnud karjane, seepärast võis ta mõista talle omaniku tundeid. Ta väljendas õigustatud meelepaha rikka mehe üle, kes oli vaeselt mehelt kalli talle ära võtnud. Siis ütles Naatan Taavetile otsekoheselt: ”See mees oled sina!” Noomimine läks Taavetile südamesse ning ta kahetses siiralt oma tegu (2. Saam. 12:1—14). Tänu praktikale võid sinagi õppida käsitlema tundeelulisi küsimusi meeldival viisil.

Hulgaliselt õpetamiseks sobilikke näiteid võib leida Pühakirja talletatud sündmustest. Jeesus viitas neile vaid mõne sõnaga, lausudes: ”Mõtelge Loti naisele!” (Luuka 17:32). Käsitledes üksikasjalikult oma juuresoleku tundemärki, viitas Jeesus ”Noa päevadele” (Matt. 24:37—39). Heebrealastele 11. peatükis mainis apostel Paulus nimepidi 16 meest ja naist kui usu eeskujusid. Kui saad Piibliga hästi tuttavaks, oskad tuua jõulisi näiteid sündmuste ja inimeste kohta Pühakirja lehekülgedelt (Rooml. 15:4; 1. Kor. 10:11).

Mõnikord oleks sul ehk kasulik lisada õpetatavale mõjusust mingi tõsielukogemusega nüüdisajast. Kuid seda tehes ole hoolas kasutama vaid kogemusi, mis on leidnud kinnitust, samas aga väldi selliseid, mis võiksid valmistada mõnele kuulajale piinlikkust või juhiksid tähelepanu mingile vaidlusi tekitavale küsimusele, millel pole käsitletava teemaga pistmist. Samuti pea meeles seda, et kogemus peaks täitma oma eesmärki. Ära jutusta tarbetuid üksikasju, mis juhivad kergesti tähelepanu sinu ettekande eesmärgist kõrvale.

Kas seda mõistetakse? Iga näide, mida sa kasutad, peaks saavutama mingi kindla eesmärgi. Kas see teostub, kui sa jätad selgitamata näite seose käsitletava teemaga?

Viidanud oma jüngritele kui ”maailma valgusele”, tõi Jeesus mõne lisamõtte selle kohta, milleks lampi kasutatakse ning millise kohustuse see jüngritele seab (Matt. 5:15, 16). Näitele kadunud lambast lisas ta mõtte selle kohta, kuidas meelt parandanud patustanu üle taevas rõõmustatakse (Luuka 15:7). Jutustanud loo ligimesearmastajast samaarlasest, esitas Jeesus oma kuulajale rõhutatud küsimuse ning lisas sellele otseseid nõuandeid (Luuka 10:36, 37). Seevastu tähendamissõnu erisugusest pinnasest ja umbrohust väljal ei selgitanud Jeesus mitte suurele rahvahulgale, vaid neile, kes olid piisavalt alandlikud, et esitada küsimusi (Matt. 13:1—30, 36—43). Kolm päeva enne surma rääkis Jeesus tähendamissõna mõrvarlikest viinamäeaednikest. Ta ei lisanud mingit selgitust — seda polnud tarviski. ”Ülempreestrid ja variserid .. mõistsid .., et ta neist rääkis” (Matt. 21:33—45). Niisiis, selle, kas ja kui palju selgitust on vaja, määrab nii näite laad, kuulajate suhtumine kui ka taotletav eesmärk.

Arendada oskust kasutada näiteid mõjusalt võtab küll aega, ent on vaeva väärt. Oskuslikult valitud näited avaldavad mõju nii mõistusele kui ka tunnetele. Tulemuseks on see, et sõnum antakse edasi mõjususega, mida pelgalt fakti mainimisega tavaliselt ei saavutata.

ON MUIDUGI tähtis, et milline tahes näide, mida sa kasutad, sobiks sinu käsitletava materjaliga. Et aga näited võiksid olla kõige mõjusamad, on samavõrd tähtis, et need sobiksid sinu kuulajatele.

Kuidas võiks see, milliste kuulajatega on tegemist, mõjutada näidete valikut suurema grupi ees kõneldes? Mida tegi Jeesus Kristus? Nii rahvahulkadele kui ka oma jüngritele kõneldes ei toonud Jeesus kunagi näiteid elukommetest, mis olid ainuomased maadele väljaspool Iisraeli. Sellised näited poleks tema kuulajatele mitte midagi öelnud. Näiteks ei puudutanud Jeesus kunagi Egiptuse õukonnaelu ega India usukombeid. Tema näited põhinesid hoopis tegevusvaldkondadel, mis on tuttavad kõigi maade inimestele. Ta kõneles rõivaste parandamisest, äriajamisest, millegi väärtusliku kaotamisest ning pulmapeol viibimisest. Ta teadis, kuidas inimesed mitmesugustes olukordades toimivad, ning tugines neile teadmistele (Mark. 2:21; Luuka 14:7—11; 15:8, 9; 19:15—23). Kuna Jeesuse avalik kuulutustöö oli suunatud eeskätt Iisraeli rahvale, puudutasid tema näited kõige sagedamini selle rahva igapäevaellu kuuluvaid asju ja tegemisi. Seepärast osutas ta näiteks maaharimisele, sellele, kuidas lambad kuulevad oma karjase kutset, ning sellele, kuidas veini säilitamiseks kasutatakse nahklähkreid (Mark. 2:22; 4:2—9; Joh. 10:1—5). Ka viitas ta üldtuntud näidetele ajaloost — muu hulgas esimese inimpaari loomisele, Noa päevade veeuputusele, Soodoma ja Gomorra hävitamisele ning Loti naise hukkumisele (Matt. 10:15; 19:4—6; 24:37—39; Luuka 17:32). Kas ka sina kaalud näiteid valides hoolega, millised tegevusalad on sinu kuulajatele tavapärased ning milline on kuulajate kultuuriline taust?

Kuidas on lugu siis, kui sa ei kõnele mitte suurele grupile, vaid kõigest ühele või mõnele inimesele? Püüa valida näide, mis oleks sellisele väiksele kuulajaskonnale eriti kohane. Kui Jeesus andis Sühhari lähistel kaevul Samaaria naisele tunnistust, kõneles ta ”elavast veest”, sellest, kuidas ’ei januneta igavesti mitte’, ning ”veeallikast, mis voolab igavesse ellu”. Kõik need olid kõnekujundid, mis seondusid otseselt selle naise tööga (Joh. 4:7—15). Kõneldes meestele, kes olid äsja kalavõrke loputanud, kasutas ta kalastamist puudutavat kõnekujundit (Luuka 5:2—11). Mõlemal juhul oleks ta võinud viidata põlluharimisele, sest need inimesed elasid põllumajanduspiirkonnas, ent kas polnud palju mõjusam maalida nende vaimusilma ette midagi nende endi tegemistega seonduvat? Kas ka sina püüad seda teha?

Jeesus pööras tähelepanu ”Iisraeli soo kadunud lammastele”, apostel Paulus aga läkitati nii Iisraeli rahva kui ka paganarahvaste juurde (Matt. 15:24; Ap. t. 9:15). Kas see määras ära selle, kuidas Paulus kõneles? Määras küll. Kirjutades Korintose kristlastele, viitas ta võidujooksmisele, mainis kommet korraldada ebajumalatemplites sööminguid ning vihjas võidukäikudele, mille kõigega need paganad olid tuttavad (1. Kor. 8:1—10; 9:24, 25; 2. Kor. 2:14—16).

Kas sa valid õpetamiseks näiteid samasuguse hoolega nagu Jeesus ja Paulus? Kas võtad arvesse oma kuulajate tausta ja igapäevast tegevust? Muidugi mõista pole maailm enam selline nagu esimesel sajandil. Paljudele tulevad uudised laiast maailmast teleri kaudu koju kätte. Tihti on nad kursis teistes maades valitseva olukorraga. Kui see on nõnda, siis poleks kindlasti paha ammutada näiteid sellistest uudistest. Ent tavapäraselt puudutab inimesi kõige sügavamalt nende isikliku eluga seonduv: kodu, perekond, töö, toit, ilmastik.

Kui su näide nõuab ulatuslikku selgitust, valitseb oht kõnelda millestki, millega kuulajad pole tuttavad. Selline näide võib õpetliku iva kergesti varju jätta. Tagajärjeks on see, et kuulajatele jääb meelde su näide, mitte Pühakirja tõde, mida sa püüdsid edasi anda.

Jeesus ei toonud keerukaid võrdlusi, vaid kasutas lihtsaid, igapäevaseid asju. Ta selgitas teada-tuntud asjade najal suuri ja keerulisi küsimusi. Õpetades inimestele vaimseid tõdesid, osutas ta nende seosele argisündmustega, nõnda et neist tõdedest oli kergem aru saada ning need jäid paremini meelde. Milline suurepärane eeskuju!