SEE, kui vabalt inimesed žestikuleerivad, sõltub nende kultuuritaustast. Ent tegelikult muudab igaüks kõneldes näoilmet ning teeb žeste. See käib nii neljasilmavestluse kui ka avalikkuse ees kõnelemise kohta.

Nii Jeesusele kui ka tema esimestele jüngritele olid žestid loomuomased. Kord teatas keegi Jeesusele, et ta ema ja vennad tahavad temaga rääkida. Jeesus vastas: ”Kes on mu ema ja kes on mu vennad?” Edasi ütleb Piibel: ”Ta sirutas oma käe jüngrite poole ning ütles: ”Vaata, siin on mu ema ja mu vennad!”” (Matt. 12:48, 49, meie kursiiv). Piibli sedalaadi viidete seas on ka kirjakohad Apostlite teod 12:17 ja 13:16, kust selgub, et apostlid Peetrus ja Paulus tegid vabalt žeste.

Mõtteid ja tundeid ei anta edasi mitte ainult häälega, vaid ka žestide ja näoilmega. Kui kõneleja neid kohaselt ei kasuta, võib ta näida ükskõiksena. Ent kui need suhtlemismeetodid on sobitatud maitsekalt kõnesse, suureneb selle mõjusus tublisti. Isegi telefoniga kõneldes peegelduvad kohased žestid ja näoilme sinu hääletoonis, nii et sul on kergem anda mõista nii seda, kui tähtis on su sõnum, kui ka seda, kuidas sa ise oma sõnadesse suhtud. Seega, ükskõik kas sa kõneled vabalt või loed teistele ette, ükskõik kas kuulajate pilk on suunatud sinule või oma Piiblisse, žestidel ja näoilmel on kaalukas roll.

Žestid ja näoilme ei tohiks olla kunstlikult õpitud. Sul pole ju olnud tarvis õppida, kuidas naerda või kuidas väljendada meelepaha. Žestid peaksid samamoodi väljendama seda, mida sa tegelikult tunned. Mida sundimatumad on sinu žestid, seda parem.

Žeste on põhiliselt kahte liiki: kirjeldavaid ja rõhutavaid. Kirjeldavad žestid väljendavad tegevust või näitavad suurust ja asupaika. Kui sa koolis žestide kallal töötad, siis ära rahuldu vaid ühe-kahe žestiga. Püüa kogu kõne käigus loomulikul moel žestikuleerida. Kui sul on sellega raskusi, oleks ehk hea otsida üles sõnad, mis näitavad suunda, kaugust, suurust, asupaika või suhtelist asendit. Ent enamikul juhtudel pole sul vaja teha muud kui süveneda oma kõnesse, muretsemata seejuures mulje pärast, mida jätad, ning öelda ja teha kõike nõnda nagu igapäevaeluski. Kui inimene tunneb end vabalt, on ka žestid loomulikud.

Rõhutavad žestid väljendavad tundeid ja veendumust. Need toovad esile mõtteid, elustavad ja kinnitavad neid. Rõhutavatel žestidel on oluline koht. Kuid ettevaatust! Rõhutavad žestid võivad kergesti kujuneda maneeriks. Kui kasutad sama žesti ikka ja jälle, võib see endale tähelepanu tõmmata, selle asemel et kõnet rikastada. Kui kooli ülevaataja juhib sellele probleemile su tähelepanu, siis võiksid piirduda mõni aeg ainult kirjeldavate žestidega. Edaspidi hakka taas kasutama ka rõhutavaid žeste.

Otsustades, mil määral teha rõhutavaid žeste ning millised žestid üldse kohased oleksid, võta arvesse nende inimeste tundeid, kellele kõneled. Kuulajatele osutamine võib tekitada neis ebamugavustunde. Kui mees teeb mõnes kultuurikeskkonnas mingi konkreetse žesti, näiteks toob käe üllatust väljendades suu juurde, võidakse seda pidada ebamehelikuks. Mõnes maailma paigas peetakse sobimatuks seda, kui naised kätega žestikuleerivad. Sellistes paikades oleks õdedel tarvis pöörata tähelepanu oma näoilmele. Suures kaares tehtavaid žeste väikse seltskonna ees peetakse koomiliseks peaaegu igas maailma paigas.

Kui omandad vilumuse ja hakkad tundma end kõnelemise ajal vabamalt, siis väljendavad rõhutavad žestid sinu tundeid loomulikul moel ning peegeldavad sinu sisemist veendumust ja siirust. Nad aitavad kõnet mõtestada.

Näoilme. Sinu tegelikke mõtteid ei väljenda miski paremini kui su nägu. Oma osa on nii silmadel, suul kui ka pea asendil. Sinu näos võib peegelduda ükskõiksus, vastikus, kimbatus, hämmastus või rõõm, ilma et oleks tarvis lausuda ühtki sõna. Kui suuliste väljendustega kaasnevad vastavad näoilmed, lisavad need visuaalset ja emotsionaalset mõjusust. Looja on andnud inimesele nii palju näolihaseid — enam kui 30. Naeratuse ajal on peaaegu pooled neist tegevuses.

Nii kõnepuldis esinedes kui ka põlluteenistuses olles püüad sa jagada inimestele meeldivat sõnumit, mis võib rõõmustada nende südant. Seda kinnitab ka soe naeratus. Kui aga su nägu on ilmetu, võib tekkida küsimus sinu siirusest.

Lisaks räägib sinu naeratus inimestele sellest, et sa suhtud neisse sõbralikult. See on eriti tähtis meie päevil, mil inimesed tihtilugu võõraid kardavad. Sinu naeratus võib aidata inimestel end vabamalt tunda ning sinu juttu paremini vastu võtta.

MEIE silmad annavad edasi hoiakuid ja tundeid. Neis võib peegelduda üllatus või hirm. Nad võivad väljendada kaastunnet või armastust. Mõnikord võib neis näha kahtlust või muret. Üks aastates mees ütles oma paljukannatanud kaasmaalaste kohta: ”Silmad räägivad meie eest.”

Inimesed võivad teha järeldusi meie ja meie sõnumi kohta selle põhjal, kuhu on suunatud meie silmad. Paljudes maades on inimestel teist isikut kergem usaldada, kui see nendega sõbralikku silmsidet hoiab. Seevastu võivad nad kahelda selle inimese siiruses ja kompetentsuses, kes vaatab kas oma jalge ette maha või mingile objektile, selle asemel et kõnetatavale otsa vaadata. Mõnes kultuurikeskkonnas aga peetakse intensiivset silmsidet ebaviisakaks, agressiivseks või väljakutsuvaks. Eriti peab see paika siis, kui kõneldakse vastassoo esindajaga või kõrgel positsioonil inimesega, näiteks sugukonnapealikuga. Mõnes piirkonnas aga peetakse noort inimest lugupidamatuks, kui ta vanema inimesega rääkides silmsidet hoiab.

Ent seal, kus seda solvavaks ei peeta, saab tähtsa lausungi ajal inimesele silma vaadates anda öeldavale lisarõhku. Seda võidakse võtta tõendina kõneleja veendumuse kohta. Pane tähele, kuidas vastas Jeesus jüngritele, kui need väga hämmastunud olid ja pärisid: ”Kes siis võib õndsaks saada?” Piibel ütleb: ”Jeesus vaatas neile otsa ja ütles neile: ”Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!”” (Matt. 19:25, 26, meie kursiiv). Pühakiri näitab seda, et ka apostel Paulus pani kuulajate reaktsioone hoolega tähele. Kord kui Paulus kõneles, oli kohal ka üks sünnist saadik jalutu mees. Apostlite teod 14:9, 10 ütleb: ”See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada, ütles ta suure häälega: ”Tõuse püsti oma jalgele!”” (Meie kursiiv.)

Soovitusi põlluteenistuseks. Kui sa põlluteenistuses olles inimeste poole pöördud, ole sõbralik ja südamlik. Sobival juhul kasuta mõtlemapanevaid küsimusi, et alustada vestlust teemal, mis vastastikku huvi võiks pakkuda. Seda tehes püüa luua silmsidet või vähemalt vaata inimesele lugupidavalt ja lahkelt otsa. Südamlik naeratus sellise inimese näol, kelle silmad kiirgavad sisemist rõõmu, on ülimalt kütkestav. Selline ilme võib öelda inimesele sinu kui isiku kohta väga palju ning aidata tal end vestluse ajal vabamalt tunda.

Inimese näoilme jälgimine seal, kus see on kohane, võib aidata sul paremini olukorraga toime tulla. Ehk on sul võimalik näha, kas inimene on vihameelne või kas ta tegelikult on asjast huvitatud. Võib-olla paned tähele, et ta ei mõista sind. Tavaliselt võid sa tunda ära, millal ta kannatamatuks muutub. Ka see on näha, et ta on asjast tõsiselt huvitatud. Tema pilk võib anda sulle märku muuta kõnetempot, püüda tõmmata teda veelgi enam vestlusse, vestlus lõpetada või siis võimaluse korral näidata, kuidas Piiblit uurida.

Nii avalikul tunnistustööl kui ka kodust piibliuurimist juhatades püüa hoida kõnetatavaga aupaklikku silmsidet. Kuid ära teda ainiti vahi, sest see võib tekitada piinlikkust (2. Kun. 8:11). Selle asemel vaata tihti inimesele loomulikul ja sõbralikul moel otsa. Paljudes maades väljendab see sõbralikku huvi. Muidugi on su silmad Piiblit või mingit muud väljaannet lugedes suunatud tekstile, kuid mõtte rõhutamiseks oleks hea vaadata inimesele otse silma, ehkki vaid viivuks. Kui sa teatud ajavahemike tagant talle otsa vaatad, võid ka näha, kuidas ta loetavale reageerib.

Kui sul häbelikkuse tõttu on algul raske silmsidet luua, siis ära heida meelt. Harjutades muutub kohane silmside sulle loomulikuks asjaks ning võib aidata sul tulemusrikkamalt teistega lävida.

Kõne esitamine. Piibel teatab meile, et kui Jeesus alustas oma mäejutlust, siis ta ”tõstis silmad oma jüngrite poole” (Luuka 6:20). Tema eeskujust võib õppida. Kui asud kõnelema inimeste grupile, silmitse neid, seejärel aga peatu mõneks sekundiks, enne kui hakkad rääkima. Paljudes paikades tähendab see ka silmside loomist