KUI auditooriumi ees kõnelejal jääb vajaka hääle tugevusest, võivad mõned kuulajad isegi tukastada. Juhul, kui kuulutaja kõneleb põlluteenistuses liiga nõrga häälega, ei suuda ta korterivaldaja tähelepanu ehk köita. Ja kui koosolekutel osalejad ei tee kommentaare piisavalt valju häälega, jääb kohalolijatel vajalik julgustus saamata (Heebr. 10:24, 25). Teisest küljest, kui kõneleja tõstab häält valel ajal, võivad kuulajad tunda end ebamugavalt, koguni pahaseks saada (Õpet. 27:14).

Arvesta oma kuulajatega. Kellele sa kõneled? kas üksikisikule? perekonnale? väikesele grupile põlluteenistuskoosolekul? tervele kogudusele? või hoopis suurel konvendil osalejatele? Kahtlemata võib ühes olukorras sobiv hääle tugevus teises olukorras kohatu olla.

Jumalateenrid on paljudel juhtudel kõnelnud suurele kuulajaskonnale. Kui Saalomoni päevil Jeruusalemma templit pühitseti, polnud seal helivõimendusseadmeid. Seepärast astus Saalomon lavale ning õnnistas rahvast ”valju häälega” (1. Kun. 8:55; 2. Ajar. 6:13). Kui sajandeid hiljem, 33. aasta nelipühil m.a.j valati välja püha vaim, kogunes Jeruusalemmas väikese grupi kristlaste ümber suur hulk rahvast, kellest ühed tundsid asja vastu huvi, teised aga irvitasid. Targasti tegutsev Peetrus ”astus esile .. [ja] tõstis oma häält” (Ap. t. 2:14). Anti jõulist tunnistust.

Kuidas saada teada, kas sinu hääle tugevus on konkreetses olukorras sobiv? Üks paremaid näitajaid on kuulajate reageering. Kui märkad, et mõned kuulajad on sunnitud kuulmiseks end pingutama, tuleks sul oma hääle tugevust olukorraga kohandada.

Ükskõik kas sa kõneled üksikisikule või grupile, on arukas arvestada sellega, kes on sinu kuulaja(d). Kui mõnel inimesel on kuulmisega raskusi, on sul ehk vaja häält tõsta. Ent inimeste seas, kes võib-olla ehk kõrge ea tõttu aeglasemalt reageerivad, sa karjumisega küll poolehoidu ei võida. Seda võidakse pidada isegi ebaviisakaks. Mõnes kultuurikeskkonnas peetakse liiga valjult kõnelemist vihameelsuse või kannatamatuse märgiks.

Arvesta häiriva müraga. Kui oled põlluteenistuses, mõjutavad konkreetsed asjaolud seda, milline peaks olema tunnistuse andmisel hääle tugevus. Sulle võivad olla võistlejaiks liiklusmüra, laste lärm, koerte haukumine, vali muusika või üürgav televiisor. Kui aga korterivaldaja elab naabritega tihedalt kõrvuti, võib ta tunda end ebamugavalt, kui sa kõneled nõnda valjult, et äratad nende tähelepanu.

Ka vendadel, kes esitavad koguduses või konvendil kõnesid, tuleb kohanduda väga erinevate asjaoludega. Kuulajaskonnale vabas õhus kõnelemine on hoopis midagi muud kui hea akustikaga saalis esinemine. Ladina-Ameerikas esitasid kaks misjonäri rahvale kõne ühe huvitatu maja siseõuel, samal ajal kui lähedalasuval väljakul toimus ilutulestik ning naabruses kires vahetpidamata kukk!

Kõne ajal võib tulla ette mõndagi, mis nõuab kas pausi tegemist või kõvema häälega kõnelemist, kuni häiring möödub. Näiteks kui koosolek toimub plekk-katusega hoones, võib ootamatu vihmavaling teha peaaegu võimatuks kõnelejat kuulda. Muidugi põhjustab raskusi ka lapse kisa või hilinejate tekitatud häiring. Õpi neid häiringuid korvama, nii et kuulajad saaksid sinu jagatavatest teadmistest täit kasu.

Kui võimalik, oleks hea kasutada helivõimendusseadmete abi, ent kui olukord seda nõuab, tuleb kõnelejal ka siis vajaduse korral suurendada hääle tugevust. Paikades, kus esineb tihti voolukatkestusi, tuleb kõnelejatel jätkata kõnelemist mikrofoni abita.

Arvesta käsitletava materjaliga. Vajaliku hääletugevuse määrab ka materjali laad. Kui teema eeldab jõulisust, ära kahanda oma ettekande mõju, kõneldes liiga nõrga häälega. Näiteks Pühakirjast hukkamõistva sõnumi ettelugemisel tuleks kasutada valjemat häält kui lugedes ette nõuannet armastuse osutamise kohta. Kohanda oma hääle tugevust materjaliga, ent ära tee seda nõnda, et tõmbad tähelepanu endale.

Arvesta oma eesmärgiga. Kui tahad õhutada oma kuulajaid innukusele, tuleb sul kõnelda tugevama häälega. Kui aga soovid muuta nende mõtteviisi, ära tekita neis võõristust, rääkides liiga valju häälega. Kui tahad jagada lohutust, oleks üldiselt parem kõnelda tasasema häälega.

Kuidas suuremat hääle tugevust mõjusalt kasutada. Kui püüad mingi tegevusega hõivatud inimese tähelepanu äratada, on tavaliselt abi suuremast hääle tugevusest. See on teada lapsevanematele, kes tõstavad häält, kui kutsuvad tuppa parajasti mänguhoos lapsi. Ka koosoleku või konvendi juhatajal võib olla tarvis programmi alustades valjemini kõnelda. Põlluteenistuses olles võivad kuulutajad väljas töötavatele inimestele tervituse hõigata.

On tähtis ka pärast inimese tähelepanu äratamist jätkata kõnelemist piisavalt valju häälega. Väga tasane hääl võib tekitada mulje, et kõneleja on kehvasti ette valmistanud või et tal jääb puudu veendumusest.

Inimesi saab panna tegutsema, kui käsku andes häält tõsta (Ap. t. 14:9, 10). Samuti võib valjul häälel hüütud keeld hoida ära õnnetuse. Filipis oli vangihoidja end valmis tapma, sest ta mõtles, et tema vangid on põgenenud. ”Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: ”Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!”” Sel kombel hoiti ära enesetapp. Seejärel andsid Paulus ja Siilas vangihoidjale ja tema perele tunnistust, misjärel nad kõik võtsid tõe vastu (Ap. t. 16:27—33).

Kuidas hääle tugevust parandada. Mõnel tuleb teha sobiva hääletugevuse õppimisel lisapingutusi. Hääle tugevusest võib jääda vajaka lihtsalt sellepärast, et hääl on nõrk. Ent kui näha vaeva, saab end selles osas parandada, kuigi hääl võib olla ikka tasasevõitu. Tähelepanu tuleb pöörata hingamisele ja kehahoiakule. Peab end harjutama istuma ja seisma sirgelt. Tuleb õlad taha suruda ja sügavalt hingata. Kindlasti tuleb õhuga täita kopsude alaosa. Sellist õhuvaru õigesti reguleerides saabki oma hääle tugevust kõnelemise ajal valitseda.

Mõnedel on probleemiks see, et nad kõnelevad liiga valjult. Ehk omandasid nad sellise harjumuse väljas või mürarikkas keskkonnas töötades. Ka võivad nad olla pärit keskkonnast, kus on tavaks valjusti kõnelda ja teiste jutule vahele segada. Sellest tulenevalt tunnevad nad, et ainuke võimalus sõna sekka öelda on teistest valjemini kõnelda. Järgides üha paremini Piibli nõuannet riietuda ”südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega”, parandavad nad oma hääle tugevust teistega lävimisel (Kol. 3:12).

Sobiva hääletugevusega aitab sul kõnelda hea ettevalmistus, korrapäraselt põlluteenistuses osalemisega kaasnev kogemustepagas ning palve Jehoova poole. Nii puldist kõneldes kui ka põlluteenistuses üksikisikuga vesteldes püüa ikka hoida meeles seda, kuidas inimene sinu juttu paremini võiks kuulda (Õpet. 18:21).

KUI kasutad lihtsat mõtterõhku, on kuulajatel kergem öeldavat mõista. Ent kui kasutad targasti vaheldust hääle tugevuses, tempos ja kõrguses, võib sinu kõnet olla palju nauditavam kuulata. Lisaks sellele võivad sinu kuulajad tajuda seda, kuidas sa ise räägitavasse suhtud. Sinu suhtumine materjalisse võib mõjutada ka nende suhtumist sellesse. See kehtib nii puldist kõneldes kui ka põlluteenistuses üksikisikuga vesteldes.

Inimhääl on imeline, äärmiselt suureks vaheldusrikkuseks võimeline instrument. Seda õigesti kasutades muutub kõne elavaks, puudutab südant, ergutab tundeid ning ajendab tegudele. Kuid selleks ei piisa vaid oma märkmetesse äramärkimisest, kus hääle tugevust, tempot või kõrgust muuta. Sellisele märgistusele tuginev modulatsioon kõlaks kunstlikult. Selle asemel et lisada sinu ettekandele värvikust, võib see tekitada kuulajais ebamugavust. Kohane modulatsioon tuleb südamest.

Arukalt kasutatuna ei juhi modulatsioon ebakohast tähelepanu kõnelejale, vaid aitab kuulajail tabada arutlusaine vaimu.

Varieeri hääle tugevust. Suulist esinemist saab muuta väljendusrikkamaks ka hääle tugevust varieerides. Ent see ei tähenda sugugi seda, et hääle tugevust tuima regulaarsusega suurendatakse või vähendatakse. See moonutaks kõneldava mõtet. Kui kõvendada häält liiga tihti, jätab see ebameeldiva mulje.

Sinu hääle tugevus peaks sobima materjaliga. On täiesti õige tõsta piisaval määral häält, kui lugeda näiteks tungivat käsku kirjakohast Ilmutuse 14:6, 7 või Ilmutuse 18:4 või ka näiteks kindla veendumuse avaldust kirjakohast 2. Moosese 14:13, 14. Ka lugedes ette mingit karmi hukkamõistu, näiteks kirjakohast Jeremija 25:27—38, saab hääle tugevuse varieerimisega mõningad väljendid muu teksti hulgast esile tuua.

Arvesta ka oma eesmärgiga. Kas soovid ajendada oma kuulajaid tegudele? Kas tahad rõhutada oma ettekande peamisi mõtteid? Neid eesmärke aitab saavutada taktitundeliselt valitud suurem hääle tugevus. Ent kui piirduda vaid hääle valjemaks muutmisega, võib see sinu eesmärgi nurjata. Kuidas nii? Sinu jutt võib vajada hääle kõvendamise asemel hoopis tundesoojust ja -rikkust. Selle üle arutleme õppetükis 11.

Mõistlikul määral häält tasandades saab tekitada ootust. Tavapäraselt eeldab see vahetult pärast seda hääle kõvendamist. Tasasem hääl koos suurema jõulisusega võib anda edasi ärevust või hirmu. Väiksemat hääle tugevust võib kasutada ka osutamaks sellele, et öeldav on võrreldes muu kaasnevaga teisejärguline. Ent kui su hääl on pidevalt tasane, võib see viidata ebakindlusele või sinupoolse veendumuse puudumisele või ka tegeliku huvi puudumisele käsitletava aine vastu. On selge, et väga tasaseid toone tuleb kasutada ettevaatlikult.

Tempo muutmine. Oma igapäevases kõnes mõtteid väljendades voolavad meie sõnad spontaanselt. Kui me oleme erutatud, siis kaldume kõnelema kiiresti. Kui soovime, et inimesed öeldu täpselt meelde jätaksid, siis muutub meie kõnetempo mõõdukamaks.

Ent vähe on neid algajaid kõnemehi, kes avalikkuse ees esinedes kõne tempot varieeriksid. Miks? Nad on liigselt keskendunud sõnastusele. Tõenäoliselt on neil viimane kui üks sõna kirja pandud. Kuigi ehk kõnet ei esitata käsikirja põhjal, on peaaegu kõik sõnad peas. Sellest tulenevalt esitatakse kõik täiesti ühtlases tempos. Sellest puudusest saab üle, kui õppida kõnelema kõnekonspekti alusel.

Ära tõsta tempot sedavõrd järsult, et see meenutaks rahulikult lonkivat kassi, kes ootamatult koera kohates suurte hüpetega minema tormab. Ka ära kõnele iial sedavõrd tõtakalt, et selle all kannataks sinu diktsioon.

Kõne temposse vaheldust tuues ei tohiks lihtsalt kindlate ajavahemike tagant tempot tõsta ja aeglustada. Selline esitusviis juhib tähelepanu esitatavalt materjalilt kõrvale, selle asemel et selle mõjusust