14. PEATÜKK
Kuidas hoitakse koguduses rahu ja puhtust
IGAL aastal koguneb puhta jumalateenimise juurde tuhandeid inimesi ja nii täitub Piibli ennustus. (Miika 4:1, 2.) Kui õnnelikud me küll oleme, et võime võtta nad vastu „Jumala kogudusse”! (Ap. t. 20:28.) Nad on tänulikud, et võivad koos meiega teenida Jehoovat ning olla puhtas ja rahulikus vaimses paradiisis. Jumala püha vaim ja Piibli targad nõuanded aitavad meil hoida koguduses rahu ja puhtust. (Laul 119:105; Sak. 4:6.)
2 Piibli põhimõtteid rakendades riietume „uude isiksusse”. (Kol. 3:10.) Me heidame kõrvale vaidlused ja erimeelsused. Kui võtame omaks Jehoova suhtumise, saame üle lahkmeelt tekitavatest ilmalikest mõjutustest ja tegutseme ühtselt rahvusvahelise vennaskonnana. (Ap. t. 10:34, 35.)
3 Sellegipoolest tuleb aeg-ajalt ette raskusi, mis häirivad koguduse rahu ja ühtsust. Miks? Enamasti on põhjus selles, et ei järgita Piibli nõuandeid. Meil tuleb ikka veel võidelda ebatäiuslike kalduvustega. Mitte keegi meist pole patuta. (1. Joh. 1:10.) Mõni astub ehk väärsammu, mis võib määrida koguduse moraalset või vaimset puhtust. Mõtlematu teo või sõnaga võime kedagi haavata või haavume ise sellest, mida keegi on öelnud või teinud. (Rooml. 3:23.) Kuidas sellist olukorda lahendada?
4 Jehoova on selle kõigega lahkelt arvestanud. Pühakiri annab nõu, mida teha siis, kui tekib raskusi. Kogudusevanemad, armastavad vaimsed karjased, on valmis kõiki aitama. Kui järgime nende antud Piiblil põhinevaid nõuandeid, võime taastada head suhted kaaskristlaste ja Jehoovaga. Kui meid noomitakse mõne väärteo pärast, võime olla kindlad, et selles väljendub meie taevase isa armastus. (Õpet. 3:11, 12; Heebr. 12:6.)
VÄIKESTE ERIMEELSUSTE LAHENDAMINE
5 Kristlaste hulgas võib tekkida väiksemaid vaidlusi või erimeelsusi. Need tuleks vennaliku armastuse vaimus kiiresti lahendada. (Efesl. 4:26; Filipl. 2:2–4; Kol. 3:12–14.) Tõenäoliselt märkad, et probleeme on lihtne lahendada, kui rakendada Peetruse nõuannet „armastage üksteist kogu südamest, sest armastus katab kinni hulga patte”. (1. Peetr. 4:8.) Piibel ütleb: „Me kõik ju eksime tihti.” (Jaak. 3:2.) Kui tegutseme kuldse reegli järgi ja teeme teistele seda, mida tahame, et nemad meile teeksid, võime tavaliselt väiksemad eksimused andestada ja unustada. (Matt. 6:14, 15; 7:12.)
6 Kui märkad, et sinu sõnad või teod haavasid kedagi, tuleks sul kiiresti astuda esimene samm, et taastada teie vahel rahu. Pea meeles, et see mõjutab ka sinu suhteid Jehoovaga. Jeesus andis jüngritele nõu: „Kui sa oma ohvriandi altarile tood ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine tee esmalt oma vennaga rahu. Seejärel tule ja too oma ohvriand.” (Matt. 5:23, 24.) Tegemist võib olla vääritimõistmisega. Niisugusel juhul tuleks sellest avameelselt rääkida. Hea omavaheline suhtlemine aitab suurel määral vältida vääritimõistmisi ja lahendada probleeme, mis ebatäiuse tõttu tekivad.
PIIBLI PÕHJAL NÕU ANDMINE
7 Mõnikord võivad ülevaatajad pidada vajalikuks kellelegi nõu anda, et tema mõtteviisi parandada. See pole alati kerge. Apostel Paulus kirjutas Galaatia kristlastele: „Vennad, kui inimene satub enese teadmata eksiteele, siis teie, kes olete vaimselt küpsed, püüdke parandada sellist inimest tasase meelega.” (Gal. 6:1.)
8 Karja eest hoolitsedes kaitsevad ülevaatajad kogudust paljude vaimsete ohtude eest ja võivad ära hoida tõsiseid probleeme. Kogudusevanemad püüavad kogudust teenides olla sellised, et täituks Jesaja kaudu antud Jehoova tõotus: „Igaüks neist on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal, nagu veeojad põuases paigas, nagu võimsa kalju vari janusel maal.” (Jes. 32:2.)
ISEPÄISTELE TÄHELEPANU JUHTIMINE
9 Paulus hoiatas mõningate eest, kes avaldasid kogudusele kahjulikku mõju. Ta ütles: „Me käsime teid, ... et te hoiaksite eemale igast vennast, kes toimib isepäiselt, mitte nende juhendite järgi, mis te meilt olete saanud.” Ta selgitas neid sõnu järgmiselt: „Kui mõni ei võta kuulda meie kirjas öeldut, siis juhtige talle tähelepanu ja lõpetage temaga läbikäimine, et ta tunneks häbi. Ometi ärge pidage teda vaenlaseks, vaid manitsege teda nagu venda.” (2. Tess. 3:6, 14, 15.)
10 Mõnikord võib kellegi käitumine olla häbematult lugupidamatu Jumala normide suhtes, millest kristlased peaksid juhinduma, aga ta pole teinud rasket pattu, mille tõttu ta tuleks kogudusest eemaldada. Näiteks võib keegi olla äärmiselt laisk, kriitiline, must või sekkuda asjadesse, mis temasse ei puutu. (2. Tess. 3:11.) Keegi võib püüda kavalusega teiste arvelt materiaalset kasu lõigata või lahutada meelt sellega, mis on ilmselgelt sobimatu. Sedalaadi isepäine käitumine on niivõrd tõsine, et jätab kogudusest halva mulje ja võib kanduda üle teistele kristlastele.
11 Vanemad püüavad sellist inimest aidata ja annavad talle Piiblil põhinevat nõu. Kui ta aga pärast korduvat manitsemist Piibli põhimõtteid kangekaelselt eirab, võivad nad otsustada, et kogudusele tuleks esitada hoiatav kõne. Vanematel läheb vaja head vahetegemisoskust, et kindlaks teha, kas olukord on piisavalt tõsine ja häiriv, et selle kohta tuleks hoiatav kõne teha. Kõnepidaja annab seoses isepäise käitumisega vajalikku nõu, aga ta ei maini inimese nime. Need, kes on kõnes kirjeldatud olukorrast teadlikud, arvestavad sellega ja piiravad temaga seltskondlikku läbikäimist, kuid nad ei lõpeta vaimsetel teemadel vestlemist, et järgida üleskutset „manitsege teda nagu venda”.
12 Loodetavasti paneb ustavate õdede ja vendade põhimõttekindlus isepäise inimese häbenema ja ajendab teda end muutma. Kui tema tegudest on selgelt näha, et ta pole enam isepäine, ei ole teda tarvis kohelda kui isepäist.
MÕNINGATE VÄÄRTEGUDE LAHENDAMINE
13 Valmisolek eksimustest mitte välja teha ja üksteisele andestada ei tähenda seda, et me ei hooli väärkäitumisest või kiidame selle heaks. Mitte kõiki üleastumisi ei saa päritud ebatäiuse arvele panna ja pole ka hea olla ükskõikne väärtegude suhtes, mis pole vaid pisieksimused. (3. Moos. 19:17; Laul 141:5.) Moosese seadus näitas, et mõni patt on raskem kui teine, ja sama kehtib kristlikus koguduses. (1. Joh. 5:16, 17.)
14 Jeesus tõi välja, kuidas lahendada tõsiseid probleeme, mis võivad kristlaste vahel tekkida. Pane tähele, milliseid samme ta nimetas: „Kui su vend patustab su vastu, siis [1] mine ja räägi talle nelja silma all, milles ta on eksinud. Kui vend sind kuulda võtab, oled sa tema tagasi võitnud. Aga kui ta sind kuulda ei võta, siis [2] kutsu endaga kaasa veel üks või kaks, et kõike kinnitaks oma sõnaga kaks või kolm tunnistajat. Kui ta ka neid ei kuula, siis [3] räägi kogudusele. Kui ta isegi kogudust ei kuula, siis olgu ta sinu silmis nagu mittejuut või maksukoguja.” (Matt. 18:15–17.)
15 Mõistujutt, mille Jeesus esitas järgmisena tekstis Matteuse 18:23–35, näitab, et kirjakohas Matteuse 18:15–17 mõeldi sedalaadi patte, mis on seotud raha või omandiga, näiteks võla maksmata jätmine või millegi väljapetmine. Tegu võib olla ka kellegi maine kahjustamise, laimuga.
16 Kui sul on tõendeid, et keegi on koguduses sinu vastu sel moel patustanud, ära pöördu kiirustades kogudusevanemate poole, et nad sinu heaks asjasse sekkuksid. Nagu Jeesus soovitas, siis esmalt räägi selle inimesega. Püüa lahendada asi vaid teie kahe vahel, ilma kedagi teist sellesse kaasamata. Samas ei öelnud Jeesus, et teise juurde tuleks minna ainult korra ja rääkida, milles ta on eksinud. Seega, kui kaaskristlane ei tunnistanud oma eksimust ega palunud andestust, on ehk hea kaaluda, kas võiksid hiljem uuesti tema poole pöörduda. Kui tänu sellele probleem laheneb, hindab patustanu kindlasti seda, et sa ei rääkinud tema üleastumisest teistele ega rikkunud koguduses tema mainet. Sellega oled oma venna „tagasi võitnud”.
17 Kui patustanu tunnistab oma süüd, palub andestust ja võtab midagi ette, et asi heastada, pole vaja edasisi samme astuda. Kuigi tegemist oli tõsise patuga, saab sedasorti väärteod lahendada asjaosaliste vahel.
18 Kui sul ei õnnestu venda tagasi võita temaga nelja silma all vesteldes, siis kutsu „endaga kaasa veel üks või kaks”, nagu Jeesus ütles, ja räägi oma vennaga uuesti. Neil, kelle sa endaga kaasa võtad, peaks olema samuti eesmärk võita su vend tagasi. Eelistatavalt võiksid nad olla väidetava väärteo tunnistajad, ent kui pealtnägijaid pole, võid otsustada endaga kaasa võtta üks-kaks inimest, kes oleksid selle arutelu tunnistajateks. Neil võib olla kogemusi sedalaadi küsimustes ja nad võivad aidata teha kindlaks, kas see, mis juhtus, oli tõesti vale. Tunnistajateks kutsutud kogudusevanemad ei esinda kogudust, kuna vanematekogu pole neile seda ülesannet andnud.
19 Kui olukord pole leidnud lahendust pärast korduvaid katseid – sa rääkisid patustanuga üksi ning hiljem läksid tema juurde veel ühe või kahe isikuga – ja sa tunned, et ei saa seda lihtsalt niisama jätta, peaksid teatama sellest koguduse ülevaatajatele. Pea meeles, et nende eesmärk on hoida koguduses rahu ja puhtust. Kui oled pöördunud kogudusevanemate poole, jäta see probleem nende hooleks ja usalda Jehoovat. Ära luba teiste käitumisel saada sulle komistuskiviks või röövida sult rõõmu, mida pakub Jehoova teenimine. (Laul 119:165.)
20 Koguduse karjased uurivad seda asja. Kui selgub, et vend või õde on tõesti pannud toime tõsise patu sinu vastu, aga ta ei kahetse ega heasta tekitatud kahju mõistlikul ja kohasel viisil, tuleb kogudusevanematest moodustatud komiteel patustanu kogudusest eemaldada. Sellega kaitsevad nad karja ja hoiavad kogudust puhtana. (Matt. 18:17.)
RASKETE VÄÄRTEGUDE KÄSITLEMINE
21 Mõnede tõsiste väärtegude puhul – nagu näiteks hoorus, abielurikkumine, homoseksuaalsus, jumalateotus, usust taganemine ja ebajumalateenistus – ei piisa vaid sellest, et kannatanu annab süüteo andeks. (1. Kor. 6:9, 10; Gal. 5:19–21.) Kuna ohus on koguduse vaimne ja moraalne puhtus, tuleb sellistest asjadest teatada kogudusevanematele, kes käsitlevad asja edasi. (1. Kor. 5:6; Jaak. 5:14, 15.) Vanemate poole võib pöörduda keegi, kes tahab üles tunnistada oma patu või teatada teise inimese väärteost. (3. Moos. 5:1; Jaak. 5:16.) Hoolimata sellest, kuidas vanemad saavad teada ristitud Jehoova tunnistaja tõsisest väärteost, uurivad seda asja esialgu kaks vanemat. Kui selgub, et süüdistusel on alust, ja tõendid näitavad, et toime on pandud tõsine patt, määrab vanematekogu asjaga tegelema õiguskomitee, kuhu kuulub vähemalt kolm vanemat.
22 Kogudusevanemad hoolitsevad valvsalt karja eest, et kaitsta seda mis tahes vaimse kahju eest. Nad püüavad Jumala sõna oskuslikult kasutades noomida kõiki, kes on eksinud, ja aidata neil vaimselt terveks saada. (Juuda 21–23.) See on kooskõlas apostel Pauluse nõuandega Timoteosele, kui ta kirjutas: „Ma panen sulle südamele Jumala ja Kristus Jeesuse ees, kes mõistab kohut elavate ja surnute üle, ... noomi, kutsu korrale ja innusta, olles kannatlik ja õpetades oskuslikult.” (2. Tim. 4:1, 2.) Kõik see võib nõuda palju aega, kuid on osa vanemate raskest tööst. Kogudus hindab nende pingutusi ja peab neid „kahekordse austuse vääriliseks”. (1. Tim. 5:17.)
23 Kui süü saab tõestatud, on ülevaatajate peamine eesmärk aidata patustanul vaimselt terveks saada. Juhul kui tema kahetsus on siiras ja neil õnnestub teda aidata, noomitakse teda kas omaette või õiguskomitee istungil osalenud tunnistajate ees. Selle eesmärk on aidata tal õigele teele tagasi tulla ja sisendada juuresolijatesse jumalakartust. (2. Saam. 12:13; 1. Tim. 5:20.) Kõigi õiguslike noomituste puhul seatakse patustanule piirangud. See võib aidata tal teha „sirgeks tee”, mida mööda ta käib. (Heebr. 12:13.) Piirangud võetakse maha vastavalt sellele, kuidas ta vaimselt taastub.
NOOMITUSEST TEATAMINE
24 Kui õiguskomitee otsustab, et eksinu on küll kahetsenud, aga tema patt saab koguduses või ümbruskonnas tõenäoliselt teatavaks või kui kogudus peaks kahetseva patustanu suhtes valvel olema, esitatakse nädalasisesel koosolekul lihtne teade. Teate sõnastus peaks olema järgmine: „[Isiku nimi] on saanud noomituse.”
KOGUDUSEST EEMALDAMINE
25 Mõnikord on patustanu oma väärkäitumises nii paadunud, et ta ei lase ennast aidata. Võib-olla pole õiguskomitee istungi ajal näha piisavalt tõendeid selle kohta, et ta kannab „patukahetsuse vilja”. (Ap. t. 26:20.) Mis siis saab? Sel juhul tuleks mittekahetsev patustanu kogudusest eemaldada, et tal poleks võimalik Jehoova puhta rahvaga suhelda. Nii kõrvaldatakse kogudusest patustanu halb mõju, et kaitsta koguduse moraalset ja vaimset puhtust ning head nime. (5. Moos. 21:20, 21; 22:23, 24.) Kui apostel Paulus sai teada, et üks mees Korintose kogudusest käitub häbiväärselt, manitses ta sealseid vanemaid: „[Te] peate niisuguse inimese andma üle Saatanale. ... ja koguduse vaim on kaitstud.” (1. Kor. 5:5, 11–13.) Paulus rääkis, et eemaldati ka teisi, kes hakkasid 1. sajandil tõe vastu mässama. (1. Tim. 1:20.)
26 Kui õiguskomitee jõuab järeldusele, et mittekahetsev patustanu on tarvis eemaldada, tuleb otsus talle teatavaks teha ja selgelt välja tuua eemaldamise piiblilise(d) põhjuse(d). Õiguskomitee teatab üleastujale oma otsusest ja ütleb, et kui tema arvates on õigusemõistmisel tehtud oluline viga ja ta soovib otsuse edasi kaevata, võib ta seda teha, pannes selgelt kirja edasikaebuse põhjused. Selleks antakse talle aega seitse päeva alates ajast, mil komitee otsus talle teatavaks tehti. Kui esitatakse edasikaebus, võtab vanematekogu ühendust ringkonnaülevaatajaga, kes valib apellatsioonikomiteesse pädevad vanemad seda juhtumit uuesti läbi vaatama. Kui vähegi võimalik, tuleks apellatsioonikomitee istung pidada ühe nädala jooksul pärast edasikaebuse saamist. Edasikaebuse esitamise korral lükatakse eemaldamisest teatamine edasi. Seniks seatakse süüdistatavale piirangud seoses koosolekutel vastamise ja palvetamisega ning erieesõigustega.
27 Edasikaebamise võimalust pakutakse heatahtlikkusest süüdistatava vastu, et ta saaks veel korra rääkida oma olukorrast. Kui ta siis jätab tahtlikult apellatsioonikomitee ette ilmumata, tuleb eemaldamine teatavaks teha pärast seda, kui temaga kokkusaamiseks on tehtud mõistlikke pingutusi.
28 Kui patustanu ei soovi otsust edasi kaevata, selgitab õiguskomitee talle, kui vajalik on kahetsus ja mida ta saab teha, et teda kunagi kogudusse tagasi võetaks. Sellega väljendatakse abivalmidust ja heatahtlikkust ning seda tuleks teha lootuses, et ta muudab oma teguviisi ja võib aja jooksul Jehoova rahva hulka tagasi tulla. (2. Kor. 2:6, 7.)
EEMALDAMISEST TEATAMINE
29 Kui mittekahetsev patustanu tuleb kogudusest eemaldada, esitatakse lühike teade, milles öeldakse: „[Isiku nimi] ei ole enam Jehoova tunnistaja.” See on märguanne lakata selle isikuga suhtlemast. (1. Kor. 5:11.)
KOGUDUSEST LAHTIÜTLEMINE
30 Kogudusest lahtiütlemise all mõeldakse seda, kui ristitud Jehoova tunnistaja tahtlikult loobub olemast kristlane. Ta võib näiteks teatada, et ei soovi enam olla Jehoova tunnistaja. Või näitab ta oma tegudega, et on kogudusest lahti öelnud, näiteks liitub sellise ilmaliku organisatsiooniga, mille tegevus on vastuolus Piibliga ja mille Jehoova seega hukka mõistab. (Jes. 2:4; Ilm. 19:17–21.)
31 Apostel Johannes kirjutas nende kohta, kes hülgasid kristliku usu tema päevil: „Nad olid küll meie seas, aga nad ei olnud sellised nagu meie, sest kui nad oleksid olnud nagu meie, oleksid nad jäänud meiega.” (1. Joh. 2:19.)
32 Kogudusest lahti öelnud isiku seisund Jehoova ees on väga erinev mittetegeva kristlase omast, kes ei osale enam kuulutustöös. Kuulutaja on jäänud ehk mittetegevaks seepärast, et ta pole korrapäraselt uurinud Piiblit, või on tema innukus Jehoova teenistuses jahtunud isiklike probleemide või tagakiusamise tõttu. Vanemad ja ka teised vennad-õed ei lakka osutamast mittetegevale kristlasele kohast vaimset abi. (Rooml. 15:1; 1. Tess. 5:14; Heebr. 12:12.)
33 Seevastu, kui kristlane ütleb tahtlikult kogudusest lahti, esitatakse kogudusele lühike teade: „[Isiku nimi] ei ole enam Jehoova tunnistaja.” Temasse suhtutakse samamoodi nagu kogudusest eemaldatusse.
KOGUDUSSE TAGASIVÕTMINE
34 Eemaldatud või kogudusest lahti öelnud isiku võib kogudusse tagasi võtta, kui tema kahetsuse kohta ilmneb selgeid tõendeid ja on olnud mõistliku aja jooksul näha, et ta on hüljanud patuse eluviisi. Ta näitab, et soovib taastada head suhted Jehoovaga. Vanemad on ettevaatlikud ja lasevad eemaldatul piisavalt pika aja jooksul tõestada, et tema kahetsus on siiras. Sõltuvalt oludest võib selleks kuluda mitu kuud, aasta või isegi rohkem aega. Kui vanematekogu saab eemaldatult kirjaliku sooviavalduse tagasivõtmiseks, peaks temaga rääkima tagasivõtmise komitee. See komitee kaalub tõendeid „patukahetsuse vilja” kohta ja otsustab, kas ta võetakse sel korral tagasi või mitte. (Ap. t. 26:20.)
35 Kui tagasivõtmist taotlev isik eemaldati teisest kogudusest, peaks kohalik tagasivõtmise komitee temaga kokku saama, et tema palvet kaaluda. Kui komitee on seda meelt, et teda võiks tagasi võtta, esitab see oma soovituse selle koguduse vanematekogule, kus seda juhtumit esialgu käsitleti. Asjaga seotud komiteed teevad koostööd, tagamaks, et kõik faktid saaksid arvesse võetud ja langetataks õiglane otsus. Kuid tagasivõtmisotsuse teeb selle koguduse tagasivõtmiskomitee, kus seda juhtumit esialgu käsitleti.
TAGASIVÕTMISEST TEATAMINE
36 Kui tagasivõtmise komitee on veendunud, et eemaldatu või kogudusest lahtiöelnu kahetsus on siiras ja ta tuleks kogudusse tagasi võtta, esitatakse tagasivõtmise kohta teade selles koguduses, kus seda juhtumit esialgu käsitleti. Kui ta on nüüd teises koguduses, esitatakse teade ka seal. See peaks kõlama lihtsalt nii: „[Isiku nimi] on võetud tagasi Jehoova tunnistajate hulka.”
RISTITUD ALAEALISEGA SEOTUD ÕIGUSASJAD
37 Tõsisest väärteost, mille on pannud toime ristitud alaealine, tuleb teatada kogudusevanematele. Kui kogudusevanemad tegelevad alaealise sooritatud tõsise patuga, oleks hea, kui tema ristitud vanemad viibiksid juures. Nad teevad õiguskomiteega koostööd, mitte ei ürita kaitsta eksinud last vajaliku distsiplineerimise eest. Nii nagu täiskasvanud eksinu puhul, püüab õiguskomitee ka alaealist patustanut noomida ja õigele teele tagasi tuua. Ent kui noor ei kahetse, siis ta eemaldatakse kogudusest.
KUI RISTIMATA KUULUTAJA PANEB TOIME VÄÄRTEO
38 Mida tuleks teha, kui ristimata kuulutaja on pannud toime tõsise väärteo? Kuna ta pole ristitud, ei saa teda kogudusest eemaldada. Ta ei pruugi täielikult mõista Piibli norme ja sõbralik nõuanne võib aidata tal tulla tagasi õigele teele. (Heebr. 12:13.)
39 Kui ristimata patustanu ei kahetse ka pärast seda, kui kaks vanemat on temaga kokku saanud ja üritanud teda aidata, siis tuleb sellest kogudusele teatada. Esitatakse lühike teade: „[Isiku nimi] ei peeta enam ristimata kuulutajaks.” Seejärel suhtub kogudus temasse kui ilmalikku inimesse. Kuigi teda ei eemaldata kogudusest, suhtuvad kristlased temaga läbikäimisse ettevaatlikult. (1. Kor. 15:33.) Temalt ei võeta enam vastu kuulutustööaruannet.
40 Aja jooksul võib ristimata isik, keda ei peeta enam kuulutajaks, avaldada soovi uuesti kuulutajaks saada. Sel juhul saavad kaks kogudusevanemat temaga kokku ja teevad kindlaks, kas ta on vaimselt edenenud. Kui ta vastab ristimata kuulutajale esitatud nõuetele, võib kogudusele lühidalt teatada: „[Isiku nimi] peetakse jälle ristimata kuulutajaks.”
JEHOOVA ÕNNISTAB RAHUMEELSET JA PUHAST JUMALATEENIMIST
41 Kõik jumalateenijad tänapäeval võivad olla rõõmsad sellel õitsval vaimsel maal, mille Jehoova on andnud oma rahvale. Meie vaimsed karjamaad on tõesti lopsakad ja meil on külluslikult kosutavat tõevett. Samuti oleme kogenud Jehoova kaitset ja hoolitsust koguduse kaudu, mis allub Kristuse juhtimisele. (Laul 23; Jes. 32:1, 2.) Vaimne paradiis, kus me viibime, on andnud meile kindlustunde praegustel rahututel viimsetel päevadel.
Kui hoiame koguduses rahu ja puhtust, laseme kuningriigitõel särada.
42 Kui hoiame koguduses rahu ja puhtust, laseme kuningriigitõel särada. (Matt. 5:16; Jaak. 3:18.) Tänu Jumala õnnistusele võime rõõmuga näha, kuidas veel paljud inimesed õpivad teda tundma ja hakkavad koos meiega täitma tema tahet.