Paljude meelest on raske Jumalat armastada. Nende arvates on Jumal käsitamatu, kauge või koguni julm. Mida on mõned seoses Jumalaga öelnud?

• „Ma küll palvetasin Jumala poole abi saamiseks, kuid samas tundsin, et ta on hästi kauge, lausa kättesaamatu. Minu silmis oli Jumal abstraktne olevus, kel pole tundeid.” (Marco, Itaalia)

• „Kuigi ma väga tahtsin Jumalat teenida, ei tundnud ma temaga mingit lähedust. Arvasin, et Jumal on karm ja et ta vaid karistab inimesi. Ma ei uskunud, et tal võiksid olla hellad tunded.” (Rosa, Guatemala)

• „Lapsena uskusin, et Jumal otsib meis vigu ja on valmis meid karistama kohe, kui oleme millegagi hakkama saanud. Hiljem näis Jumal mulle ükskõikne. Jumal oli minu silmis nagu peaminister, kes tegeleb oma alluvate asjadega, kuid tegelikult ei hooli neist.” (Raymonde, Kanada)

Mida sina arvad? Kas Jumalat on võimalik armastada? Kristlased on selle üle sajandeid pead murdnud. Näiteks keskajal enamik ristiusulisi isegi ei palvetanud kõikvõimsa Jumala poole. Miks? Nad tundsid tema ees kabuhirmu. Ajaloolane Will Durant ütles: „Kuidas olekski söandanud ükski lihtsurelik palvetada nii õudse ja ükskõikse troonilolija poole?”

Miks hakati Jumalat pidama õudseks ja ükskõikseks? Mida Piibel tegelikult Jumala kohta õpetab? Kas Jumala kohta tõe teadasaamine võiks aidata meil teda armastama õppida?

MIDA PALJUD USUVAD?

„Me pole jõudnud üksmeelele, kas on üldse õige rääkida sellest, et Jumalal on nimi, ja kui tal on nimi, siis mis see võiks olla.” (Professor David Cunningham, „Theological Studies”)

MIS ON PIIBLI TÕDE?

Jumal sõnas: „Mina olen Jehoova, see on mu nimi” (Jesaja 42:8). Jehoova on eestikeelne vorm heebreakeelsest nimest, mis kannab endas mõtet, et Jumal saab, kelleks tahab.

Jehoova soovib, et me kasutaksime ta nime. „Kuulutage tema nime,” öeldakse Piiblis, „tehke teatavaks rahvaste seas tema teod, tunnistage, et tema nimi on kõrge” (Jesaja 12:4).

Jeesus kasutas Jumala nime. Palves ütles ta Jehoovale: „Ma olen andnud neile [oma jüngritele] teada sinu nime ja annan veelgi seda teada.” Miks andis Jeesus jüngritele teada Jumala nime? Ta jätkas: „Et nad ilmutaksid sellist armastust, millega sina [Jumal] mind oled armastanud, ning et ma oleksin nendega ühtne” (Johannese 17:26).

MIKS ON SEDA TÄHTIS TEADA?

„Inimene, kes ei tea Jumala nime, ei tunne teda ning kui ta suhtub temasse kui ebamäärasesse jõudu, pole tal võimalik teda armastada,” kirjutas teoloog Walter Lowrie.

Victoril oli tavaks iga nädal kirikus käia, kuid ta ei tundnud tegelikult Jumalat. Ta selgitab: „Kui ma sain teada, et Jumala nimi on Jehoova, oleks mulle teda justkui ametlikult tutvustatud. Tundsin, nagu oleksin viimaks ometi saanud tuttavaks kellegagi, kellest olin nii palju kuulnud. Jumal muutus mulle reaalseks ja ma tahtsin tema sõbraks saada.”

Jehoova omakorda tahab saada lähedaseks nendega, kes kasutavad tema nime. Seoses nendega, kes „austavad tema nime”, tõotab Jumal: „Ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib” (Malakia 3:16, 17). Jumal annab tasu kõigile, kes tema nime appi hüüavad. Piiblis on kirjas: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse” (Roomlastele 10:13).

MIDA PALJUD USUVAD?

Kristlik religioon „oma kolme peamise vooluga — roomakatoliku, ida õigeusu ja protestantliku kirikuga — väidab, et Jumalas on kolm isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kristliku teoloogia järgi ei tähenda see, et eksisteerib kolm jumalat, vaid et need kolm isikut on tegelikult üks.” („The New Encyclopædia Britannica”.)

MIS ON PIIBLI TÕDE?

Jumala poeg Jeesus ei väitnud kunagi, et ta on oma isaga võrdne või sama olemusega. Ta hoopis ütles: „Ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina” (Johannese 14:28). Samuti lausus ta ühele oma järelkäijale: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ning oma Jumala ja teie Jumala juurde” (Johannese 20:17).

Püha vaim ei ole isik. Algkristlased „said täis püha vaimu” ja Jehoova sõnas, et ta valab „osa oma vaimust välja igasuguste inimeste peale” (Apostlite teod 2:1—4, 17). Püha vaim ei ole osa kolmainsusest, vaid see on Jumala tegev jõud.

MIKS ON SEDA TÄHTIS TEADA?

Katoliku õpetlased Karl Rahner ja Herbert Vorgrimler kirjutavad seoses kolmainsusega: „Sellest on ilma ilmutuseta võimatu aru saada ja isegi pärast ilmutuse saamist pole see täiesti mõistetav.” („Theological Dictionary”.) Kui kellestki on võimatu aru saada või tema olemus ei ole meile mõistetav, siis kuidas võiksimegi hakata teda armastama? Jah, kolmainuõpetusest on saanud barjäär, mis ei lase Jumalat tundma õppida ega armastada.

Seda tundis ka Marco, keda tsiteeriti esimeses artiklis. Ta lausub: „Mulle näis, et Jumal varjab oma tõelist palet minu eest. See muutis ta minu silmis veel kaugemaks, müstilisemaks ja ligipääsmatumaks.” Ent „Jumal ei ole segaduse” Jumal (1. Korintlastele 14:33, P 1938—40). Ta ei varja meie eest oma tegelikku olemust. Jumal soovib, et tunneksime teda. Jeesus ütles: „Meie kummardame, mida me teame” (Johannese 4:22).

„Kui mõistsin, et Jumal ei ole osa kolmainsusest, oli mul lõpuks ometi võimalik temaga lähedaseks saada,” märgib Marco. Kui Jehoova on meile konkreetne isik, mitte aga müstiline võõras, on meil palju hõlpsam teda armastada. Piibel ütleb: „Kes ei armasta, ei ole Jumalat tundma õppinud, sest Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8).

MIDA PALJUD USUVAD?

„Nende hinged, kes surevad surmapatu seisundis, langevad vahetult pärast surma põrgusse, kus neid karistatakse igikestvas põrgutules,” öeldakse raamatus „Catechism of the Catholic Church”. Mõned vaimulikud ütlevad, et põrgu on täielik eraldatus Jumalast.

MIS ON PIIBLI TÕDE?

„Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4.) „Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Kui hing sureb ja on teadvusetus olekus, siis kuidas saaks seda karistada „igikestvas põrgutules” või kuidas saaks see tunda kurvastust seetõttu, et on jäädavalt Jumalast eraldatud?

Vastega „põrgu” tõlgitud heebrea ja kreeka sõnad viitavad Piiblis tegelikult inimkonna sümboolsele hauale. Näiteks kui Iiob vaevles raske haiguse käes, palvetas ta: „Oh, et sa varjaksid mind surmavallas [„põrgus”, „Douay-Rheims Version”]” (Iiob 14:13). Iiob soovis puhata hauas, mitte kohas, kus teda oleks piinatud või kus ta oleks Jumalast eraldatud olnud.

MIKS ON SEDA TÄHTIS TEADA?

Julmus ei lähenda meid Jumalaga, vaid tõukab temast hoopis eemale. „Pisikesest peale õpetati mulle, et on olemas põrgu,” lausub naine nimega Rocío Mehhikost. „Olin hirmul ja ma ei suutnud uskuda, et Jumalal võiks olla mõni hea omadus. Arvasin, et ta on vihane ja ükskõikne.”

Saanud teada, kui üheselt räägib Piibel Jumala kohtuotsustest ja surnute olukorrast, muutus Rocío suhtumine Jumalasse. „Tundsin tohutut kergendust,” märgib ta. „Veendusin selles, et Jumal tahab meile parimat, et ta armastab meid ning et minagi võin teda armastada. Ta on nagu isa, kes võtab oma lastel käest kinni ja soovib neile parimat.” (Jesaja 41:13.)

Mõned püüavad jumalakartlikult käituda, kuna nad kardavad põrgutuld, kuid Jumal ei soovi, et teeniksime teda hirmust. Jeesus ütles: „Sa pead armastama Jehoovat, oma Jumalat” (Markuse 12:29, 30). Kui adume, et Jumal ei tegutse tänapäeval ülekohtuselt, kinnitab see meile, et ta mõistab ka tulevikus õiglast kohut. Meiegi võime öelda sama veendunult nagu Iiobi sõber Eliihu: „Kaugel on Jumalast õelus ja Kõigevägevamast ülekohtutegu” (Iiob 34:10).

Kord Jeruusalemmas olles rääkis Jeesus oma isast Jehoovast ja paljastas tolleaegsete valeusu juhtide tõelise palge (Johannese 8:12—30). See, mis ta tol korral kõneles, näitab meile, kuidas analüüsida üldlevinud uskumusi Jumala kohta. Jeesus ütles: „Kui te jääte minu sõna juurde, siis te olete tõesti minu jüngrid ning te õpite tundma tõde ja see tõde teeb teid vabaks” (Johannese 8:31, 32).

Nende sõnadega andis Jeesus mõõdupuu, mille alusel otsustada, kas mingi usuline õpetus on tõene või mitte. Kui Jumala kohta midagi väidetakse, oleks meil hea endalt küsida: kas see on kooskõlas Jeesuse sõnadega ning ülejäänud Piibliga? Meil tasub võtta eeskujuks need, kes kuulasid apostel Paulust ning kes uurisid „hoolega iga päev pühakirjast, kas need asjad [mida nad õppisid] on nii” (Apostlite teod 17:11).

Marco, Rosa ja Raymonde, keda tsiteeriti esimeses artiklis, vaagisid hoolega oma uskumusi, kui hakkasid Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Milliseid tundeid õpitu neis tekitas?

Marco: „Minu ja mu naise piibliõpetaja vastas meie küsimustele alati Piibli põhjal. Meie armastus Jehoova vastu kasvas ja me saime ka abikaasadena lähedasemaks.”

Rosa: „Alguses arvasin, et Piibel on lihtsalt inimeste mõtteid täis filosoofiline raamat, mis püüab selgitada Jumala olemust. Vähehaaval leidsin aga Piiblist vastused oma küsimustele. Nüüd olen Jehoovaga lähedane. Ta on keegi, keda võin usaldada.”

Raymonde: „Palusin Jumalalt abi, et teda tundma õppida. Peagi pärast seda hakkasime koos mehega Piiblit uurima. Viimaks ometi saime teada tõe Jehoova kohta. Olime ülirõõmsad, kui mõistsime, milline Jumal ta tegelikult on.”

Piibel ainult ei paljasta valesid seoses Jumalaga, vaid näitab ka, kui kütkestavad omadused tal on. Jumala inspireeritud Sõna aitab meil saada „aru sellest, mida Jumal meile lahkesti on andnud”, ehk mõista, mis on tõde Jumala ja tema eesmärkide kohta (1. Korintlastele 2:12). Miks mitte võtta aega ja ise veenduda selles, et Piiblist võib leida vastused üldlevinud, kuid samas elulistele küsimustele seoses Jumala, elu eesmärgi ja meie tulevikuga? Vaata veebisaidilt jw.org/et jaotust „Piibli õpetused” > „Vastused piibliküsimustele”. Samuti võid paluda endale piiblikursust kas sellel veebilehel või mõnelt Jehoova tunnistajalt. Seda tehes ei pruugigi Jumal enam nii kauge näida.