Lootus – kas sellel on tegelikult tähtsust?

DANIEL, kes oli kõigest kümneaastane, oli terve aasta vähiga võidelnud. Nii Danieli arstid kui ka ta lähedased olid juba lootuse kaotanud, kuid tema lootus oli kõikumatu. Ta uskus, et kui ta suureks sirgub, saab temast teadlane, kes aitab kaasa sellele, et ühel päeval vähile ravi leitakse. Eriti lootusrikkalt ootas ta selle arsti visiiti, kes oli spetsialiseerunud just sellisele vähivormile, mida tema põdes. Ent kui see päev kätte jõudis, oli see spetsialist sunnitud halva ilma tõttu visiidi ära jätma. Daniel vajus masendusse. Esimest korda valdas teda apaatia. Mõne päeva pärast ta suri.

Danieli loo jutustas meedik, kes uuris, millist mõju avaldab inimese tervisele lootus ja lootusetus. Seesuguseid lugusid on ehk teisigi kuulda olnud. Näiteks on eakas inimene juba kaugele eluõhtusse jõudnud, ent ihkab väga näha üht kauaoodatud sündmust – kas mõne lähedase külaskäiku või lihtsalt mingit tähtpäeva. Kui oodatud sündmus on möödas, saabub peagi surm. Millega on sellistel juhtudel tegemist? Kas lootusel on tõesti selline vägi, nagu arvatakse?

Üha enam meditsiiniteadlasi on avaldanud arvamust, et optimism, lootus ja teised positiivsed emotsioonid avaldavad inimese elule ja tervisele tõepoolest tugevat mõju. Ent sellistes seisukohtades ei valitse kaugeltki üksmeel. Mõned teadlased ei pea selliseid väiteid millekski enamaks kui ebateaduslikuks rahvaluuleks. Nemad eelistavad seisukohta, et füüsilistel haigustel on kindlad füüsilised põhjused.

Muidugi pole skeptilises suhtumises lootuse osatähtsusesse midagi uut. Paar tuhat aastat tagasi paluti kreeka filosoofil Aristotelesel defineerida lootust. Ta ütles: „See on uni ilmsi.” Hiljem on öelnud Ameerika riigimees Benjamin Franklin teravalt: „Kes elab lootusest, sureb peagi.”

Kuidas siis asi tegelikult on? Kas lootus on ikka alati kõigest soovunelm, tühipaljastest unistustest tröösti otsimine? Või kas on olemas kindel põhjus näha lootuses midagi enamat – midagi, mida me kõik terviseks ja õnneks vajame, midagi, millel on tõesti alust ja mis toob vaieldamatult kasu?

Miks me vajame lootust?

MILLISEKS oleksid kujunenud lood siis, kui noor vähihaige Daniel, keda mainisime eelmise artikli alguses, oleks oma tulised lootused säilitanud? Kas ta oleks vähist jagu saanud? Kas ta oleks praegu elus? Ilmselt poleks ka kõige innukamad lootuse osatähtsuse propageerijad valmis seda väitma. Ja see ongi asja oluline aspekt – lootust ei saa üle hinnata. See pole mingi imerohi.

Dr Nathan Cherney hoiatas uudisteagentuurile CBS intervjuud andes ohu eest omistada lootuse väele liigset osatähtsust, kui tegemist on raskelt haigete patsientidega: „Meil on tulnud ette olukordi, kus mehed tõrelevad oma naistega, et need pole piisaval määral mediteerinud, pole küllalt positiivselt mõelnud.” Dr Cherney lisas: „Selline filosoofia on loonud illusiooni vähi arengu ohjamisest, ja kui inimesed sellega hakkama ei saa, tähendab see, otsekui poleks nad vähi ohjamisel piisavalt tublid, see aga pole tõsi.”

Tegelikult peavad inimesed, kellel on surmaga lõppev haigus, kurnavat, kogu elujõudu neelavat võitlust. Lisada nende juba niigi rängale koormale ka süütunne, pole kindlasti see, mida nende lähedased sooviksid. Kas peaksime siis järeldama, et lootusel polegi väärtust?

Sugugi mitte. Näiteks seesama doktor on spetsialiseerunud sümptomaatilisele ravile, see tähendab ravile, mis ei keskendu otseselt haiguse ravimisele või eluea pikendamisele, vaid haigustunnuste leevendamisele. Sedalaadi raviga tegelevad arstid on täiesti veendunud ka kõige haigemate inimeste meeleolu tõstvate ravimeetodite väärtuslikkuses. Et seda ja veel enamatki võib saata korda lootus, näitavad kaalukad tõendid.

Hinnaline lootus

„Lootus on väga tõhus ravi,” kinnitab meditsiiniajakirjanik dr W. Gifford-Jones. Ta annab ülevaate paljudest uurimustest, mis näitavad, kui tähtis on parandamatult haigetele osutatav hingeline tugi. Eeldatavasti aitab selline toetus säilitada lootusrikkamat ja positiivsemat meelelaadi. Ühes 1989. aasta uurimuses leiti, et sellist tuge leidnud patsiendid elasid kauem, kuid hiljutised uuringud enam nii kindlalt seda ei väida. Sellegipoolest on uuringud kinnitanud seda, et hingelist tuge saavad patsiendid kannatavad vähem masenduse ja valu all kui need, kes seda tuge ei saa.

Võtkem näiteks ühe teise uuringu, mis keskendus optimismi ja pessimismi rollile südame-isheemiatõve korral. Rohkem kui 1300 mehe kohta anti optimistliku või pessimistliku ellusuhtumise vallas põhjalik hinnang. Järgnenud kümne aasta jooksul kannatas neist südame-isheemiatõve all enam kui 12 protsenti. Nende seas oli pessimiste peaaegu kaks korda rohkem kui optimiste. Harvardi Tervishoiukooli tervise ja sotsiaalkäitumise abiprofessor Laura Kubzansky täheldab: „Valdavat osa tõendeid selle kohta, et positiivne mõttelaad tuleb tervisele kasuks, ei saa kuigi tõsiselt võtta. Seda südamehaiguste vallas tehtud uuringut võib aga arvata esimeste kaalukate meditsiiniliste tõendite hulka selles küsimuses.”

Mõningad uuringud osutavad sellele, et need, kes pärast operatsiooni hindavad oma tervist viletsaks, paranevad halvemini kui need, kes hindavad seda päris heaks. Ka pikaealisust seostatakse optimismiga. Ühes uurimuses vaadeldi, kuidas mõjutab eakaid inimesi positiivne ja negatiivne suhtumine vananemisse. Kui eakatel lasti korduvalt näha lühisõnumeid, milles vananemisprotsessi seostati lisandunud tarkuse ja elukogemustega, oli nende kõnnakus pärast seda rohkem kindlust ja reipust. Tegelikult paranes nende seisund, otsekui oleksid nad läbinud 12-nädalase kehaliste harjutuste programmi!

Miks siis näivad sellised emotsioonid nagu lootus, optimism ja positiivsus tervisele kasulikud olevat? Teadlased ehk ei tunne veel inimese psüühikat ja füüsist piisavalt hästi, et anda kindlaid vastuseid. Ent seda ainevaldkonda uurivad eksperdid saavad hangitud teadmiste alusel oletusi teha. Näiteks täheldab üks neuroloogiaprofessor: „On meeldiv olla õnnelik ja lootusrikas. See on mõnus seisund, mis tekitab väga vähe stressi, pealegi talitleb organism sellise seisundi korral ülimalt hästi. Ka see on üks asi, mida inimesed saavad enda tervise heaks ära teha.”

Mõningate arstide, teadlaste ja psühholoogide arvates võib see olla uudne seisukoht, kuid piibliuurijate meelest küll mitte. Peaaegu 3000 aastat tagasi pani tark kuningas Saalomon jumaliku inspiratsiooni all kirja järgmise mõtte: „Rõõmus süda valmistab ihule mõnu, aga rusukspekstud vaim kuivatab luudki!” (Õpetussõnad 17:22). Pangem tähele selles mõtteavalduses kajastuvat tasakaalukust. Selles salmis ei öelda, et rõõmus süda parandab iga haiguse, vaid lihtsalt, et see „valmistab ihule mõnu”.

Seega võiks õigustatult küsida: kui lootus oleks tõesti ravim, siis milline arst ei kirjutaks seda välja? Kuid lootuse kasulikkus ei piirdu pelgalt tervisega.

Optimism, pessimism ja inimese elu

Teadlastele on selgunud, et optimistidele tuleb nende positiivne meelelaad mitmeti kasuks. Nad saavad nii koolis, tööl kui spordis üldiselt paremaid tulemusi. Näiteks uuriti üht kergejõustikunaiskonda. Treenerid andsid naiste sportlikele võimetele põhjaliku hinnangu. Samal ajal jälgiti neid naisi ja hinnati hoolega nende lootusrikkuse taset. Selgus, et naiste lootusrikkuse põhjal võis nende tulevaste soorituste taset ennustada palju täpsemalt kui mistahes näitajate põhjal, mida treenerid olid hinnanud. Miks on lootusel nii tugev mõju?

Palju on saadud teada, uurides vastandeid optimismi ja pessimismi. 1960. aastate eksperimentide käigus jõuti loomade käitumise vallas ootamatu avastuseni, mis ajendas teadlasi võtma kasutusele fraasi „õpitud abitus”. Nad leidsid, et ka inimesed võivad niisuguse sündroomi all kannatada. Näiteks inimestest katsealustele, kes said kuulda ebameeldivat müra, öeldi, et müra lakkab, kui nad õpivad nuppe õiges järjestuses vajutama. Neil õnnestuski müra lõpetada.

Teisele rühmale öeldi sedasama, ent nuppudele vajutamine ei andnud mingit tulemust. Nagu arvata võibki, valdas paljusid teise gruppi kuulujaid abitustunne. Hilisemate testide käigus polnud neil üldse tahtmist midagi ette võtta. Nad olid veendunud, et mitte millestki pole kasu. Kuid ka selles teises grupis oli optimiste, kes ei lasknud sellisel abitul meelelaadil end vallata.

Mõningaid varasemaid eksperimente kavandada aidanud dr Martin Seligman sai tõuke keskendada oma uuringud optimismi ja pessimismi küsimusele. Ta uuris, milline mõtteviis valitseb inimeste seas, kes kalduvad pidama end abituks. Ta jõudis järeldusele, et pessimistlik mõtteviis kammitseb inimesi paljudes ettevõtmistes või koguni halvab nende teovõime. Seligman ütleb pessimistliku mõttelaadi ja selle mõju kohta kokkuvõtteks: „25 aastat väldanud uuringud on mind veennud selles, et kui me usume pessimisti kombel harjumuslikult, et oleme ise süüdi ebaõnnes, et see saadabki meid pidevalt ja heidab varju kõigele, mida me teeme, tababki see meid sagedamini kui vastupidise meelestatuse korral.”

Taas kord võivad sellised järeldused mõningatele tänapäeval uudsena tunduda, ent piibliuurijatele on need üpris tuttavad. Pangem tähele, mida ütleb õpetussõna: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” (Õpetussõnad 24:10). Jah, Piibel näitab selgelt, et araksmuutumine koos sellest tulenevate negatiivsete mõtetega röövib inimeselt jõu tegutseda. Kuidas siis pessimismist jagu saada ning oma ellu rohkem optimismi ja lootust tuua?

[Pilt lk 4, 5]

Lootus võib väga palju head korda saata

Pessimismist on võimalik jagu saada

KUIDAS sina suhtud tagasilöökidesse, mida sa elus koged? Paljud eksperdid on praegu seisukohal, et vastus sellele küsimusele näitab küllaltki hästi, kas sa oled optimist või pessimist. Rängad katsumused tabavad meid kõiki – ühtesid enam kui teisi. Miks siis ühed inimesed paistavad raskustest püstipäi välja tulevat ning on valmis edasi minema, samal ajal kui teised näivad andvat alla ka suhteliselt tühistesse raskustesse sattudes?

Oletagem, et sa otsid tööd. Sa lähed töövestlusele, ent jääd töökohast ilma. Kuidas sa sellesse tagantjärele suhtud? Sa võid seda võtta väga isiklikult ja näha selles lahendamatut probleemi ning öelda endale: „Minusugust ei võta mitte keegi tööle. Jäängi töötuks.” Või mis veelgi halvem, sa lased sellel ühelainsal tagasilöögil varjutada oma suhtumist mistahes eluvaldkonda ja teed järelduse: „Olen täielik hädavares. Minust pole kellelegi kasu.” Mõlemal juhul väljendub sedalaadi mõtteviisis kõige ehtsam pessimism.

Võitlus pessimismiga

Kuidas pessimismist jagu saada? Esimene oluline samm on õppida selliseid negatiivseid mõtteid ära tundma. Teine samm on nendega võidelda. Püüa leida tagasilöökidele teisi mõistlikke seletusi. Kas see on ikka tõsi, et sa ei saanud tööd sellepärast, et mitte keegi ei taha sind tööle võtta? Või kas ehk otsis see tööandja teistsuguste kutseoskustega inimest?

Sellist asjaomast taktikat kasutades võid näha, millal on tegemist liigsest emotsionaalsusest õhutatud pessimistlike mõtetega. Kas üks äraütlemine tähendab tõepoolest seda, et sa oled igavene hädavares? Või kas võiksid ehk mõelda oma teistele eluvaldkondadele – näiteks vaimsetele püüdlustele ja ka perekonna- või sõprussidemetele –, kus sul küllaltki hästi läheb? Õpi nägema kõige süngemate prognooside tegemises asjata tondi seinale maalimist. Kas sa ikka tegelikult tead, et sa iialgi tööd ei leia? Negatiivse mõtteviisi väljatõrjumiseks saab veel muudki ette võtta.

Positiivne, eesmärgikindel mõtteviis

Teadlased on viimastel aastatel andnud lootusele huvitava, kuigi kitsavõitu definitsiooni. Nende sõnul on lootus inimese usk sellesse, et ta suudab oma sihid saavutada. Nagu ilmneb järgmisest artiklist, tähendab lootus tegelikult midagi palju enamat, ent see definitsioon paistab olevat mitmeti kasulik. Sellele lootuse aspektile keskendumine aitab meil omandada positiivsemat, eesmärgikindlamat mõtteviisi.

Et saaksime uskuda sellesse, et me suudame oma sihid saavutada, tuleb meil ka tegelikult endale eesmärke püstitada ja nende poole pürgida. Kui sa tunned, et see sinu puhul nii ei ole, oleks kasulik tõsiselt oma eesmärkidele mõelda. Kõigepealt, kas sul juba on neid? On vägagi kerge langeda rutiini ja lasta eluvoolul end kaasa viia, ilma et peatuksime ja mõtleksime, mida me elult tegelikult tahame, mis on meile kõige tähtsam. Ka seoses sellise praktilise põhimõttega teha endale selgeks esmatähtsad asjad ütleb Piibel tabavalt: ’Tehke kindlaks, mis on peaasi’ (Filiplastele 1:10).

Esmatähtsaid asju on kergem kindlaks teha siis, kui me jõuame selgusele, millised on meie olulised sihid eri valdkondades, näiteks vaimses tegevuses, perekonnaelus, töös ja õpinguis. Kuid tähtis on see, et me kohe algul liiga palju eesmärke ei püstitaks ning et me valiks sellised eesmärgid, milleni me teame end hõlpsasti jõudvat. Kui eesmärki on liiga raske saavutada, võib see meid ära heidutada ning me võime alla anda. Seetõttu on üldiselt parem jaotada suuremad, pikemaajalised eesmärgid väiksemateks ja lühiajalisemateks.

„Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.” Selles vanas rahvatarkuses paistab olevat tõetera sees. Kui oleme endale püstitanud peamised eesmärgid, läheb meil nende saavutamiseks vaja tahtejõudu – soovi ja otsusekindlust. Oma otsusekindlust saame tugevdada, kui mõtleme seatud eesmärkide väärtuslikkusele ja tasule, mille nende saavutamine toob. Muidugi tuleb ette ka takistusi, kuid meil tuleb näha neis pigem väljakutset kui ummikseisu.

Kuid mõelda tuleb ka sellele, kuidas oma sihte praktiliselt saavutada. C. R. Snyder, kes on lootuse väärtuslikkust põhjalikult uurinud, soovitab kaaluda mitut konkreetse eesmärgini jõudmise moodust. Sel kombel võime ühe mooduse kõlbmatuks osutudes tugineda teistele moodustele.

Snyder soovitab ka õppida ühelt eesmärgilt teisele siirdumist. Kui eesmärgi saavutamine osutub tõepoolest võimatuks, võib sellest visalt kinnihoidmine meid vaid masendada. Seevastu selle asendamine realistlikuma eesmärgiga annab meile uut lootust.

Piiblis on selle kohta õpetlik näide. Kuningas Taaveti südameasjaks oli ehitada Jumal Jehoovale tempel, kuid Jumal ütles Taavetile, et selle eesõiguse saab hoopis tema poeg Saalomon. Selle asemel et tusaseks muutuda või hoolimata sellisest ebasoodsast asjaloost visalt oma eesmärgi küljes rippuda, seadis Taavet endale teised eesmärgid. Ta pühendas oma energia sellele, et koguda raha ja ehitusmaterjale, mida ta poeg selle projekti teostamiseks vajas (1. Kuningate 8:17–19; 1. Ajaraamat 29:3–7).

Ehkki me saame isiklikul tasandil lootust kasvatada, kui surume alla pessimismi ja arendame positiivset, eesmärgikindlat mõtteviisi, võime ikkagi lootuse järele teravat puudust tunda. Miks see nii on? Sest valdav osa selles maailmas kohatavast lootusetusest tuleneb teguritest, mis ei allu mitte mingil moel meie kontrollile. Kuidas me saaksime siiski lootusrikkalt tulevikku vaadata, kui näeme neid inimkonda vaevavaid ränkraskeid probleeme – vaesust, sõdasid, ebaõiglust, pidevalt ähvardavaid haigusi ja surma?

[Pilt lk 7]

Kas sa arvad, et juhul kui sa soovitud töökohast ilma jääd, ei leia sa enam mitte iialgi tööd?

[Pilt lk 8]

Kuningas Taavet ilmutas eesmärkide seadmisel paindlikkust

Kust leida tõelist lootust?

OLETAGEM, et su kell on seisma jäänud ning näib olevat rikki läinud. Parandamiseks paistab olevat ülikülluses valikuvõimalusi. Leidub hulgaliselt paljulubavaid, sealhulgas ka vastuolulisi kellaparanduse reklaamkuulutusi. Aga kuidas oleks lugu siis, kui selguks, et sinu nutikas naaber on just see mees, kes aastaid tagasi sellesama kella konstrueeris? Pealegi selgub sulle, et ta on nõus sind tasuta aitama. Kas pole nii, et sel juhul sa ei kõhkle enam, millist valikut teha?

Võrrelgem nüüd seda kellalugu sinu lootmisvõimega. Kuhu sa abi saamiseks pöördud, kui tajud lootuse kadumist – nagu seda paljud neil rasketel aegadel tajuvad? Neid, kes väidavad suutvat probleemi lahendada, on palju, ent ülikülluses pakutavad lahendused võivad segadusse ajada ja vastuolulised olla. Miks mitte pöörduda kõigepealt Tema poole, kes on loonud inimese võimega loota? Piibel ütleb, et tema „ei ole kaugel mitte ühestki meist” ning aitab meid heal meelel (Apostlite teod 17:27; 1. Peetruse 5:7).

Lootuse laiem definitsioon

Piibli käsitus lootusest on laiem ja sügavam kui nüüdisaja arstidel, teadlastel ja psühholoogidel üldiselt. Sõnaga „lootus” tõlgitud Piibli algkeelsed sõnad viitavad innukale ootusele ja heade asjade igatsemisele. Lootus koosneb põhiliselt kahest tegurist: igatsusest millegi hea järele ja ka alusest uskuda, et see hea tõesti tuleb. Piiblis pakutav lootus pole pelgalt soovunelm. See põhineb kindlalt faktidel ja tõenditel.

Selles osas seostub lootus usuga, mis peab põhinema kindlatel tõenditel – mitte kergeusklikkusel (Heebrealastele 11:1). Kuid Piibel teeb usul ja lootusel siiski vahet (1. Korintlastele 13:13).

Toome näite. Kui sa pöördud mingi palvega oma kalli sõbra poole, siis sa loodad tema abile. Sinu lootus pole alusetu, sest sa usud oma sõbrasse – sa tunned teda hästi ning oled juba varem näinud, kui lahkelt ja suuremeelselt ta on tegutsenud. Usk ja lootus on tihedalt seotud, lausa omavahel põimunud, ent ometi on need eri mõisted. Kuidas sa saaksid sel moel Jumalale loota?

Alus lootuseks

Jumal on tõelise lootuse allikas. Piibli aegadel nimetati Jehoovat „Iisraeli lootuseks” (Jeremija 14:8). Mis tahes kindel lootus, mis tema rahval oli, tulenes temalt; seetõttu oli ta tõesti nende lootus. Kogu selline lootus ei tuginenud pelgalt soovidele. Jumal rajas nende lootusele tugeva aluse. Tegeldes nendega sajandite jooksul, andis ta neile hulgaliselt tõotusi, millest ta ka kinni pidas. Iisraeli juht Joosua ütles: „Teie mõistke ..., et ei ole langenud tühja ainustki sõna kõigist neist häist sõnadest, mis Jehoova, teie Jumal, teile on rääkinud” (Joosua 23:14).

See, et tema tõotused täituvad, peab paika ka tuhandeid aastaid hiljem. Piibel on täis tähelepanuväärseid Jumala tõotusi, aga ka täpseid ajaloolisi ülestähendusi nende täitumise kohta. Tema prohvetlikud tõotused on sedavõrd usaldusväärsed, et mõnikord pandi need kirja, otsekui oleksid need ajal, mil need teatavaks tehti, juba täitunud.

Just seepärast me saamegi kõnelda Piiblist kui lootuse raamatust. Süüvides ülestähendustesse selle kohta, kuidas Jumal on inimestega tegelenud, võid leida aina kindlamaid põhjusi temale lootmiseks. Apostel Paulus kirjutab: „Mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4).

Millise lootuse Jumal meile annab?

Millal me tajume suurimat vajadust lootuse järele? Kas mitte surmaga silmitsi seistes? Ometi on paljud just sellisesse olukorda sattudes – näiteks surma läbi lähedase kaotanult – tundnud oma lootust kõige enam haihtuvat. Mis võikski olla lootusetum kui surm? See varitseb pidevalt igaüht meist. Senini on kõik, mis me teha suudame, püüda seda ära hoida, kuid sellest tagasi tulla pole meie võimuses. Piibel nimetab surma tabavalt „viimseks vaenlaseks” (1. Korintlastele 15:26).

Kust siis leida surmaga silmitsi seistes lootust? Sellessamas piiblisalmis, kus surma nimetatakse viimseks vaenlaseks, öeldakse ka, et talle ’tehakse ots’. Jehoova Jumal on surmast vägevam. Ta on tõestanud seda arvukatel juhtudel. Kuidas? Äratades surnuid üles. Piibel kirjeldab üheksat juhtumit, kus Jumal rakendas oma väge surnud inimeste taas ellu äratamiseks.

Ühel väljapaistval juhtumil andis Jehoova oma Pojale Jeesusele väe äratada üles oma armas sõber Laatsarus, kes oli neli päeva tagasi surnud. Jeesus tegigi seda avalikult hulga pealtnägijate ees, üldse mitte salajas (Johannese 11:38–48, 53; 12:9, 10).

Ehk mõtled sa: „Miks need inimesed üles äratati? Kas mitte ei jäänud nad lõpuks ikkagi vanaks, nii et nad taas surid?” Nad surid tõepoolest. Kuid tänu seesugustele usaldusväärsetele kirjalikele andmetele ülesäratamise kohta on meil midagi enamat kui pelgalt soov, et meie lähedased taas ellu ärkaksid; meil on alust uskuda, et nad tõesti üles ärkavad. Teiste sõnadega, meil on tõeline lootus.

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu” (Johannese 11:25). Temale annab Jehoova väe äratada inimesi ellu ülemaailmses ulatuses. Jeesus sõnas: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema [Kristuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Jah, kõigil hauas magajatel on väljavaade saada äratatud ellu paradiislikul maal.

Prohvet Jesaja maalis ülesäratamisest sellise liigutava pildi: „Sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles! Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja sa lased seda langeda kadunute maale!” (Jesaja 26:19).

Kas pole lohutav? Surnud on kõige turvalisemas olukorras, mida ette võiks kujutada, otsekui lapsukesed emaüsas. Jah, hauas puhkajad säilivad Kõikväelise Jumala täiuslikus, piiritus mälus (Luuka 20:37, 38). Peagi tuuakse nad tagasi ellu, kus neid tervitab õnnelik maailm otsekui armastav ootusrikas perekond vastsündinut. Niisiis, ka surmaga silmitsi seistes säilib lootus.

Kuidas lootus sulle kasuks tuleb

Paulus õpetab meile paljutki lootuse väärtuslikkuse kohta. Ta kõneleb lootusest kui kiivrist – tähtsast vaimse sõjarüü osast (1. Tessalooniklastele 5:8). Mida ta selle all mõtleb? Piibli aegadel kandis sõjamees lahingus metallkiivrit, mille all oli tavaliselt vildist või nahast müts. Tänu sellisele kiivrile libises enamik hoope kõrvale, selle asemel et surmavaks osutuda. Mis oli Pauluse võrdluse iva? Just nagu kiiver kaitseb pead, kaitseb lootus mõistust, mõtlemisvõimet. Kui sa raskustesse satud ja sul on Jumala eesmärkidele vastav kindel lootus, ei tarvitse paanika ega meeleheide sinult meelerahu röövida. Kes meist ei vajaks sellist kiivrit?

Paulus kasutab Jumala tahtega seonduva lootuse kohta veel üht värvikat kujundit: ’Lootus on meile otsekui hinge ankur, kindel ja tugev’ (Heebrealastele 6:19). Paulusel, kes oli elanud üle mitu laevahukku, oli ankru väärtuslikkus teada. Laeva tormi kätte sattudes lasid meremehed ankru põhja. Kui see kindlalt merepõhja kinni jäi, võis laev suhteliselt tervelt tormist välja tulla, selle asemel et tuul teda kalda poole oleks lükanud ja ta vastu kaljusid paisanud.

Samuti siis, kui Jumala tõotused on meile „kindlaks ja tugevaks” lootuseks, võib see aidata meil läbida praeguseid tormilisi aegu. Jehoova tõotab, et peagi on käes aeg, mil sõjad, kuritegevus, mure ja ka surm pole enam inimkonna nuhtluseks. (Vaata kasti lk 10.) Selle lootuse külge klammerdumine aitab meil hoiduda hävingust, sest see annab meile vajaliku stiimuli elada Jumala mõõdupuu kohaselt, selle asemel et lasta end mõjutada nüüdismaailmas nii laialt levinud sihipäratul ja moraalitul vaimul.

Jehoova pakutud lootus puudutab ka sind. Ta tahab, et sa saaksid elada nõnda, nagu tema seda kavandanud on. Tema sooviks on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid”. Kuidas on see võimalik? Kõigepealt on vaja, et nad „tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:4). Selle ajakirja väljaandjad innustavad sind omandama eluandvaid teadmisi Jumala Sõna kohta. Lootus, mille Jumal sulle seeläbi annab, ületab kaugelt igasuguse lootuse, mida sellest maailmast leida võiks.

Omades sellist lootust, ei tarvitse sul eales tunda end abituna, sest Jumal võib anda sulle vajalikku tugevust, et saavutada mis tahes sihte, mis on tema tahtega kooskõlas (2. Korintlastele 4:7; Filiplastele 4:13). Kas pole see just selline lootus, mida sa vajad? Niisiis, kui sul on puudus lootusest ja kui sa oled seda otsinud, siis ole julge. Lootus on siinsamas sinu käeulatuses!

[Kast/pilt lk 10]

Põhjusi lootuseks

Need Pühakirja mõtted võivad aidata sul oma lootust tugevdada:

◼ Jumal tõotab õnnelikku tulevikku.

Tema Sõnas on kirjas, et kogu maa muutub paradiisiks, mida asustab õnnelik ühtne inimpere (Laul 37:11, 29; Jesaja 25:8; Ilmutuse 21:3, 4).

◼ Jumal ei valeta.

Ta jälestab igasugust valetamist. Jehoova on täiesti püha ja puhas, seetõttu on tal võimatu valetada (Õpetussõnad 6:16–19; Jesaja 6:2, 3; Tiitusele 1:2; Heebrealastele 6:18).

◼ Jumala vägi on piiritu.

Jehoova üksi on kõigeväeline. Mitte miski universumis ei suuda tal takistada oma tõotusi täitmast (2. Moosese 15:11; Jesaja 40:25, 26).

◼ Jumal tahab, et inimesed elaksid igavesti.

(Johannese 3:16; 1. Timoteosele 2:3, 4.)

◼ Jumal suhtub meisse lootusrikkalt.

Ta eelistab koondada oma tähelepanu meie headele omadustele ja püüdlustele, mitte meie vigadele ja ebaõnnestumistele (Laul 103:12–14; 130:3; Heebrealastele 6:10). Ta loodab, et me teeme seda, mis on õige, ning tunneb sel puhul heameelt (Õpetussõnad 27:11).

◼ Jumal tõotab aidata, kui sa taotled jumalakartlikke eesmärke.

Tema sulased ei pea end eales abituna tundma. Jumal toetab meid heldelt oma püha vaimuga, suurima väega, mis üldse olemas on (Filiplastele 4:13).

◼ Lootus Jumalale ei peta iial.

Tema, kes on täiesti kindel ja usaldusväärne, ei valmista sulle mitte kunagi pettumust (Laul 25:3).

[Pilt lk 12]

Lootus kaitseb mõistust, nii nagu kiiver kaitseb pead

[Pilt lk 12]

Kindlalt rajatud lootus võib otsekui ankur tagada püsikindluse

[Allikaviide]

Courtesy René Seindal/Su concessione del Museo Archeologico Regionale A. Salinas di Palermo